kujunes korralikuks grupikaks. Tsätti ohjas Larko, mikripult oli minu käes. Probleem oli selles, et mõned inimesed ei saanud tsätiga liituda, mõnedel oli aga jama helikvaliteediga. Skype konverentskõned kipuvadki sihukesed imelikud olema. Vahepeal kuulsin minagi ainult kastanjettide klõbinat. Peame vist mingi muu tehnilise lahenduse otsima, Larko igatahes andis lootust, et edaspidi asi paraneb.

Aga muidu oli vahva. Lähemad ja kaugemad naabrid said läbi hekseldatud. Üks järeldus, milleni jõudsime, oli see, et rahvuslikud eelarvamused tekivad sageli sellest, et me ei tea ega tunne teise rahvuse esindajaid. Kui kontaktid olemas, saame ka aimu teiste hingeelust ja mõistame neid paremini.

Mõnikord aga tekitab negatiivse eelhäälestuse just ebameeldiv kogemus, see laiendatakse kogu rahvusele. Kuid piisavalt palju sai ka positiivseid näiteid tuua.

Maailm meie ümber muutub üha multikultuursemaks, me ei saa jääda oma mulli sisse pidama ja kõike ainult oma mätta otsast vaatama.

Novembris siis jälle.