Spagettistroganoff

Tupsu esitas kategoorilise nõudmise, et tema tahab pikki makarone söögiks. Minul aga jäi turul silma ilus stroganofiliha. Miks siis mitte neid ühendada?

Pannile:

2 suuuuuurt küüslauguküünt hakkida

pool kilo liharibasid praadida korralikult, maitsestada soola ja sidrunpipraga, aga veidi tagasihoidlikumalt kui tavaliselt

purk Santana salsadipikastet (valisin igaks juhuks mahedama variandi)

poolteist purki vett (salsapurgi loputusvesi )

Pakk spagetteid keeta poolpehmeks ja tõsta keevasse kastmesse, lasta veidi haududa, kuni kaste enam-vähem spagettitesse imbub, mitte liiga kuivaks lasta!

Salatiks oli kõrval redis-värske kurk-roheline sibul hapukoorega. Ma ju olen korduvalt hoiatanud, et minu toidud ei ole kaalujälgijatele

Veega solberdamise päev

Väljas on pööraselt  kuum. Toas kah istuda ei viitsinud. Siis tuligi mõte ühendada kasulik ja meeldiv.

Aiamööbel tahtis pesemist. Köögitaburetid ka. Mis muud, kannuga vett, švamm näppu ja nühkima. Tupsule andsin suure kausiga vett ja lasin tal kõik oma liivakastimänguasjad puhtaks pesta. Muru peal võib ju ladistada küll

Lobistasimegi siis mõnuga. Tupsu järelt loputasin kõik ta asjad veel puhta veega üle, sai muruplats kah ära kastetud. Nüüd kuivavad vana vaiba peal. Otsustasime, et katkised ja koledad viskame hoopis minema, teha nendega midagi ei ole ja jääb veel piisavalt palju järele kah…

Kiusan kaalujälgijaid

Kui ma fotojahi jaoks magusapilte valisin, tuli mõte, et polegi kaua ise midagi väga magusat küpsetanud, rabarbrikook ei lähe ju arvesse. Siis sattusin veel kellegi šokolaadikoogi retsepti otsa ja tänaseks oli plaan selge. Aga loomulikult ei tee ma kooki kunagi retsepti järgi, mõned külmkapi jäägid tahtsid ju ka kasutamist

Kaussimineku järjekorras:

150 g margariini

poolteist klaasi suhkrut

4 muna

4 kuhjaga supilusikatäit jahu

poolik pakk hapukoort (umbes 150 g)

klaas keefiri

5 supilusikatäit kakaod

veel 2 supilusikatäit jahu

raasuke soodat

Margariin suhkruga lahti hõõruda, lisada ükshaaval munad ning kõik ülejäänu, vahepeal korralikult segada. Valmis tainas valada küpsetuspaberiga kaetud äärtega ahjuvormi ja küpsetada kuumas ahjus tund aega. Siis oli tuli pliidi alt otsas ka ja kook võis serveerimiseni ahjus seista, soojalt on ta väga maitsev ning ei kuivanud ära sugugi.

Aga kaalujälgijad peaksid end sellest tõepoolest eemale hoidma

koera ravikeedus

100 g riisi

pool klaasi linaseemneid (linajahu käib kah)

2 porgandit (tükkidena)

poolteist liitrit vett

Kõik see värk potis ära keeta, hakkliha võib ka sisse panna ning koerale ühe söögikorrana ette anda.

Kutsul käis kiirabi

Meie sir William suutis meid parajalt paanikasse ajada.

Poole kaheteistkümne ajal õhtul nahistasime pojaga teine teises toanurgas oma arvutite taga, kui poeg järsku kuulatama jäi ja ütles, et koer on jälle tuppa tulnud. Läksin vaatama ja pidin šoki saama – koer lääbakil esikuukse vahel, jalgu alla ei võtnud ja nägi üpris hale välja. Sikutasime pojaga ta esikusse, kuid enne kui jõudsin midagi uurima hakata, vedas koer end poolroomates köögi kõige tagumisse nurka ja kukkus oksendama. Õhtust sööki ta veel kätte polnud saanud, seega tuli sealt ainult valget vahtu.

Poeg vaatas õue üle, ega seal midagi kahtlast ole. Ei leidnud muud kui roomamisjäljed teisel pool maja – sealtmaalt oli koer siis tuppa roomanud…

Loomaarsti number on mul telefonis. Valisin kiiresti numbri, et nõu küsida. Arst arvas esimese hooga, et koer kuskilt löögi saanud. Selle aja peale, kui olukorrast ülevate andsin, ajas koer end siiski jalule, tudises küll ja hoidis nina maas, tahtis nurka pugeda. Arst ise kohale tulla paraku ei saanud, soovitas helistada loomakiirabisse.

Kiirabi sain toru otsa kohe, aga kohaletulekuga pidi aega minema. Lubasime oodata. Mõne aja pärast helistatigi tagasi ja küsiti, kuidas tundub. Kuigi William hakkas selleks ajaks juba päris koera nägu minema, arvasime pojaga, et kindlam oleks ikka üle vaadata.

Kui arst kümnekonna minuti pärast saabus, tundus, et kõik on korras. Igaks juhuks kuulas ja vaatas tohter ta üle, arvas, et ehk leidis õuest midagi, mis ärrituse tekitas. Vesi ja kausitäis krõbinaid kadusid hetkega kõhtu, saba käis kahele poole ja ei mingit hullu reaktsiooni enam. Anti soovitused paari lähema päeva dieediks ning arvati, et siiski juhuslik katarr.

Kui arst lahkus, korraldas William tõelise jooksuralli nagu poleks midagi olnudki.

Kuna see kojukutse on tasuline ning mitte sugugi odav, võiks ju mõelda, et polekski vaja olnud. Aga süda on rahulikum igatahes.

Laiskus ei anna häbeneda

Mida teeb üks laisk perenaine, kui ta on terve päeva linnas ringi hulkunud ning koju jõudes avastab, et pere tahaks nagu süüa ka? Poodi enam minna ei viitsi, rääkimata pikemast kokkamisest.

Külmkapis vaatavad vastu eilsed keedukartulid, jaanipäevaks hangitud grillvorstikeste ülejääk (mitte nii palju, et grilli tasuks üles panna), mitu vorsti- ja singipakikest, kus ainult mõned viilud sees ja parim enne kohe kukkumas, neli muna ning klaas piima, mis ähvardab kah homseks hapuks minna.

Õige otsus – teeb kartulivormi.

Seega – tuli pliidi alla, ahjupannile küpsetuspaber peale, sellele raas õli, mõned küüslauguküüned ning kartulid-singid-vorstid peale hakkida. Kui perenaine eriti tubli tahab olla, läheb näpsab peenralt spinatit ja tilli ka sekka. Munad klopib piimaga lahti ja valab pannile kõige otsa.

Praeahjus tahab see värk küpseda just niikaua kuni muna-piimasegu ära hüübib ehk siis lauakatmise aja. Kõrvale võetakse purgist omatehtud hapukurki ja nälg järjekordselt kustutatud

Vanaema suvekaste

Palava ilmaga ei viitsi kohe üldse mitte köögis kuuma pliidi ääres sussitada. Õues grillida ka ei taha – jaanipäevagrillist sai mõneks ajaks isu täis. Aga süüa ju tahaks ning võileivad kõhtu ei täida.

Minu vanaema lahendas sellise probleemi lihtsalt – värsked kartulid keevad ruttu, kõrvale aga sai külma keefirikastet. Tema kõige tavalisem retsept sisaldaski ainult pool liitrit keefiri ja prisket mugulsibulat, mina olen seda kastet oma maitse ja hetkel kättesaadava tooraine järgi edasi arendanud.

Kõigepealt asendus mugulsibul rohelise sibulaga, lisandusid kurk ja redis, mõnikord mustrõigas, herned, till. Proovitud on ka paprikaga. Tegelikult sobivad sellesse kastmesse peaaegu kõik värsked aedviljad ja kõrrelised. Tööd on ainult niipalju kui kulub nende hakkimisele, mina olen kümne minutiga hakkama saanud.

Eriti vinge on sellist kastet serveerida vanaaegses supitirinas

Vabalt võetud jaaniõhtu

Nõmme kandi rahvale enam avalikku jaanituld ei korraldata. Lähim võimalus oleks olnud Vabaõhumuuseum, aga autota sealt öösel koju ei pääse. Buss pidi tooma ainult Õismäeni, nelja-aastase lapsega jalgsi edasitulek ei tundunud ka mõistliku ideena.

Kuna üks pereliige on pealegi veel tuulerõugetes, otsustasimegi koju jääda ja niisama mõnuleda.

Turult sai kena lihatüki ja kotitäie häid grillvorste, salatikraamist rääkimata. Poest mõned pudelid karastusjooke, vein oli kodus olemas.

Lihamarinaad tuli üsna klassikaline – veidi üle kilo liha viiludeks, läbi kloppida, kaussi lõikuda peotäis küüslauku, suur mugulsibul, lihale raputada ohtralt erinevaid pipraid, soola, kallata juurde parasjagu õli ja kõik see värk mõneks tunniks külmkappi pista, vahepeal lihatükid ringi keerata, et ühtlaselt maitsestuks.

Edasi kulges päev nii, et tõbine lebotas toas, üks pereliige niitis muru (mis oli päris kõrgeks kasvanud ), kaks perelist korjasid metsast mitu kotitäit kuivi oksi ja käbisid – pole ju mõtet poest sütt koju tassida, kui kraam omast käest võtta.

Õhtul kulges kõik sama rahulikult edasi, mõnus soe ja päikseline oli. Tulehakatuseks läks õuest kokkukorjatud oksarisu, selle peale käbikotid, kui need süteks saanud, küpses lihagi kenasti pruuniks. Sir William tiirutas usinalt ümber tule, vahepeal lehvitas sabaga tuult, et söed paremini hõõguksid (ja kõike seda lootuses, et tallegi midagi head antakse. Anti ka muidugi )

Päris jaanituleks läksid aianurgas oma aega oodanud kibuvitsaoksad, okkaid tänagi veel käed täis. Lisaks paar suuremat puunotti ning võiski veini limpsima hakata. Kahe peale pudel polnud üldse palju, kergelt kumisema võttis, ei enamat. Tupsu esines mõningate omakoostatud tantsunumbritega kuni lõpuks mu sülle ära kustus.

Oli küll mõte päikesetõusuni välja jääda, et veidi piltida, paraku sai fotoka aku enne tühjaks ning siis tundus kõige targem tuppa magama tulla.

Tänanegi päev kulgeb lebotamise tähe all. Mõnikord ju võib…

Kardinapesu poissmeeste stiilis

Kuidas poissmees pesu peseb? Väga lihsalt – viskab pesu vanni, raputab pulbrit peale, laseb vee otsa ja pumpab kanalisatsioonipumbaga kuni mustus väljas

No samamoodi peaaegu pesin mina täna kardinaid kah. Viskasin need suurde kaussi, paki valgendajat otsa ning vesi peale, lasin natuke seista ning siis pumpasin veidi aega. Kardinad olid kirjade järgi küll valged, aga vesi ütles midagi muud.

Lõpuks lasin ikka masinast läbi ning nüüd kuivavad õues. Õhtul saab uuesti ette panna.

Oeh

Nüüd on siis tuulerõuged mu poja kah kätte saanud – paar päeva juba kaebas peavalu ja täna villid üleval   Täiskasvanu jaoks pidi see ikka päris raske haigus olema, eks saame näha.

Teiseks ütles poja läpakas järjekordselt üles, praegu konsulteerib iti-mehega telefonis. Ja alles see läpakas sama kuti juures korrastusel käis! Nüüd ei saa haigena viia ka kuhugi…

WordPress on mingi lolli käki keeranud, ära kaotanud kõik tagasiviited sellele blogile.  Viitaks nagu üks kindel blogi, tegelikult on seal vaid uued postitused ja minu poole ei viita miski…

Ja eilne otsisõnade tipp – kellavärgiga apelsin  Mida see tähendama peaks, pole õrna aimugi…