Eile õhtul oli selline karjatus täiesti omal kohal. Akendest ja uksest avanes just selline vaade kui piltidel näha, vahepeal isegi mitte niipalju. Ning püstised triibud piltidel pole sugugi fotoka praak vaid räästast voolav vesi.
Kallas nagu ämbrist, mõne minutiga oli hoov üks suur lainetav järv.
Poeg tuli rattaga Tabasalust, kui koju jõudis, tilkus üleni. Esimese asjana viskasin talle rätiku üle pea, siis tassisin kuivad riided kööki, et ta tilkuva ja porisena kaugemale ei roniks. Riided pole tänasekski veel päriselt ära kuivanud 
Köögipõrand sai ka ülemäärase pesukorra 
Ega tea, kas tänagi kuivalt pääseb, kui linnas käisin, tahtis seal tibutama hakata ning Nõmmel oli küll kena päike, Mustamäe kohal aga paistis taevas must nagu pajapõhi. Korstnast ei tõuse suits ka üles vaid vajub mööda õue laiali.
Vihma on vaja muidugi, aga mitte niipalju siis, et maa vastu ei jõua võtta – tänaval oli ikka selline jõgi, et mine paati rentima kui kuhugi pääseda tahad…
võtsid sõna