Muld mälestust ei mata…

Triviaalne ütlemine, aga vahel kohe väga õige…

Täna oleks saanud 20 üks väga tore noormees. Oleks, aga paraku ei saa – ta puhkab juba mitu aastat Rahumäel…

Lugu ise aga on pikem ja mitme tegelasega.

Ega ma oma endiste klassikaaslastega väga palju suhtle. Ühe klassivennaga aga jäime lausa perekonniti läbi käima. Lapsed kah üheealised ning suhtusid üksteisesse nagu õed-vennad. Käisid samas koolis ja osaliselt samades klassideski.

Mingil ajal läks klassivenna elu vähe puntrasse, see aga meie suhteid ei mõjutanud. Ikka oli millestki rääkida, ikka oli hea meel kokku saada. Ning Tupsu sündimise suvel, kui ma remondiga hädas olin, tuli ta palumata appi. Tegi ära üht-teist muudki oskusi ja mehekätt nõudvaid asju. Minule jäi abitöölise, lõunavalmistaja ja kohvikeetja roll.

Talve jooksul sai mitugi korda arutatud, mida veel oleks vaja, leppisime kokku, et kui mul suvepuhkus, teeme ära. Paraku just suve hakul leiti klassivend ühel päeval tänavalt teadvusetuna ning arstide pingutused olid asjatud – süda ütles üles…

Klassivend lahkus just meelespeade õitsemise aegu. Need olid tema lemmiklilled. Korjasin aiast suure pundi ja palusin lilleäris kimpu seada, sest mitte kuskilt ei saanud meelespeadega valmiskimpu tellida…

Lapsed elasid isa lahkumist väga raskelt üle. Püüdsime jõudumööda toeks olla. Kuid mõni kuu hiljem sai õnnetult surma pere noorim poeg, seesama, kel täna sünnipäev peaks olema. 

Šokk oli kohutav, seda enam, et paar kuud varem oli uppunud sama poisi sõber ja klassivend…

Tänaseks on jäänud ilusad mälestused ja tühi koht hinges. Õhtul aga tuleb ette võtta käik Rahumäele…

Köögitoimkonnavaba

Ega alati ei pea ise süüa tegema.

Reedel käisin vahelduseks toredate inimestega restoranis. Da Vinci oli koha nimi, endise Kaubahalli taga kohe. Ei saa kurta, koht oli kena. Aga edaspidi tean, et päris tühja kõhuga sinna minna mõtet pole. Meil olid toidud küll ette ära tellitud, aga ikka pidime tund aega ootama, enne kui lauale kanti. Noh, veinil oligi seepärast hea minek. Äkki nii oli plaanitudki?

Kui siis lõpuks portsjonid ette kanti, tegid mehed suured silmad ja arutasid, kas peaks pärast veel kuhugi afterpartyle minema. Mina sain kõhu täis, osalt ka tänu sellele, et magustoiduports oli sama suur kui praad. Ning kohv oli tõeliselt hea.

Restoranist koju sain, komandeeriti kohe naabrinaise sünnipäevale. Seal kah laud head-paremat täis, aga mina kahjuks jaksasin ainult näksida

Laupäevase päeva veetsin Viimsis, kodus süüa ei teinud.

Täna tuli pojal kange pannkoogiisu, hakkas tegema. Sealt kõrvalt küpsetas valmis ühe pitsa, millest vaid mälestus järgi. Pannkooke sööme hiljem… Kuigi lõhn ajab juba hulluks!

Milline on ilm Hispaanias?

Seda ma nüüd küll ei tea, aga siin on kena talv (kurjad keeled räägivad, et mitte kauaks). Praegu igal juhul on tänav lumest puhas ja proovigu mõni mupokas mölisema tulla.

*pealkirjas esitatud küsimusega jõudis keegi täna siia blogisse, ju vist plaanib lume eest soojale maale puhkama liduda.

Überlumine

Klõpsisin veidike läbi akende. Köögiaknast jäi näha vaid suur udukogu, aken ise nii täis tuisanud. Tänava pool on täitsa vaadatav, hoovi pool muidugi oli pime.

Slaididena ehk on huvitavam

Jaburuste paraad

Ilus lumine ilm täna. Sadas veel juurdegi, kuigi mitte nii palju, et lumelabidat piinata olnuks vaja. Tupsu oli nii õnnelik, et sai lumega möllata ja isegi ühe väikese tornikese kokku pätsida. Tervis hakkab kah tagasi tulema.

Aga kui ma siis huvi pärast uurisin, mida viimase 24 tunni jooksul mu blogist otsimas on käidud, ei oska enam äh ega möh öelda.

No kes on juristide tööpuudusest kuulnud? Eriti, kui tekib küsimus, kas pedofiili vanemlikud õigused ära võtta või alles jätta. Tõeline must huumor! Või hoopis hobuste psühholoogia?

Päris hea äriplaan oleks vist kirjastada seltskonnamängude seletused, nende järgi tundub nõudlust olevat. Ning mõni nõid võiks ilustreerida ka nilbete seltskonnamängude osa.

Toomapäev läheneb kiiresti ning seepärast on muidugi vaja paika panna koristamise graafikud, muidu ei saa ju jõulukellad kajama hakata. Jõuluvana oleks tore üllatada Carl Robert Jakobsoni luuletustega või Kenderi Yuppiejumala kokkuvõttega. Jõululauale võiks panna kõiki traditsioone eirates pelmeenisupp ja seened. Ning pidu ise võiks toimuda talus, kuhu Nipernaadi pani Kati mehele.

Aga homseks lubas veel lund….

Kõik tööd me maal on head…

Postimees kirjutab, et aasta lõpuks on suuremat koondamislainet oodata. See tähendab siis tööotsijate arvu järsku tõusu. Kuidas aga jääb töökohtade pakkumisega? Kui aga erialast tööd pikema aja vältel ei leia, tuleb ju kõik sobivad pakkumised vastu võtta?

Sellega seoses tuli meelde, et olen kunagi arvutisse salvestanud Päevalehe samateemalise artikli. Kurioosum, aga kes ütleb, et meil samamoodi ei lähe?

http://www.epl.ee/leht/artikkel.php?ID=284526

Saksa tööbörs suunas lõbumajja

Kaivo Kopli

Saksamaal on võimalik töötuid abiraha kaotuse ähvardusel prostituudiks sundida.

Üks Berliinis elav 25-aastane naine jäi töötuks. Oma senisel ametialal infotehnoloogia vallas ta tööd ei leidnud. Kuud läksid, abiraha ja toetusi ta muidugi sai, kuid siis venis töötaolek juba nii pikaks, et tuli vastu võtta tööbüroo pakutav koht. Naine oli jõudnud järeldusele, et mis siis ikka, kõlbab ka töö ettekandjana ja kas või öisel ajal. Seda enam, et kunagi oli ta kohvikus juba säärast ametit pidanud. Nii ta panigi kirja oma andmed ja soovid, mis sisestati tööbüroo andmebaasi. Mõne aja pärast sai ta tööbüroost kirja, milles teatati, et üks tööandja on huvitatud tema “profiiliga” töötajast ja et ta peaks ühendust võtma. Alles seejärel sai naine, kelle nime pole avaldatud, teada ka tööpakkumise sisu. Tööd pakuti talle lõbumajas. Solvunud naisterahvas kaalus juba tööbüroo kohtusse kaebamist, aga talle tehti selgeks, et tööbüroo pole mingeid seadusi rikkunud. Vastupidi – kui ta pakutud tööd vastu ei võta, riskib ta ise kui mitte seaduserikkumisega, siis vähemalt töötu abirahast ilmajäämisega. Säärasest juhtumist kirjutas hiljuti Londoni ajaleht Telegraph ning jaburavõitu lugu levis üle maailma. Selline olukord sai aga tekkida kahel põhjusel.

Legaalne äri

Esiteks, Saksamaal legaliseeriti prostitutsioon täielikult juba kahe aasta eest. Bordelliomanikud maksavad makse ja töötajate eest nõutavat tervisekindlustust nagu teisedki firmad. Töö ja töökoht nagu iga teinegi, vähemasti seadusetähe järgi. Teiseks aga on Saksamaa külluslik sotsiaalkindlustussüsteem muutmisel ning tööturureformi osas on üks muudatus selline, et pikemat aega tööta olnud inimene peab pakutava koha vastu võtma, või ta kaotab abiraha. Naiste puhul konkreetsemalt peavad alla 55-aastased naised võtma vastu töökoha, kui nad on olnud tööta aasta või rohkem. Tõsi küll, töökoht tuleb vastu võtta siis, kui selleks “kvalifitseerutakse”, nagu seadustes kirjas. Seega võib oletada, et mitte kõige “kaubanduslikuma” teo ja näoga naisterahvast lõbumajja ei saadeta. Aga mis siis, kui bordell väidab, et just sellist töötajat neil vaja ongi?

“Praegu ei sunnita küll kedagi vastu enda tahtmist prostituudina tööle hakkama. Kuid valitsus ei ole selgitanud, millist tööd saab pidada vastuvõetamatuks. Seda me kritiseerimegi,” ütles Claudia Falk, ametiühinguliidu DGB juht Hamburgis. Igal juhul aga tõi 25-aastase näitsiku juhtum ilmsiks tõsiasja, et aasta alguses jõustunud tööturureformides, mis puudutavad ka töötutele abiraha maksmist, oleks nagu midagi kahe silma vahele jäetud. Teisalt aga on bordellipidajad veendunud, et kuna nende äri on igati seaduslik, on neil õigus pakkuda tööd ka ametlike tööbüroode kaudu. Ja seal ei tohiks neid diskrimineerida, leiavad lõbumajade omanikud. Lõpuks aga osutub olukord suisa kurioosseks, kui seadusi selgelt täita. Nimelt nõutakse, et tööandjad peavad tegelema ka väljaõppega ehk võtma tööle praktikante, edendamaks oma tegevusala. Läinud aastal tunnistas ka keskvalitsus, et seadusesäte kehtib ka bordellide kohta. Seega nagu teisedki ettevõtted, peavad ka lõbumajad võtma iga 15 töötaja kohta ühe õpipoisi või -tüdruku, saades vastasel juhul trahvi seksitööstuse edendamise unarusse jätmise eest.

Seadus sunnib, moraal keelab

•• Ametnike kinnitusel ei saadeta küll riiklikes tööbüroodes ühtegi tööotsijat tööintervjuule bordellidesse, topless-baaridesse ega striptiisiklubidesse.

•• Erandena märgiti vaid juhtumeid, kui tööotsija ise on valmis säärast tööd tegema.

•• “Põhimõtteliselt ei ole prostitutsioon illegaalne ja ei ole välistatud, et me võime inimesi sellisele tööle suunata. Kuid me peame siiski arvestama ka teatud ühiskondlikke norme ja kellelegi, kes pole väljendanud soovi selliseks tööks, seda ka ei pakuta,” ütles tööturuameti esindaja.

•• Hamburgis tegutsev jurist Merchthild Garweg ütles samale Briti ajalehele, et seadustes pole midagi sellist, mis takistaks naisi seksitööstusse saatmast.

Kapsalinn Pärnu

Tänane päev kulus Pärnu linnas.

Minekul oli ka mul võimalus lõpuks ometi oma silmaga üle vaadata Vana-Pääsküla kuulus fooriobjekt. Foorid nagu foorid ikka, ei saanud mina aru, mis seal varasemaga võrreldes niiväga muutunud oli. Aga minu seisukohast kõige ebameeldivam muutus on see, et linnaliinide ja kaugliinide bussipeatused on teineteisest lahutatud, kaugliinide oma on viidud sadakond meetrit maa poole. Põhjendus on loogiline – bussidel on siis rohkem ruumi. Kuigi ei saa aru, keda üks-kaks kaugbussi tunnis segama peaks. Linnaliini peatuses on korralik varjualune, kaugliinide omas paar äbarikku klaaskasti. Eriti praeguste ilmadega pole sugugi meeldiv seda sadakonda meetrit kõmpida. Üldreeglina on ju bussileminejatel kotid-kohvrid ka kaasas. Lisaks pole see kaugliinide peatus ilmselt lõpuni valmiski, isegi ühtegi prügikasti pole paigaldatud. Kelle mugavusele mõeldi?

See mulle ka kohale ei jõudnud, miks peab Sebe buss nii pagana külm olema? Tagasi tulin GoBusiga ja see oli küll mõnusalt soe.

Pärnus jätkus nii päikest kui paduvihma. Sain oma asjad aetud, ühe sõbra käest kingituseks kotitäie õunu, Pagaripoistes kohvil käidud (väga hea kohv, julgen soovitada) ning endalegi üllatuseks kohtusin juhuslikult ka ühe vana õpingu- ja ametikaaslasega. Paraku olid tema elulõngad vahepeal väga sassi läinud ning õpitud ametist tuli sunniviisiliselt loobuda. Uut töökohta leidnud pole. Hakkas hoopis joonistama ja maalima ning müüb oma töid soovijatele. Mõned olid tal kaasas ka, kahjuks polnud mul enam piisavalt aega neid põhjalikumalt vaadata. Väga huvitavad ja omapärased igal juhul ja teinekord tahan küll nende jaoks rohkem aega varuda. Kunsti ikka päris käigu pealt ei osta ju. Ühe väiksema joonistuse sain kingituseks, aga ilma autori loata ma esialgu seda siia vaatamiseks ei pane.

Ei pääsenud ma seekordki Pärnus üldiselt tuntud Pudeli-Vovast. Vaikne mees, kes käib mööda linna, kott seljas ja korjab pudeleid-purke. Millegipärast tahab ta minuga alati juttu ajada. Ei tea, millega ma selle sümpaatia ära olen teeninud.

Ahsoo, miks kapsalinn? Aga vaat sellepärast, et kõik Pärnu tänavaääred ja avalikud platsid olid täis dekoratiivkapsaid.

Prügimaffia tembutas jälle

Eile meile avades üllatas mind kiri firmalt RagnSells: kuna teil määratud päeval prügikotti väljas polnud, tuleb arvele tühisõit. Mida paganat? Vaatan graafikut – no ei ole veopäev, poolteist nädalat veel aega ju!

Kohe läks teele ka vastusmeil protestiga. Ja mis täna postkastis oli: uus veograafik! Meilile tuli kah teade: ups, me muutsime graafikut ja tuleme siis nädala pärast. Mitte sõnagi sellest, kas tühisõit on annulleeritud või mitte.

Ega mul graafiku muutmise vastu iseenesest midagi pole, olengi virisenud, et firma logistika lonkab kõike nelja jalga ning kui sellega väheneb igapäevane suurte prügiautode rallitamine meie tänaval, on ju tore. Aga viisakas asjaajamine eeldab, et muudatustest teatatakse enne, mitte tagantjärele. On vist isegi tähtajad määratud, kui pikalt ette peab teatama.

Seekord siiski lahenes asi suht kiiresti ja viisakalt, aga alati see paraku nii pole.

"Väikeste" luikede tants

Juta tuletas mulle meelde ühe ammuse loo, mille meenutamine seniajani luksumiseni naerma ajab. Aga et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama veidi kaugemalt.

Aasta oli siis 1977 ning seltskond tublisid sportlasi sõitis preemiareisile Dnepropetrovskisse, mina nende hulgas (koroonat mängisin ning seetõttu pääsesingi punti). Reis oli algusest saadik seiklusterohke.

Kõigepealt – kui meid Dnepri lähedal asuvasse hotelli sõidutati, hakkas paduvihma sadama. Paari tunni pärast oli vesi juba nii palju tõusnud, et hotellist ukse kaudu enam välja ei pääsenud, väljuda tuli esimese korruse akendest ning mõnisada meetrit paadiga sõita, et linna peale minna.

Hommikuks oli veetase sedavõrd alanenud, et saime kuiva jalaga sadamasse, kuigi ümbruskond oli risu ja soppa täis. Meid aga laaditi koos kahe teise suure kodumaa eri paigust pärineva grupiga jõelaevale ja algas kolmepäevane reis mööda Dneprit.

Laevasõit ise läbi lüüside oli juba elamus omaette. Meid viidi mitmesse Ukraina väikelinna, üks nendest oli Tarass Ševtšenko kodukoht. Laeval aga oli õhtuti ette nähtud kultuuriprogramm, esimese õhtu sisustas üks vene grupp, teine oli määratud meile. Ning selle programmi kohustuslik element oli variatsioon “Luikede järve” teemal, kolm väikest valget seelikukest anti kah personali poolt.

Meie mõtlesime pool päeva, mida teha, tantsida ja laulda ju keegi eriti ei osanud (põhiosa grupist olid ikkagi kurdid). Lõpuks moosisime ära oma grupi kõige priskema meesisendi, selleks kulus muuhulgas ka pool pudelit Armeenia kolmetärnilist, sikutasime talle kõik need kolm seelikut ümber ja saatsime rahva ette. Välja mängis! Rahvas naeris kõhud kõveras, hea, et keegi üle parda ei kukkunud. Ülejäänud aja sisustasime Eesti rahvamängudega ning tore oli vaadata, kuidas kõik kaasa lõid.

Ja veel – mul endal oli just sel päeval sünnipäev. Kombekohaselt käis õnnitlemas laevakapten isiklikult ning kogu see laevatäis rahvast laulis tervituseks: Moi adres ne dom, ne ulitsa, moi adres Sovetskii Sojuz!

Tagasipääsemine oli ka paras tsirkus, millegipärast lennuk ei läinud ja sai öö Dnepropetrovski lennujaamas toolidel veedetud. Koju lendasimegi hoopis Moskva kaudu ning jõudsime kohale 24 tundi hiljem kui planeeritud. Kodus aga ootas mind tort.

pilt siit

Isadepäeva fotojaht

Sedapuhku on fotojahiks lausa kolm teemat, mis muidugi ka kattuda võivad. Minul paraku mardipäeva pilte arvutis pole, paberil on, aga ma vist ei pääse täna skänneri ligi. Marte kui selliseid pole üldse kaamera ette jäänud.

Aga oma isa olen pildistanud küll, viimati ema sünnipäeval paar nädalat tagasi. Täna ma isale külla ei läinud, õnnitlesin telefoni teel.

Kui päris aus olla, ega meil seda isadepäeva väga kaua ju tähistatud ole. Isa on sellegipoolest oluline olnud läbi kogu mu elu. Minul on tegelikult vägagi vedanud – mul on isa alati olemas olnud. Alati on temalt ka tuge ja head nõu võinud saada. Mäletan, kuidas ma juba väikese tüdrukuna oma uued kleidid-mantlid alati isale ülevaatamiseks esitasin, tema heakskiitev noogutus oli väga tähtis. Ega isa suuri sõnu ei teinud, suurim kiitus, mis temalt võis saada, oli: “Tubli!”

Mulle on öeldud, et ka välimuselt olen isa moodi. Rohkem küll iseloomult, ühesugused kanged ja põikpäised. Kui meie riidlesime, siis ikka korralikult. Ema sai küll ja küll vahetalitajaks olla. Aga mu noorem tütar on hakkama saanud millegi uskumatuga – tema on ainus, kes suudab mu isa ümber oma väikese sõrme keerata kui vaja. Kui tema vanaisa juurde minemas, on isa valmis vaaritama kõike head-paremat, mis mu tütrele maitseb.

Isast olen ennegi kirjutanud.

Head isadepäeva!

Siin pildil on meie pere ema-isa pulma-aastapäeval ja siin on näha meie aastatega väljakujunenud istumiskord: isa ühes ja ema teises laua otsas.

Siin aga on isa, ema ja mu õde minu sünnipäeval.