Vahel on küll tunne, et oled olemas ainult selleks, et teistega arvestada, nende eest hoolitseda, neid teenindada. See, mida sa ise tahad teha, seda teed ainult siis kui kõigest muust aega üle jääb. Kõigi teiste tahtmised, soovid, vajadused on olulisemad kui sinu omad.

Kui teised tegelevad parasjagu millegagi, ei või neid segada, nad ei saa ju oma tegemisi pooleli jätta, et kasvõi midagi vajalikku teisest toast tuua või viia. Sina pead oma tegemised aga kohe kõrvale jätma kui kellelgi midagi vaja.

Plaanid kuhugi minna – teiste näod venivad pikaks seda kuuldes. Kui nemad kuhugi lähevad, pannakse sind lihtsalt fakti ette. Sinu käimistega arvestatakse vaid niipalju kui see teistele sobib. Olgu, töölkäimise kohta see ei kehti, seda muuta ei saa.

Sina pead teadma, kus kõik asjad on, isegi siis kui sina neid ära pannud ei ole. Sina pead kõige peale mõtlema, kõike oskama, kõike saama, kõik ette nägema.

Sina pead lohutama ja toetama, kui kellelgi midagi halvasti läheb, sina pead kõik ära kuulama. Aga kui sinul endal tuju paha, vaadatakse imestunult otsa – no mis on siis?

Ja kui avastad, et külmkapist on ära söödud just sinu lemmikjäätis, mida hoidsid mõnusaks äraolemiseks, tehakse süüdimatult suured silmad – aga sa ju ei söönud seda, ma mõtlesin, et sa ei tahagi…

/* uriseb