külma õhtu krehvtine amps

Et päris algusest alustada, siis pean tunnistama, et kurkide marineerimise aegu õnnestus mul ühte purki liiga palju rõigast sokutada ja neid kurke siis pruugiti toidu kõrvale salatiks ikka üsna pikkade hammastega
Seisis see purk sahvris ja ootas, kuni mul tema kasutamiseks mõni idee tuleb…

Tänaseks õhtusöögiks tellis Tupsu kartuliputru ja pikkpoissi. Aga tavaline pikkpoiss on ju niiiiiiiiiii igav…

Turul hakkliha ostes jäi mu pilk pidama kenale ja värskele ungari pekile. Midagi plõksatas ja ostsin sedagi paarsada grammi.

Pikkpoisitainas koosnes siis üsna tavapärastest komponentidest:
kilo hakkliha
mõned küüslauguküüned
väga priske sibul
klaas riivsaia
viis muna (kuna need olid väiksemat sorti)
soola ja pipart tavapärases koguses, s.t. et soola pigem vähem ja pipart rohkem
paari supilusikatäie hapukoore asemel läks käiku Heinzi küüslaugukastme jääk pudelipõhjast

Tainas kokku segatud, võtsin pannisuuruse lehe küpsetuspaberit ja laotasin taina sellele laiali. Nüüd alles õige toidutegu algas
Viilutasin ungari peki, selle peale ladusin kurgiviilud ning külmkapis oli seisma jäänud veidike juustu ka. Kogu möksi keerasin paberi abil rulli ja tõstsin ahjupannile. Küpses tema just nii kaua, kuni pudrukartulid ära koorisin, keetsin ja pudruks tampisin.

Tupsu, kes muidu pekki sööb, tõstis seekord viilud küll emmele, aga muu osa läks kõhtu niuhti. Pool jäi homseks ka.

Kas on linnukesel muret?

Külmaks läks ja kuidagi väga järsku. Selline tunne, et ma pole selleks sugugi valmis.

Muidugi, soojad riided on juba tükimat aega kasutusel, ahjupuud on ka valmis varutud – kõlisevkuivad kuusehalud. Ahju on nendega hea kütta, põlevad hästi ja annavad kiiresti sooja. Nojah, vana maja soojapidavus on nagu on, selle parandamiseks oleks vaja olulisemalt rohkem raha kui mul kasutada. Seda muidugi ka, et kui õhtul kütma hakata, läheb päris soojaks alles magamamineku ajaks. Vähemalt hommikul ei pea siis lõdisema.

Pliidipuude varud aga hakkavad kokku kuivama – ahjupuud n imelt on selle jaoks liiga pikad, ei saa kasutada. Vahepealsed lakkamatud vihmasajud ei lasknud õuesolevat kraami tükeldada ka, nii et veidi jama selle asjaga…

Aga et veel külmemaks läheb, paistab selgelt lindude toidulauda vaadates. Seal käib meeletu sagimine Eelmistel aastatel oli suurem sagimine naabrite juures, meile eksis sulelisi vähem. Nüüd aga on naabrimees kopsuvähiga kas haiglas või toas, väljas eriti ei liigu ning toidulaud üsna tühi – teised sinna millegipärast midagi ei pane

Täna vaatasin – kõigepealt oli hoov täis musträstaid, nüüd on tihased platsis ning toidu pärast läheb lausa löömaks, kuigi enda teada panin sinna seemneid kuhjaga. Aastaid pole ma ühtegi tutt-tihast näinud, täna oli neid lausa karjakaupa…

Ega muud, peab poest kotitäie seemneid juurde ostma  Kahju, et ma linde pildile ei saa, aken on natuke kehvas kohas selles mõttes ja kui kaameraga välja minna – lendavad minema…

uskumatu,

aga täna oli lõpuks ometi päikest aimata. Päev oli küll sombune ja pime, kuid loojanguhetkeks värvus taevas punakuldseks ning kui Tupsule lasteaeda järele läksin, oli ikka veel roosa. Külm muidugi oli ka ja homseks lubati lund ja lörtsi.

Sellest hoolimata paranes enesetunne tunduvalt. Ega ma tegelikult pole saanudki niimoodi haige olla, et oleks võinud päev otsa kodus soojas vedeleda, korra päevas pidi ikka välja ronima. Sellegipoolest hakkab tõbi üle minema, mõni köhatus ja pooletunnised peavalud ei tapa

Kui nüüd päriselt ka päike tagasi tuleb, võib jälle elada

kaua võib?

Niisugune lakkamatu vihmasadu hakkab pikapeale ajudele. Tahaks kasvõi natukenegi päikest!

Täna ma isegi juba lootsin – ennelõunal oli taevas selge ning ei sadanud. Kuna ma siin tõbisena pool päeva lihtsalt magasin, mõtlesin, et peab ikka end veidi väljas tuulutama ka, pealegi ei kõnni söök ise poest koju

Tegelikult oli päris mõnus veidi jalutada, asju ajada ja pilte klõpsutada. Päikest küll polnud, aga valge siiski. Möödakäijad võisid muidugi tont teab mida mõelda – üks hull siin seljakoti ja kaameraga, jahib mingeid imelikke asju, ronib ninapidi lausa põõsasse

Tarisin seljakoti vahepeal koju, mõtlesin, et vean kokkuriisutud lehed kompostihunnikusse ja lähen siis veel veidikeseks välja. Pool plaanist õnnestus, aga sel ajal, kui lehti tassisin, läks pimedaks ja kukkus kallama. Nii palju siis valgusteraapiast – tuleb ikka veel edasi põdeda

Millal jälle kuiva saab, et ülejäänud lehedki kokku riisuda, pole õrna aimugi… Hoov on ühtlaselt kollase kihiga kaetud, pooled naabrite pärna ja pooled meie suure vahtra lehed. Koer puges ka esikusse varju, ega temalegi meeldi märg olla.

Ja jätsiabi tuleb täna viimast korda… Koondati ära kogu see punt. Ega Balbiino vist taha masuajal klientide raha kätte saada…

laatsaret

Harva juhtub, et terve pere korraga haigeks jääb. Ikka on kellelgi nii palju parem, et teiste eest hoolitseda saab ja tavaliselt olen just mina see kõige tervem. Seekord aga on asi päris hull.

Algas jama Tupsuga, kui ta üle nädala tagasi lasteaiast kõrge palavikuga laekus. Jagasime siis seda kodusistumist, et ei peaks haiguslehte võtma keegi – majanduslik põnts on ikka tohutu…

Sel nädalal aga hakkasid kõik järjest kurtma, et üldse kohe ei jaksa olla, kurgud kipitavad, pead lõhuvad otsas ja kogu keha valutab, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kes pidi tööle minema, see läks poolpidusena, kes sai kodus olla, see oli.

Elavhõbetermomeetrid on majast jäljetult haihtunud, moodne digitermomeeter näitab kalossinumbreid – no pole ju võimalik, et temperatuurid kõigil alla normi.

Täna on õnneks laupäev, kõigil töövaba ja see muidugi tähendas, et magati lõunani. Siis aga oli eluliselt vajalik end liigutama hakata – toit poest ju ise koju ei jõua. Väljas oli hämmastavalt soe. Kuiv ka, võtsime kätte ja riisusime mõned hunnikud lehti kokku. Samal ajal sai paar masinatäit pesu pestud, kolmas ootab järge. Üllataval kombel tegi see liigutamine olemise paremaks.

Normaalne olemine siiski ei ole. Lihtsalt ei viitsi midagi teha, kuigi peaks. Söögiisu ka kellelgi pole, olgugi et toit tuli ülimaitsev. Absoluutselt kõik jätsid ligi poole portsjonist taldrikule. Koeral muidugi oli hea meel

Ajalehtede-ajakirjade hunnik vedeleb lausa keset põrandat, keegi ei jaksa neidki läbi sorteerida, et viiks lehed ahju kõrvale ja ajakirjad rohelisse kotti, et hommikuks koos pakenditega minema saata. Ma ei viitsi naaksuda ka sellepärast, kuigi Tupsu on oma nukuvankriga selle hunniku juba laiali sõitnud. Fotojahi jaoks peaks lemmikute pilte otsima ja üles riputama, aga mõte ei tööta… Õunad vahivad igast nurgast vastu, vaja tükeldama hakata, et aurutisse pista. Seda me siiski hakkame tegema, ei ole pääsu kuhugi.

Kõige rohkem igatsen ma tegelikult praegu võimalust lesida pehmes voodis patjade vahel, läpakas ja hea raamat kaenlas ning ülejäänud pere kikivarvul hiilimas, teed ja muud head-paremat serveerimas… Helesinine unistus…

säästukas

Sai ostetud prooviks teist sorti röstsai kui tavaliselt. Ei olnud hea – rabe ja maitsetu. Pesamuna traavis poodi ja tõi kiiresti tavapärase ja hea saia ning teine jäi seisma. Aga toidu äraviskamine on meie peres täiesti out. Mis siis teha?

Õunahunnik tahab ka silmanägemise ära võtta ning mahlu-moose kah ei jõua lõpmatuseni vaaritada…

Külmkapis leidus veel neli muna ja üksjagu piima, suhkur ja kaneel on niikuinii kogu aeg kodus olemas.

Lõin siis need munad kaussi, kloppisin suhkruga lahti, lisasin klaasi piima ning libistasin saiaviilud saadud segust läbi ja küpsetuspaberi peale ahjupannile. Saiakihi peale paksult õunaviile, suhkru-kaneelisegu peale ning teine kiht saia otsa. Täpselt jagus muide.

Ülejäänud piima-munasegu kallasin otsa, raputasin veel suhkrut ja kaneeli ning pistsin selle kraami kuuma praeahju. Küpsetasin krõbedaks ning õhtune maius olemas

võiks nagu…

On üks selline tore fotoportaal nagu Nagi. Üsna mõnus koht oma piltide üleslaadimiseks ja teiste piltide vaatamiseks. Sageli tekib kommentaariumis asjalik arutelu või ka lihtsalt mulaajamine

Aga vahel on tunne, et midagi jääb puudu, eriti siis, kui paned enda arust õnnestunud pildi üles, aga keegi ei näi sellele tähelepanu pööravat. Tahaks tagasisidet just selles osas, kas see ikka on tehniliselt ja visuaalselt nii hea, kui endale tundub, kas võiks midagi teisiti teha ja mida just nimelt.

Sageli on pildis emotsioon, kuid selle edasiandmine takerdub väheste tehniliste oskuste taha. Siis just kuluks hea nõu marjaks. Avalikku ruumi ülesriputatud pilt peaks ka vaatajale loo rääkima…

dress-code: black

Sellise sildi võin vist alaliselt oma peegli külge panna…

Hullumeelne aasta on olnud. Üldiselt olen tähele pannud, et meie lähiringis käivad matused kolmeaastaste tsüklite kaupa ja siis ikka paar-kolm aasta peale. Muidu tuttavaid ja sõpru on ka tulnud ära saata, aga ikka on suhteliselt pikad vahed olnud. Nüüd aga… Kolmas matus vähem kui kuu aja jooksul… Ja aasta esimesel poolel oli ka päris mitu…

Tegelikult mäletan üht sellist aastat veel – 1977 hakkas juulis pihta ja keskmiselt iga kolme nädala tagant uus, aasta lõpuni välja. Mu matusegarderoob ei jõudnud peale pesu veel ära kuivadagi, kui juba järgmine teade tuli…

Aasta pole veel läbi ning eakaid, üle kaheksakümneseid sugulasi on ka veel päris mitu. Ei taha mõeldagi selle peale…

Ning kass läks kah täna üle vikerkaaresilla

naljakas või mitte?

Moskva metroo…..

Moskevsk_metro

valguseigatsus

Kuidagi väga raskelt läheb tänavu tööellu sisseelamine, olgugi et pea kuu aega juba puhkus läbi….

Need hommikud, kui peab vara tõusma (nädala esimene pool), on päris hullud, õhtuti olen täitsa laip. Mitmel korral olen avastanud end läpakas põlvedel tukkumast, lausa magamast ja und kah nähtud…

Üks põhjus võib tõesti olla pidev hämarus. See aeg, mil valge on väljas, pean mina nagu kiuste kuskil ruumis kopitama… Kellakeeramiseni ka veel kuu aega. Millegipärast see sügisene keeramine mulle väga sobib.

Regasin end veebruarikuuks ühele puhkuseretkele. Kui hästi läheb, saab nädalaks siit pimedast ja külmast eemale

Sellega seoses avastasin, et pean hakkama kaubandusvõrku kammima. Vaja läheb:

reisikohvrit, kuhu nädala garderoob sisse mahub ja mis kannatab lennujaamapersonali karmi kohtlemist

korralikke ja mugavaid jalatseid, millega mäkke ronida

sellist rõivakomplekti, millega öösel mäel ja kõrbes külm ei hakkaks ning mida päevases palavuses oleks hõlbus jaokaupa maha koorida

uut ja kena ujumistrikood

päevituskreemi

asjalikku seljakotti, kuhu läpakas ja fotostaff sisse toppida

fotokale paar suuremahulist mälukaarti, tagavaraaku, mõned filtrid, korralik statiiv

Aga ma tahan minna ja lähen kah!