Veealused

Poole seekordsest fotojahist tõstsin tehnilistel põhjustel siia. Vesi on pealt vaadata üsna tühi, aga vee all kihab ju elu. Pildid on tehtud Helsingis.

Fotojahi teine katse

Blogger keeras täieliku käki ja ei lase seekordse fotojahi piltidel klikkida, et neid suurelt vaadata. Tõstsin siia, ehk õnnestub paremini.

Mente et manu

Selleks, et midagi kätega valmis teha, peab ka kahe kõrva vahel midagi olema. Niisama ei tule ükski asi välja. Kui nüüd fotojahi teemaks oli käsitöö/ise tehtud, olin veidike hädas. Mitte et mul selliseid asju poleks, vastupidi, on rohkemgi kui vaja. Aga kui jätta kõrvale kõik need traditsiooniliselt käsitööga seonduvad kudumid-heegeldused, tuli natuke nuputada.

Meie peres on käsitöötegemine kuidagi väga sujuvalt olnud blondide naiste rida. Meistrid on olnud nii mu vanaema kui ema, õdegi teeks, kui aega oleks ning hea tegija on ka vanem tütar. Kuna mina aga end parimagi tahtmise juures blondiks nimetada ei saa, on ka see pisik minust mööda läinud. Oskan teha kõike ja teen kah, kui häda käes, aga ei naudi seda. Samas ema juures on senini kasutusel minu tikitud linikukesed

Mina võin oma väikeste valgete käekestega müüri laduda, tehnikat putitada, puid lõhkuda jms.

Kuid üks valik kätega tehtud asju siin siiski on.

Tütre tikitud seinapilt (tegelikult sai see töö pooleks ning raam on kah omatehtud).

Seinakaunistus, mille jaoks kulus veidi pappi, makarone, kuivatatud roosiõisi ja taimekesi.

Ühe armsa inimese poolt kingitud pajakinnas.

Selle metallvidina tegi kunagi üks poisslaps isadepäevakingiks. Vägagi kasutuskõlblik asi.

Käsitsi tehtud põdrasarvest peaga pussnuga, millega mina kõik oma lihakraami lõigun enne pattapanekut.

Päris minu omatehtud asju leiab siit.

Ning suurem käsitöönäitus kah.

Varjude mäng

Varjud on huvitavad jälgida, nad muutuvad pidevalt. Tegin sellele jahile mõned varjupildid ka, eks proovige mõistatada, mis seal on.

Viimane vari on hädavajalik praeguste ilmadega….

Varjuteater

Kui ma väike olin, tegid vanemad mulle tihti õhtuti varjuteatrit. Olen oma lastelegi seda õpetanud ja nüüd siis juba Tupsule. Aga pildile ei taha need varjud hästi jääda.

Ja suur varjuteater asub siin

Tikk-takk

Kell on asi, milleta me keegi läbi ei saa. Aega on ju kuidagi vaja mõõta, eks? Ning meist igaühel on vähemalt üks ajanäitaja kuskil, kas seinal, randmel või taskus. Muidugi, tänapäeval ajab asja ära ka mobiiltelefon või arvutiekraani nurgas olevad numbrid.

Minul on kellasid elu jooksul olnud palju. Mõni on vana ja teenib ikka veel, teine millegipärast pole tahtnud oma ülesannete kõrgusel olla ja rändas suhteliselt ruttu kapinurka.

Lapsepõlvest on mulle jäänud vana kappkell seinal. Pärit on ta tegelikult kunagi Nõmmel töötanud Maximi restoranist. Kui restoran 1936 tegevuse lõpetas ning mööbel maha müüdi, ostis mu vanaisa muude asjadega koos ka selle kella. Selle omapäraks olid ilusad ja selged löögid, pooltunnil vaiksem paarislöök, täistunnil kõlavad valjud topeltlöögid. Korra nädalas tuli suure võtmega kell üles keerata, et ta seisma ei jääks.

Seesama kell oli kaua aastaid mu vanaema toas ning kui vanaema suri, panin osutid seisma. Hiljem teenis kell meid veel aastaid, kuid nüüdseks on vedru katki läinud ja ma pole tänaseni leidnud head kellasseppa, kes selle korda teeks. Aga loodan siiski, et selline on olemas ning ühel päeval kostab meie kodus jälle meloodiline pimm-pomm.

Käekella kinkis isa mulle 20-ndaks sünnipäevaks. Enne seda kandsin onust jäänud suurt meestekella (mis mul ka alles on ja töötab), aga isa ei pidanud sellist naisterahvale sobilikuks. Kell oli oma aja kohta kallis ja hea. Teenis ta mind ausalt täpselt 30 aastat, siis aga otsustas pensionile jääda. Ei aidanud remont ega miski. Muide, ka mu praegune käekell on vanemate kingitus.

Mis teile aega näitab?

Kutsun uuele fotojahile!

Tuhnisin veidi blogimaailmas ringi ning viluise juurest leidsin paar mõtlemapanevat pilti ja kirjutist vanadest ja ilusatest asjadest. Siis tuligi pähe, et meil kõigil on ju kuskil selliseid asjakesi, millel on oma lugu. Kas on tegemist mälestustega või annavad asjale tähenduse sellega seotud inimesed või midagi veel…

Sageli on asjad ise sellised, millel teiste jaoks väärtust polegi, sest nemad ju ei tea seda lugu. Aga miks mitte neid asjakesi kaamerasse püüda ja lugu teistega jagada?

Seega: uus fotojaht – Asjade lugu

Reeglid:

1.Jahipäevadeks on reede ja laupäev. Igal reedel ilmub minu blogisse jahi avapostitus ning teiste linke ootan kommentaaridesse. Kui natuke targemaks saan ja jaht edukaks osutub, teen ehk eraldi päeviku kah.

2.Vali paar teemakohast pilti ja jutusta nende asjakeste lugu.

3.Jahi logoks on lisatud pildike vanast medaljonist. Kõik osalejad võivad selle vabalt endale kopeerida.

4.Et asi liiga laiali ei valguks, anname teemad ette (täiendused väga teretulnud!)

14.november kell

21.november lauanõud

28.november tekstiil

5.detsember kotid-kohvrid

12.detsember tehnika

19.detsember nipsasjad

26.detsember jõuluehted jms

Tulge jahtima! Ilusaid leide!

Isadepäeva fotojaht

Sedapuhku on fotojahiks lausa kolm teemat, mis muidugi ka kattuda võivad. Minul paraku mardipäeva pilte arvutis pole, paberil on, aga ma vist ei pääse täna skänneri ligi. Marte kui selliseid pole üldse kaamera ette jäänud.

Aga oma isa olen pildistanud küll, viimati ema sünnipäeval paar nädalat tagasi. Täna ma isale külla ei läinud, õnnitlesin telefoni teel.

Kui päris aus olla, ega meil seda isadepäeva väga kaua ju tähistatud ole. Isa on sellegipoolest oluline olnud läbi kogu mu elu. Minul on tegelikult vägagi vedanud – mul on isa alati olemas olnud. Alati on temalt ka tuge ja head nõu võinud saada. Mäletan, kuidas ma juba väikese tüdrukuna oma uued kleidid-mantlid alati isale ülevaatamiseks esitasin, tema heakskiitev noogutus oli väga tähtis. Ega isa suuri sõnu ei teinud, suurim kiitus, mis temalt võis saada, oli: “Tubli!”

Mulle on öeldud, et ka välimuselt olen isa moodi. Rohkem küll iseloomult, ühesugused kanged ja põikpäised. Kui meie riidlesime, siis ikka korralikult. Ema sai küll ja küll vahetalitajaks olla. Aga mu noorem tütar on hakkama saanud millegi uskumatuga – tema on ainus, kes suudab mu isa ümber oma väikese sõrme keerata kui vaja. Kui tema vanaisa juurde minemas, on isa valmis vaaritama kõike head-paremat, mis mu tütrele maitseb.

Isast olen ennegi kirjutanud.

Head isadepäeva!

Siin pildil on meie pere ema-isa pulma-aastapäeval ja siin on näha meie aastatega väljakujunenud istumiskord: isa ühes ja ema teises laua otsas.

Siin aga on isa, ema ja mu õde minu sünnipäeval.

Hinged, tulge koju!

Küünlad juba põlevad.

Põlema said nad pandud tegelikult juba reedel, kui Tupsu koos emmega meisterdasid kõrvitsast laterna. Aknalaual ta meil nüüd on ja mitmes-setmes küünal seal juba põleb, ei teagi.

Kalmistul sai käidud, seda enam, et on ka vanaema lahkumise päev.

Üsna lähedal jäi ette omapärane ja kaunis latern.

Ning et me kalmistul ainsad polnud, sellest annab tunnistust pimedas põlevate küünalde suur hulk.

Kodus panime küünla lauale ja turvaliselt kupli alla.

Üks küünlajupp aga pesitseb mul alaliselt köögis. Kuna pliit vahetevahel kipub sisse ajama, on suitsuvingu ärasaamiseks parim nipp küünal põlema panna.

Ning veel küünlaid põleb siin.

Külm on, inimesed!

Oktoobri lõpp. Mõnel aastal on selleks ajaks juba esimene lumesadugi ära olnud. Seekord veel mitte. Isegi suhteliselt soe on, kuigi järgmiseks nädalaks ennustatakse lörtsi. Seni pole öökülmagi olnud. Gladioolid võtsin juba üles, daaliaid ei raatsi, need õitsevad veel täies ilus. Aga kaugel need külmadki siis enam…

Sellest puudehunnikust pean end kiiresti läbi närima, et mul talvel külm ei oleks.

Mõned oma aja ära teeninud külmkapid kolataksot ootamas.

Veidi külma maiust külmas kapis.

Ega teie ometi külmeta?