laatsaret

Harva juhtub, et terve pere korraga haigeks jääb. Ikka on kellelgi nii palju parem, et teiste eest hoolitseda saab ja tavaliselt olen just mina see kõige tervem. Seekord aga on asi päris hull.

Algas jama Tupsuga, kui ta üle nädala tagasi lasteaiast kõrge palavikuga laekus. Jagasime siis seda kodusistumist, et ei peaks haiguslehte võtma keegi – majanduslik põnts on ikka tohutu…

Sel nädalal aga hakkasid kõik järjest kurtma, et üldse kohe ei jaksa olla, kurgud kipitavad, pead lõhuvad otsas ja kogu keha valutab, nagu oleks teerulli alla jäänud. Kes pidi tööle minema, see läks poolpidusena, kes sai kodus olla, see oli.

Elavhõbetermomeetrid on majast jäljetult haihtunud, moodne digitermomeeter näitab kalossinumbreid – no pole ju võimalik, et temperatuurid kõigil alla normi.

Täna on õnneks laupäev, kõigil töövaba ja see muidugi tähendas, et magati lõunani. Siis aga oli eluliselt vajalik end liigutama hakata – toit poest ju ise koju ei jõua. Väljas oli hämmastavalt soe. Kuiv ka, võtsime kätte ja riisusime mõned hunnikud lehti kokku. Samal ajal sai paar masinatäit pesu pestud, kolmas ootab järge. Üllataval kombel tegi see liigutamine olemise paremaks.

Normaalne olemine siiski ei ole. Lihtsalt ei viitsi midagi teha, kuigi peaks. Söögiisu ka kellelgi pole, olgugi et toit tuli ülimaitsev. Absoluutselt kõik jätsid ligi poole portsjonist taldrikule. Koeral muidugi oli hea meel

Ajalehtede-ajakirjade hunnik vedeleb lausa keset põrandat, keegi ei jaksa neidki läbi sorteerida, et viiks lehed ahju kõrvale ja ajakirjad rohelisse kotti, et hommikuks koos pakenditega minema saata. Ma ei viitsi naaksuda ka sellepärast, kuigi Tupsu on oma nukuvankriga selle hunniku juba laiali sõitnud. Fotojahi jaoks peaks lemmikute pilte otsima ja üles riputama, aga mõte ei tööta… Õunad vahivad igast nurgast vastu, vaja tükeldama hakata, et aurutisse pista. Seda me siiski hakkame tegema, ei ole pääsu kuhugi.

Kõige rohkem igatsen ma tegelikult praegu võimalust lesida pehmes voodis patjade vahel, läpakas ja hea raamat kaenlas ning ülejäänud pere kikivarvul hiilimas, teed ja muud head-paremat serveerimas… Helesinine unistus…

Kutsul käis kiirabi

Meie sir William suutis meid parajalt paanikasse ajada.

Poole kaheteistkümne ajal õhtul nahistasime pojaga teine teises toanurgas oma arvutite taga, kui poeg järsku kuulatama jäi ja ütles, et koer on jälle tuppa tulnud. Läksin vaatama ja pidin šoki saama – koer lääbakil esikuukse vahel, jalgu alla ei võtnud ja nägi üpris hale välja. Sikutasime pojaga ta esikusse, kuid enne kui jõudsin midagi uurima hakata, vedas koer end poolroomates köögi kõige tagumisse nurka ja kukkus oksendama. Õhtust sööki ta veel kätte polnud saanud, seega tuli sealt ainult valget vahtu.

Poeg vaatas õue üle, ega seal midagi kahtlast ole. Ei leidnud muud kui roomamisjäljed teisel pool maja – sealtmaalt oli koer siis tuppa roomanud…

Loomaarsti number on mul telefonis. Valisin kiiresti numbri, et nõu küsida. Arst arvas esimese hooga, et koer kuskilt löögi saanud. Selle aja peale, kui olukorrast ülevate andsin, ajas koer end siiski jalule, tudises küll ja hoidis nina maas, tahtis nurka pugeda. Arst ise kohale tulla paraku ei saanud, soovitas helistada loomakiirabisse.

Kiirabi sain toru otsa kohe, aga kohaletulekuga pidi aega minema. Lubasime oodata. Mõne aja pärast helistatigi tagasi ja küsiti, kuidas tundub. Kuigi William hakkas selleks ajaks juba päris koera nägu minema, arvasime pojaga, et kindlam oleks ikka üle vaadata.

Kui arst kümnekonna minuti pärast saabus, tundus, et kõik on korras. Igaks juhuks kuulas ja vaatas tohter ta üle, arvas, et ehk leidis õuest midagi, mis ärrituse tekitas. Vesi ja kausitäis krõbinaid kadusid hetkega kõhtu, saba käis kahele poole ja ei mingit hullu reaktsiooni enam. Anti soovitused paari lähema päeva dieediks ning arvati, et siiski juhuslik katarr.

Kui arst lahkus, korraldas William tõelise jooksuralli nagu poleks midagi olnudki.

Kuna see kojukutse on tasuline ning mitte sugugi odav, võiks ju mõelda, et polekski vaja olnud. Aga süda on rahulikum igatahes.

Tuulerõuged

… on siis meie majja ka tee leidnud, kuigi veidi arusaamatu, kustkohast – Tupsu pole paar nädalat juba lasteaias käinudki. Täna avastasime, et villid üleval

Poja on paanikas – tema on ainuke, kes neid põdenud pole. Mõtleb, kas mitte vanema õe käest ajutist varjupaika küsida

kolm on kohtuseadus

Nimelt on mu poja osanud viimasel kolmel korral, kui köögis toimetanud, millegi ebameeldivaga hakkama saada

Nõusid just lõhkunud ei ole ja toitu põhja kõrvetanud ka mitte, aga täna oskas pitsat ahjus pöörates käe korralikult ära kõrvetada. Kes tohterdab? Mina muidugi

Aga nüüd on siis korras, kui kolm laksu ära käinud, võib edaspidi teda probleemideta kööki lubada ja häid toite nautida

Ikaldus

Seelikutega muidugi, millega siis veel

Ilmad lähevad ükskord ometi soojaks ja ilusaks, mõtlesin, et hakkan vahelduseks seelikuid kandma. Aga võta näpust – polegi neid õieti

Ja siis loen mina, et Valgeseelik otsib kaubandusest pükse

No tore, me vist peame garderoobe vahetama. Minul on pükse jalga panna küll, ma ju põhiliselt pükstega käingi. Talvel seeliku kandmine eeldab ka pika-pika säärega ja hästi sooje saapaid, muidu külmun ära, külmavares nagu ma olen

Et aga pika säärega saabastest ka kasu oleks, s.t. et saapasäär korralikult ümber jala hoiaks, peaksin ma veel esiemade kombel mitu paari villaseid sukki kah jalga ajama. Lihtsalt enamasti on saapasääred liiga laiad tehtud…

Ei, tegelikult mul ikka mõned seelikud kapis on kah. Aga kandmiskõlblikeks pean ainult paari suvisemat, teistel on ühel üks ja teisel teine häda, miks ma end neis mugavalt ei tunne. Päris igasugust suvalist riidetükki ka ümber puusade ei mähi.

Olen seelikuid otsinud ka, aga imelikul kombel on mulle meeldivad alati liiga suured olnud (ja ma pole mingi kriipsujuku). Seelikul peab mingi väike kiiks ka olema, kas tegumood või muster või materjal vähe omapärasem, muidu pole mõtet nende peale raha raisatagi.

Oeh, raske on see tibitsemine…

sääsed söövad!

Selle aasta esimene sääsehammustus siis käes…

Tont seda teab, kust see üksik talveunest ärganud sääsk tuppa sai, aga minu käsivarre ta üles leidis ja ära mekkis. Minul aga löövad sääsehammustused kohe hullult paiste ja kipitama, nii et nüüd “kaunistabki” käsivart suur punane laik.

Sääsk ise sai juba sääskede taevasse kupatatud, imegu seal kelle verd tahes!

Spaatamas

Oli mul ripakile jäänud üks Pirita TopSpa kinkekaart. Vaatasin, et pean selle enne ära realiseerima kui päris hapuks läheb. Võiks ju ka noorem ja ilusam välja näha…

Et summa kuigi suur polnud ja pakkumisi firma kodulehel palju, oli tükk tegemist, et midagi välja valida. Seda enam, et massaažid, mida soovinuksin, ilma arsti loata üldse kõne alla ei tule. Mul selg teeb aeg-ajalt häda ja seega jäi ära.

Valisin siis noorendava näohoolduse kurnatud ja väsinud nahale, sellega käis kaasas kaela- ja õlavöö massaaž. Ei tea mina, mis mökse mulle näole määriti ja sisse hõõruti, aga mõnus oli küll üle tunni aja oskajate käte mudida olla, muusika kõrvu paitamas.

Kuna mu peamised töövahendid on käed, sai neidki vähe hellitatud. Mitut sorti kreeme ja õlisid, lõpuks üks paks kreemikord peale, käed kilekottidesse ning otsa veel pehmed valged froteekäpikud Veerand tundi hautamist ning tundub küll, et nahk pehmem ja siledam

Kohal pole viga, teenindus ka kiire ja asjalik, kui raha jätkuks, võiks ju teinegi kord käia. Hoopis ilm mängis mulle vingerpussi, lootsin, et saan Pirital mere ääres natuke pilte ka teha, aga polnud mingit võimalust

Pihk valutab

Poleks arvanud, et käele nii haiget tegin oma tänase jäälõhkumisega. Mis see üks katkihõõrdunud vill siis niiväga on, pealegi sai kohe ära puhastatud ja plaaster peale pandud. Aga valutama hakkas teine. Mõningast leevendust sai joodisalvist, mille peale uus plaaster pandud.

Aga nüüd on jälle valus ja midagi selle käega eriti teha ei taha. Kõige hullem, et parem käsi pealegi. ma vasaku käega teen küll paljusid asju, aga mitte kõike.

Eks näis, mis hommikuks teeb. Seda mul küll vaja pole, et põletiku sisse lööb…

Nutumaitseline

Poeg käis täna spordiarsti juures. Probleem ikka sama, mis varemgi – põlv kipub tihti valutama ja ei talu koormust. Arst ka sama ja diagnooski sama – luukõhre hõrenemine. Määrati samad ravimid, mis eelmiselgi korral, kuid nüüd oli jutt sedasi, et kui see ei aita ja uuesti sama jamaga tagasi peab minema, on opijärjekorda panek.

No ei ole mõnus. Jalgpallihooaeg ju alles algab. Op tähendaks kindlalt hooaja vahelejätmist. Ja kahtlane on, kas pärast sedagi enam sellisel tasemel mängida saaks.

Muidugi, olulisem oleks põlv korda saada, noorel inimesel ju eluaeg vaja oma jalgel käia. Aga kurvaks teeb ikka.

Esmaabi

Äkki on kellelgi neist nippidest kasu. Mõni asi võib üllatav tunduda, aga need tõepoolest töötavad! Praktikas järele proovitud!

ajuinsult

südameinfarkt