Kaitstud: haritud mats

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

terminid paika

Blogimaailmas käib jälle üks suur supikeetmine, teemaks teadagi mis

Pool sellest supivahust oleks olemata, kui ei pandaks samasse patta erinevaid termineid või vähemalt lepitaks kokku, mis on mis. Praegu on mõnel küll sassis, mis on kooselu, mis on abielu, mis on vabaabielu.

Vabaabielu on minu meelest üks sõnavärd, millel sisu puudub. On kas kooselu või abielu. Abielu algab laulatuse või pühitsusega, kui seda pole, on tegemist kooseluga, kas siis registreeritud või registreerimata.

Riiklik abieluregistreerimine ongi sisuliselt kooselu vormistamine, see on puhtal kujul tsiviilõiguslik samm, mis toob kaasa seadusega sätestatud õigused ja kohustused. See kohustuste pool kipub praeguses võitluses tahaplaanile jääma, pressitakse ikka rohkem õigustele. Üht ilma teiseta ei saa ju olla.

Kui kooselu registreerida ei taheta, annab see mingil määral ka tunnistust sellest, et vähemalt üks osapool pelgab ennast lõplikult siduda, pelgab kohustuste koormat. Muidugi saab paljusid asju reguleerida ka eraldi lepingutega, kuid see on veidi keerulisem, nõuab ettemõtlemist ja vastutuse võtmist. Registreeritud kooselu puhul on lihtsam, suur osa asju on juba seadusega paika pandud ja eraldi lepingut vaja pole.

Abielu on midagi enamat kui lihtsalt registreeritud kooselu. Riikliku registreerimise juurde ei kuulu abielutõotus, lubadus teineteist hoida, austada ja armastada nii headel kui halbadel päevadel. Ei kuulu pühitsust (ja siinkohal pole oluline, millise religiooni või maailmanägemise kohaselt).  Küsitakse vaid seda, kas registreerimisakti kantud andmed on õiged, kas pooled on nõus seda oma allkirjadega kinnitama. Muidugi, tseremooniat on üritatud pidulikumaks muuta, toodud sisse elemente, mis algselt on kuulunud laulatustalitusse.

Abielu sisuliselt on siiski pühendumine, on kahest eraldiolevast ühtse terviku kasvatamine. See ei ole ühekordne samm, see on pikk ja järjepidev protsess. Nii nagu ei õnnestu kõik kooselud, ei õnnestu ka kõik abielud, paraku…

Siinkohal võivad paljud aastaid kooselanud ja senini registreerimata paarid vastu vaielda – ega mingi dokument ju tundeid muuda, mis tähtsust sellel on. Tean isegi selliseid ja võin imetleda nende vastastikust austust ja armastust. Aga paraku jääb ikka õhku küsimus – mis takistab neid seda lõplikku sammu astumast? Pealegi on meie seadusteski üksjagu punkte, mis näitavad, et paber on siiski oluline…

 

seagripitõrjerisoto

Tuli isu sealihahautise järele. Aga kartulit eriti ei tahtnud, seega pidi turul veidi ringi vaatama. Koju tulin täis kotiga ning kokkamine võis alata.

Malmpotti läks:

sorts õli

priskelt küüslauku

veidi alla kilo kuubikuteks lõigutud taist sealiha

kolmesentimeetrine peenekshekseldatud ingverijupp

kolm korralikku porgandit

soola, pipart, sojakastet

purk maisi

pool väiksemat melonit (teine pool läks õunakoogi sisse)

üks väiksem hiina kapsa pea

liiter vett

kaks klaasi riisi

Liha, küüslauk, ingver ja porgand tulid kõigepealt korralikult läbi hautada, maitsestada, siis võis muu lisada ning lasta tasasel tulel haududa kuni riis pehme oli.

Salatiks sai kõrvale hakitud keskmine punane sibul, väiksem mustrõigas ja väike keedupeet, hapukoor peale. Kena heleroosa jäi.

Ah et miks seagripitõrje? Mõelge ise

 

 

psühhoterrorist

Sattusin säärase loo otsa (linkida ei saa, luku taga), mis mind tõsiselt vihastas ja kurvastas. Arvasin, et minevik on ammu maha maetud, et see ei saa mulle enam haiget teha. Paraku pole päris nii. Tuli meelde mõndagi, millest arvasin end ammu olevat üle saanud. Aga armid jäid….

Viidatud loos on ju ainult pool tõde. Teine pool on see, et üsna algusest saadik hakati mulle selgeks tegema, et ma pole üldse tubli ja korralik naine, et ma peaksin olema hoopis teistsugune.

Olin järjest kolm aastat kodune väikeste lastega. See tähendas, et mul polnud midagi erilist teha, mis oleks takistanud kodu korras hoida ja mehele töölt tuleku ajaks sööki lauale kanda. Kui ei jõudnud, oli virinat rohkem kui rubla eest.

Mina olin süüdi, kui lapsed haigeks jäid, kui nad virisesid ja väsinud issil öösel magada ei lasknud. Samas ei tulnud kõne allagi, et ta oleks teise tuppa läinud magama või lasknud meil seal olla niikaua kui lapsed rahunevad. Ikka koos ja silma all…

Üldiselt sain ma oma päevaplaani niiviisi kohandatud, et enamasti oli selles suhtes asi korras. Muidugi pidin ma tänulik olema, et puud olid tuppa valmis toodud, et mees töölt tulles viitsis poest ka läbi käia, et talvel oli lumi roogitud. Kui aga mingil põhjusel seda ei tehtud, polnud mul mingit õigust märkust teha – saad ju ise ka!

Kodunt välja võisin minna ainult koos lastega, ei tulnud kõne allagi, et üksi sõpradega kohtuksin. Külalisi tohtis kutsuda ainult siis, kui mees ise ka kodus. Kirjavahetus kuulus aruandmisele – kes sulle kirjutab ja mida. Raamatute lugemine oli ajaraiskamine – samal ajal võiks ju majapidamises midagi kasulikku teha.

Ahjaa, juuksuris tohtisin käia, see mehele meeldis. Riideid tuli valida tema maitse järgi…

Kui tööle läksin uuesti, siis mõnevõrra asi paranes. Aga ega ma võinud rääkida, mida huvitavat töö juures juhtus või kui toredad töökaaslased on – see tõi kaasa armukadeduse hoo. Tore ja lõbus võis mul olla ainult tema seltskonnas, muu oli lihtsalt kohustus. Töölt tulekuga ei võinud ka hiljemaks jääda, kui aga vahel seda juhtus, oli seletamist pikalt. No tee selgeks, et viimasel minutil tulnud klienti ei saadeta niisama ära….

Pole siis ime, et suhted sõpradega jahenesid. Mingi aja pärast moodustasidki tutvusringkonna ainult mehe sõbrad (kelle küllatulek pidi mind panema ainult head nägu tegema) ja sugulased, kusjuures minu sugulased olid aktsepteeritavad vaid sedavõrd, kuivõrd nad end meie asjadest eemale hoidsid, s.t. et ei pärinud midagi ja leidsid, et olen endale tubli ja tööka mehe saanud (mis oli osaliselt tõsi ju ka – mees tõesti tegi tööd ja hästi).

Kui aga koos või ka eraldi mehe suguvõsaga kohtusime, oli alati pärast ütlemist – mehe sugulased pidasid end õigustatud olevat mind õpetama ja kritiseerima ning siis sain alati kodus kuulda, et miks ma pole niisugune, miks ma ei tee nii nagu nemad.

Ega lapsedki puutumata jäänud. Tõsi on, et mees armastas lapsi ja kui hea tuju oli, tegeles nendega ka – käis kelgutamas, õpetas rattasõitu jms. Kooliasjad jäid minu peale ja mehe meelest tegelesin ma sellega liigagi palju – oma mure, kuidas hakkama saavad! Samas ei teadnud lapsed kunagi, mida võib isale rääkida ja mida mitte. Kui mingi arusaamatus või pahandus oli, pidin ikka mina seda klaarima, isa võis karjuma hakata. Kui tütrel ratas tänaval käest ära võeti, sai ta isa käest esimese asjana näotäie sõimata.

Kui pidevalt sulle pähe taotakse, et sa oled loll ja saamatu, et sa ei tea ega oska midagi, siis võidki seda uskuma jääda. Püüad ja püüad, ikka ei midagi.

Ah et miks ma siis nii kaua vastu pidasin? No ega siis kogu aeg ka rihma nii pingul peetud. Seni kuni pudelisse vaatamine harjumuseks polnud saanud, näidati häid külgi ka. Mõnigi kord üllatati mind valmis toiduga, tehti kingitusi, leiti häid ja helli sõnu. Lihtsalt seda jäi aina vähemaks ja vähemaks.

Kui ametit vahetasin ja uuesti kooli läksin, siis tuli tõsine sõda maha pidada. Eks selle taga oli hirm, et leian uued sõbrad, kes suudavad pakkuda rohkem kui tema, et muutun iseseisvaks ja sõltumatuks (mis muidugi juhtus ka). Tasapisi libisesingi kontrolli alt välja, sain taastatud enesehinnangu, sain positiivset tunnustust sealt, kust oodanudki poleks.

Sellega koos kadus ka hirm, et ma ei saa üksi kolme lapsega hakkama, et ma ei tule toime. Lapsed ise kasvasid ju ka ja olid suuremaks toeks kui oodatagi oleks osanud.

Kahju on sellest, et poeg pole praktiliselt kunagi isaarmastust tunda saanud, et isa pole talle õpetanud paljut eluks vajalikku. Mingil moel väljendub see ka tema kalduvuses vahetevahel näuksuda ja naaksuda, aga siin aitab sageli õdede või minu karm märkus, et ta käitub täpselt samamoodi kui isa – seda ta ei taha

Elu on näidanud, et on võimalik hakkama saada, et ei pea taluma asju, mis sind maha suruvad ja õnnetuks teevad. Igaüks on väärt parimat – lugupidavat suhtumist, armastust, hoolimist. Aga kõigepealt tuleb iseendale see selgeks teha, tuleb iseendalt küsida, mida ma tahan ja mida mitte. Kui see on selge, leidub alati mõistjaid ja toetajaid, kes kõigist tagasilöökidest hoolimata on ikka su kõrval.

külma õhtu krehvtine amps

Et päris algusest alustada, siis pean tunnistama, et kurkide marineerimise aegu õnnestus mul ühte purki liiga palju rõigast sokutada ja neid kurke siis pruugiti toidu kõrvale salatiks ikka üsna pikkade hammastega
Seisis see purk sahvris ja ootas, kuni mul tema kasutamiseks mõni idee tuleb…

Tänaseks õhtusöögiks tellis Tupsu kartuliputru ja pikkpoissi. Aga tavaline pikkpoiss on ju niiiiiiiiiii igav…

Turul hakkliha ostes jäi mu pilk pidama kenale ja värskele ungari pekile. Midagi plõksatas ja ostsin sedagi paarsada grammi.

Pikkpoisitainas koosnes siis üsna tavapärastest komponentidest:
kilo hakkliha
mõned küüslauguküüned
väga priske sibul
klaas riivsaia
viis muna (kuna need olid väiksemat sorti)
soola ja pipart tavapärases koguses, s.t. et soola pigem vähem ja pipart rohkem
paari supilusikatäie hapukoore asemel läks käiku Heinzi küüslaugukastme jääk pudelipõhjast

Tainas kokku segatud, võtsin pannisuuruse lehe küpsetuspaberit ja laotasin taina sellele laiali. Nüüd alles õige toidutegu algas
Viilutasin ungari peki, selle peale ladusin kurgiviilud ning külmkapis oli seisma jäänud veidike juustu ka. Kogu möksi keerasin paberi abil rulli ja tõstsin ahjupannile. Küpses tema just nii kaua, kuni pudrukartulid ära koorisin, keetsin ja pudruks tampisin.

Tupsu, kes muidu pekki sööb, tõstis seekord viilud küll emmele, aga muu osa läks kõhtu niuhti. Pool jäi homseks ka.

Kas on linnukesel muret?

Külmaks läks ja kuidagi väga järsku. Selline tunne, et ma pole selleks sugugi valmis.

Muidugi, soojad riided on juba tükimat aega kasutusel, ahjupuud on ka valmis varutud – kõlisevkuivad kuusehalud. Ahju on nendega hea kütta, põlevad hästi ja annavad kiiresti sooja. Nojah, vana maja soojapidavus on nagu on, selle parandamiseks oleks vaja olulisemalt rohkem raha kui mul kasutada. Seda muidugi ka, et kui õhtul kütma hakata, läheb päris soojaks alles magamamineku ajaks. Vähemalt hommikul ei pea siis lõdisema.

Pliidipuude varud aga hakkavad kokku kuivama – ahjupuud n imelt on selle jaoks liiga pikad, ei saa kasutada. Vahepealsed lakkamatud vihmasajud ei lasknud õuesolevat kraami tükeldada ka, nii et veidi jama selle asjaga…

Aga et veel külmemaks läheb, paistab selgelt lindude toidulauda vaadates. Seal käib meeletu sagimine Eelmistel aastatel oli suurem sagimine naabrite juures, meile eksis sulelisi vähem. Nüüd aga on naabrimees kopsuvähiga kas haiglas või toas, väljas eriti ei liigu ning toidulaud üsna tühi – teised sinna millegipärast midagi ei pane

Täna vaatasin – kõigepealt oli hoov täis musträstaid, nüüd on tihased platsis ning toidu pärast läheb lausa löömaks, kuigi enda teada panin sinna seemneid kuhjaga. Aastaid pole ma ühtegi tutt-tihast näinud, täna oli neid lausa karjakaupa…

Ega muud, peab poest kotitäie seemneid juurde ostma  Kahju, et ma linde pildile ei saa, aken on natuke kehvas kohas selles mõttes ja kui kaameraga välja minna – lendavad minema…

uskumatu,

aga täna oli lõpuks ometi päikest aimata. Päev oli küll sombune ja pime, kuid loojanguhetkeks värvus taevas punakuldseks ning kui Tupsule lasteaeda järele läksin, oli ikka veel roosa. Külm muidugi oli ka ja homseks lubati lund ja lörtsi.

Sellest hoolimata paranes enesetunne tunduvalt. Ega ma tegelikult pole saanudki niimoodi haige olla, et oleks võinud päev otsa kodus soojas vedeleda, korra päevas pidi ikka välja ronima. Sellegipoolest hakkab tõbi üle minema, mõni köhatus ja pooletunnised peavalud ei tapa

Kui nüüd päriselt ka päike tagasi tuleb, võib jälle elada

kaua võib?

Niisugune lakkamatu vihmasadu hakkab pikapeale ajudele. Tahaks kasvõi natukenegi päikest!

Täna ma isegi juba lootsin – ennelõunal oli taevas selge ning ei sadanud. Kuna ma siin tõbisena pool päeva lihtsalt magasin, mõtlesin, et peab ikka end veidi väljas tuulutama ka, pealegi ei kõnni söök ise poest koju

Tegelikult oli päris mõnus veidi jalutada, asju ajada ja pilte klõpsutada. Päikest küll polnud, aga valge siiski. Möödakäijad võisid muidugi tont teab mida mõelda – üks hull siin seljakoti ja kaameraga, jahib mingeid imelikke asju, ronib ninapidi lausa põõsasse

Tarisin seljakoti vahepeal koju, mõtlesin, et vean kokkuriisutud lehed kompostihunnikusse ja lähen siis veel veidikeseks välja. Pool plaanist õnnestus, aga sel ajal, kui lehti tassisin, läks pimedaks ja kukkus kallama. Nii palju siis valgusteraapiast – tuleb ikka veel edasi põdeda

Millal jälle kuiva saab, et ülejäänud lehedki kokku riisuda, pole õrna aimugi… Hoov on ühtlaselt kollase kihiga kaetud, pooled naabrite pärna ja pooled meie suure vahtra lehed. Koer puges ka esikusse varju, ega temalegi meeldi märg olla.

Ja jätsiabi tuleb täna viimast korda… Koondati ära kogu see punt. Ega Balbiino vist taha masuajal klientide raha kätte saada…

laatsaret

Harva juhtub, et terve pere korraga haigeks jääb. Ikka on kellelgi nii palju parem, et teiste eest hoolitseda saab ja tavaliselt olen just mina see kõige tervem. Seekord aga on asi päris hull.

Algas jama Tupsuga, kui ta üle nädala tagasi lasteaiast kõrge palavikuga laekus. Jagasime siis seda kodusistumist, et ei peaks haiguslehte võtma keegi – majanduslik põnts on ikka tohutu…

Sel nädalal aga hakkasid kõik järjest kurtma, et üldse kohe ei jaksa olla, kurgud kipitavad, pead lõhuvad otsas ja kogu keha valutab, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kes pidi tööle minema, see läks poolpidusena, kes sai kodus olla, see oli.

Elavhõbetermomeetrid on majast jäljetult haihtunud, moodne digitermomeeter näitab kalossinumbreid – no pole ju võimalik, et temperatuurid kõigil alla normi.

Täna on õnneks laupäev, kõigil töövaba ja see muidugi tähendas, et magati lõunani. Siis aga oli eluliselt vajalik end liigutama hakata – toit poest ju ise koju ei jõua. Väljas oli hämmastavalt soe. Kuiv ka, võtsime kätte ja riisusime mõned hunnikud lehti kokku. Samal ajal sai paar masinatäit pesu pestud, kolmas ootab järge. Üllataval kombel tegi see liigutamine olemise paremaks.

Normaalne olemine siiski ei ole. Lihtsalt ei viitsi midagi teha, kuigi peaks. Söögiisu ka kellelgi pole, olgugi et toit tuli ülimaitsev. Absoluutselt kõik jätsid ligi poole portsjonist taldrikule. Koeral muidugi oli hea meel

Ajalehtede-ajakirjade hunnik vedeleb lausa keset põrandat, keegi ei jaksa neidki läbi sorteerida, et viiks lehed ahju kõrvale ja ajakirjad rohelisse kotti, et hommikuks koos pakenditega minema saata. Ma ei viitsi naaksuda ka sellepärast, kuigi Tupsu on oma nukuvankriga selle hunniku juba laiali sõitnud. Fotojahi jaoks peaks lemmikute pilte otsima ja üles riputama, aga mõte ei tööta… Õunad vahivad igast nurgast vastu, vaja tükeldama hakata, et aurutisse pista. Seda me siiski hakkame tegema, ei ole pääsu kuhugi.

Kõige rohkem igatsen ma tegelikult praegu võimalust lesida pehmes voodis patjade vahel, läpakas ja hea raamat kaenlas ning ülejäänud pere kikivarvul hiilimas, teed ja muud head-paremat serveerimas… Helesinine unistus…

säästukas

Sai ostetud prooviks teist sorti röstsai kui tavaliselt. Ei olnud hea – rabe ja maitsetu. Pesamuna traavis poodi ja tõi kiiresti tavapärase ja hea saia ning teine jäi seisma. Aga toidu äraviskamine on meie peres täiesti out. Mis siis teha?

Õunahunnik tahab ka silmanägemise ära võtta ning mahlu-moose kah ei jõua lõpmatuseni vaaritada…

Külmkapis leidus veel neli muna ja üksjagu piima, suhkur ja kaneel on niikuinii kogu aeg kodus olemas.

Lõin siis need munad kaussi, kloppisin suhkruga lahti, lisasin klaasi piima ning libistasin saiaviilud saadud segust läbi ja küpsetuspaberi peale ahjupannile. Saiakihi peale paksult õunaviile, suhkru-kaneelisegu peale ning teine kiht saia otsa. Täpselt jagus muide.

Ülejäänud piima-munasegu kallasin otsa, raputasin veel suhkrut ja kaneeli ning pistsin selle kraami kuuma praeahju. Küpsetasin krõbedaks ning õhtune maius olemas