õunauputus

… paistab kohe igast nurgast.

Blogi otsisõnade konkurentsitu tipp on õunakook, viimase nädalaga paarsada korda. Meil aga Tupsu täna palus, et ärme tee õunakooki, alles oli

Üks suveõunapuu aias on ja õunu korjan selle alt hommikul ja õhtul ning ikka kausitäite viisi. Ma varsti vist näen neid unes ka juba. Igal juhul tuli tänane õhtu pühendada õunte lõikumisele ja moosikeetmisele ning ühte väga vajalikku tööd ma arvutis täna enam lihtsalt ei jaksa teha, pean selle homsele lükkama…

Sügisõunad on õnneks veel kõvasti puus kinni ja neid pole ka nii palju, saab ehk kergemalt läbi….

Hiina keel

Olen siis vaevalt nädalapäevad digipeegli omanik. Seebikas ju andis otsad, tegelikult sai ta siiski garantiikorras remonditud ja jõudis ka reedel koju tagasi. Aga piltide kvaliteedivahe on nii suur, et vaevalt ma seebika juurde enam pöördun, jääb Tupsule õppimiseks ja harjutamiseks rohkem.

Midagi ma selle peegliga ju teha oskan, vanasti sai kõik ajad ja avad käsitsi pandud selle kaameraga ning tulid pildid välja küll. Põhitõed ju ei muutu…

Aga vaat mida ma kuidagi enam välja ei nuputa – taevas “põleb” piltidel täiega ära. Vean manuaalist näpuga järge, katsetan ja proovin, aga manuaal oleks nagu hiina keeles kirjutatud – ei leia, mida tahan.

Kohe-kohe on mitu põnevat käiku ees, kus tahaks pilte teha. Mida sa hing teed, kui ei oska? Paar päeva jäänud, et asi endale selgeks teha…

šššhhh!

Päris vähe ehmatasime ennist….

Istusime ümber diivanilaua, meie teised jõime teed, poeg istus läpaka taga, miskipärast adapter ka põlvedel. Ühtäkki hakkas sädemeid lendama ja kerget kärsahaisu ajama. Ei saanud kohe arugi, milles asi, enne kui poeg adaptri põrandale viskas. Siis sain küll kohe stepsli välja tõmmatud.

Läpakas jäi terveks, kõik muu ka, poja teksadel kaks pisikest kõrbenud plekki. Imelikul kombel polnud adapter isegi mitte kuum…

Õnneks sobis ka tütre vana läpaka adapter, aga homme on pojal siiski käik arvutipoodi…

atškoo

Just niisuguse numbriga lehekülg keerati ette mu poja eluraamatus.

Poeg ise veetis päeva Tartus jalgpallimängul. Hommikul bussis olid sõbrad kohe laulu üles võtnud, maiuseid tassiti ette üksteise võidu

Kui siis hilisõhtul koju laekus, sain mina ka lõpuks oma lõvikutsikal käppa suruda ja tordi lauale tuua. Ise lõõpisin, et küünlaid ei julge panna, läheb veel maja põlema

Oijah, vanadus hakkab ligi hiilima, kui pesamuna ka juba nii vana mees on…

Varjus ja nähtaval

Reaalelu on virtuaalelule sajaga sisse sõitnud ning seetõttu magasin maha isegi selle, et eile aasta tagasi tekkis siia blogisse esimene avalik sissekanne. Kõik varasemate kuupäevadega asjad on kas bloggeri blogist üle toodud või paroolialused.

Põhjus selle blogi loomiseks oli üsna proosaline. Kõigepealt oli vaja wordpressi kontot, et lihtsamini mõnede sõprade blogisid lugema pääseda. Siis aga tuli mõte, et oma isiklikumaid asju ongi hea just siia kirja panna, bloggerisse tekkis liiga palju haiglast kiibitsemist. Parooli võimalust seal ju ka pole…

Jätsingi siis bloggeri üldhuvitavamate asjade jaoks. Sõbrad on ka selle blogi tasapisi üles leidnud ja mingi osa on ka parooli saanud.

Vaatasin veidi statistikat kah.

Loomulikult on loetavuse tipus kirjutis, mille kogemata unustasin kohe parooli alla pista, emotsionaalne ja vihane. Midagi pole teha, sellised asjad leitakse lausa lõhna järgi üles, kus on loota verd, higi ja pisaraid…

Otsisõnade tipp aga on puha toidune, esikohal makaronivorm. Ning et praegu on hapukurgihooaeg sõna otseses mõttes, siis hetkel otsitaksegi kõige rohkem just sellealast nõu. On täitsa olemas vastavad kirjutised mul

Parim küsimus, millega siia jõuti, on loomulikult kas kukupai on ninataga ämm ja sellele sai kah vastatud Mis aga rohkem imestama pani, oli meie presidendi lõpetatud kõrgkooli otsimine siit. Väga suure ringiga ikka käib mõnel info hankimine, tuli otsetee kätte juhatada

Lugejate arvukus on ka täitsa talutaval tasemel, ligi 25 tuhat. Tore, aitäh kõigile uudishimulikele.

Eks ma tasapisi jätka, rohkem iseendale, aga sõbrad on alati teretulnud.

Kriisiaja õunakook

Õunad potsatavad üksteise järel puust. Täna korjasin päris palju teisi maast. Aga mis nendega teha? Ussitanud ja plekilised ei ole, seega kompostihunnikusse ei viska. Niisama söömiseks veidi vara, seemned puhta valged enamusel ja pealt täitsa rohelised. Moosiõunad nad ei ole ja pealegi selleks oli neid vähe ka. Teeks siis kooki?

Tundus täitsa hea mõte, kuni tainast segama hakkasin.

Külmkapis oli 4 muna, lõin klaasi suhkruga vahtu. Hakkasin siis jahu lisama – ups! – otsa sai! Ainult mingi 100 grammi oligi kotipõhjas. Mis siis nüüd? Siis tuli meelde, et pool kotikest peaks ju linajahu kah olema, paneks õige selle? Läkski umbes paarsada grammi kaussi (ja seegi kott tühi). Klaas hapupiima ja noaotsatäis soodat kah, parajalt kleepuv möks tuli.

Edasine käis nagu tavaliselt – õunatükid plaadile küpsetuspaberile, suhkur-kaneel peale ning tainas otsa, laiali määrida ning tunniks kuuma ahju.

Vägagi söödav tuli

Pilusilmne lõhe

Lõhe on üks tänuväärt kala – ei ole tal hunnikut konte sees, kerge puhastada ja valmib kiiresti. Maitse on ka väga hea, pole tarvis kuhja maitseaineid peale ajada. Kergelt saab läbi ühesõnaga.

Vaja läks 600 g lõhefileed, Läti kalamaitseainet, peotäis tilli ja paar suurt küüslauguküünt.

Kalafilee läks fooliumiga kaetud ahjupannile, peale sai raputatud maitseaine, hakitud till ja küüslauk. Soovitav on filee sellega lausa sisse hõõruda. Ahju küpsema ja veidi enne valmimist peale kallata pakk kohvikoort.

Kõrvale ka midagi vaja. Praktiliselt sobib kõik, aga seekord vaatasime veidi ida poole.

250 g pakk Tai riisinuudleid ära keeta – ettevaatust, keeta tuleb ainult 3 minutit, muidu on puder valmis!  Suurele pannile sorts õli, nuudlid potist pannile, lisada sojakastet, 3 väiksemat porgandit ribadena, 1 värske kurk,1-2 paprikat ning veidi enne valmimist peotäis värskeid herneid. Herned peavad ainult kuumenema, mitte pehmeks hauduma.

Ja oligi kogu lugu. Salatit kah ja võiski sööma asuda

Kaitstud: täpe

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Mõni unistus võib isegi täituda :)

Nüüd on siis selge, miks naabrinaine mõni aeg tagasi mu raamaturiiuli sisu vastu ootamatult suurt huvi ilmutas

Tänasel (eh, kalendri järgi juba eilsel ) kolme peaaegu Lõvi peol ulatati mulle siis uhke punane kingikott ja sees oli  — ah!!! —- Alexandre Dumas’ “Krahv Monte Cristo”!

Kunagi ammu, teismeliseeas, tahtsin seda raamatut meeletult saada. Sellele oli viiteid mitmel pool, seda tsiteeriti, aga raamatut ennast lugemata oli raske mõista, mida nende vihjetega öelda taheti.

Raamatukogudes seda polnud või oli pidevalt välja laenatud. Huvitav, kas nõuka-ajal seda üldse eesti keeles välja anti? Ema igatahes mäletas, et tema on seda kunagi lugenud veel gooti kirjas, seega mingit ennesõjaaegset väljaannet.

Mõned aastad hiljem ma selle raamatu läbi lugesin, aga soome keeles. Kust või kellelt selle lugeda sain, ei mäleta enam. Minu enda soomekeelsete raamatute hulgas seda pole…

Mõneks vihmaseks päevaks on nüüd tegemist —- ja ema meldis end juba lugemisjärjekorda