Tiiatibu näituse avamine

Tegin seal posu fotosid, panin facebooki ja nüüd tuli välja, et need, kellel kontot pole, ei saagi vaadata. Mina seda ei teadnud…

Aga tekitame siis uue galerii siia…

Isa tütar

Kui me õega lapsed olime, armastasid sugulased ja tuttavad ikka arutleda, kumb meist siis isa ja kumb ema moodi on. Mina olin raudselt isa tütar.

Isalt olen pärinud juuksevärvi (selle originaalse), huulte ja silmade kuju. Lisaks ka paraja portsu kangekaelsust ja oskuse mõnikord juuksekarv lõhki ajada.

Ei ütleks, et meil mingid ninnu-nännu suhted oleksid olnud. Isa oli siiski suhteliselt karmi ütlemisega, autoriteet, kelle sõna tuli kuulata. Sai neid lahinguid ikka üksjagu maha peetud, vahel isegi nii ägedaid, et ema pidi vahetalitajaks hakkama. Samuti ei armastanud ta lihtsaid asju kümme korda üle seletada, inimene ei või ju ometi nii loll olla, et ei taipa.

Kuid kui kuulata viitsisid ja kaasa mõelda, sai palju eluks kasulikku kõrva taha panna. Hulga tehnilisi oskusigi olen isalt saanud, kruvikeerajat ja jootekolbi ei pea eemalt imetlema.

Oma saavutuste isale ettenäitamine ja tunnustuse saamine oli ka oluline. Üldiselt isa muidugi eeldaski, et ma asjadega korralikult hakkama saan, nii et mingit ülevoolavat kiitust ei maksnud oodata. Lihtne “Tubli!” oli piisavalt kõrvust tõstev.

Keskkooliajast mäletan, et kuna isa töökoht oli  samas lähedal, oli meie traditsiooniks ühine lõunasöök pärast minu koolitunde. Ning kuna isa nägi väga noor välja, pidasid paljud meid hoopis paariks, kuigi veidi ebavõrdseks. Kui kord klassiga Leedu-reisilt tulime ja isa mulle rongi vastu tuli, küsisid mõned klassivennadki hiljem, kust ma endale nii šiki peika hankisin

Keskkooli lõpukirjandi teemaks valisin põlvkondadevahelise sideme (muidugi tollases võtmes) ja kirjutasin just oma isast. Ainsana oma lennust teenisin sellega maksimumhinde

Tänu oma ametikohale pääses isa üsna tihti ka “raudse eesriide” taha. Lisaks muljetele ja piltidele tõi ta sealt kaasa ka moodsaid hilpe minule (õele ja emale muidugi ka), väga hea maitsega valitud ja mulle ideaalselt sobivad. Seda oskust kõigile meestele paraku antud ei ole…

Aga täna – nii suurt juubelit meie peres ma ei mäletagi – sai mu isa 75! Õnnitlejaid jagub kolme noorema põlvkonna jagu…

Kurtide kirik kogunes Tallinna

Täna algas Tallinnas, Pirita TOP hotelli konverentsikeskuses ülemaailmse kurtidepastorite organisatsiooni IEWG konverents. Kokku tuli rahvast igast ilmakaarest, et kolleegidega kohtuda, veidi tarkust koguda ja jagada ning lihtsalt koos mõnusalt aega veeta.

Külalisi tervitas ja konverentsi avas EELK peapiiskop Andres Põder. IEWG president, Norra luterliku kiriku juhtiv kurtidepastor Terje Johnsen tutvustas päevade kava. Esimese akadeemilise loengu pidas diakon Eha Kraft, kes rääkis perekonnast Piibli valguses ja eesti peremudeli muutumisest.

Kavas on ka loengud ja esitlused kurtide haridusest ja kasvatusest eri piirkondades, viipekeele kui kurtide emakeele poeesiast ja võimalustest kristliku sõnumi kuulutamisel, üks päev pühendatakse täielikult implantaatidele, kuna see mõjutab oluliselt kurtide kogukonda ja selle muutumist.

Loomulikult kuuluvad konverentsi kavva ühised õhtupalvused Rootsi Mihkli kirikus, Püha Vaimu kirikus, Pirita kloostris, kohtumine ja koosviibimine Eesti kurtidega ning palju muud.

Pikad ja töised päevad tulevad.

*pildil Andres Põder ja Terje Johnsen

Kõige mihklim Mihkel

Mihklipäevase fotojahi jaoks valisin pildi Eesti invaliikumise grand old man‘ist Mihkel Aitsamist, Eesti esimese käsijuhtimisega sõiduauto omanikust, liikumispuuetega inimestele mõeldud Karaski kohanemiskeskuse ühest rajajast ja eestvedajast. Ning kõige selle kõrval on Mihkel lihtsalt üks tore muhe mees, mitmekordne vanaisa, hea sõber ja jutukaaslane.

Kuigi Mihkel Aitsam liigub aeglaselt, tuntakse teda, kui inimest, kellel on alati aega. Kui näiteks on vaja mustast august välja aidata inimest, kes on äsja ratastooli sattunud või kui keegi küsib, mida teha, et parandada puuetega inimeste väljavaateid, siis on Mihkel alati olemas. Ta on kursis, kuidas üks või teine invaprobleem on lahendatud Soomes, Rootsis või ka mujal, samuti on tal alati palju uudseid ideid, kuidas võiks sama asja ajada Eestis.

Mihkli lugu

Terve on Mihkel oma 76. eluaastast olnud vaid 3 kuud. Imikueas põetud lastehalvatus võttis Mihklilt liikumisvõime 20. eluaastani. “Tänu Jumalale, et põdesid haiguse nii väiksena”, on talle neuroloogid öelnud. See tähendab, et noor organism hakkas end üles ehitama nii, et kogu keha võitles vapralt haiguse tagajärgedega.

Suure tänu oma kujunemisel ja kasvamisel peab Mihkel ütlema oma vanematele, kes maainimeseliku pragmaatilise lähenemisega elule ei sussutanud ega kussutanud oma poega. Mihkel kasvas jõudsalt ja võrdväärselt oma vennaga. Keskkooli lõpuni liikus Mihkel rattal, mille tema isa spetsiaalselt oli ümber ehitanud. Trenni, tugeva tööga iseendaga ning selle omamoodi sõiduriistaga liiklemine säilitas ka Mihkli liigeste liikuvuse. Pärast keskkooli lõpetamist raviti Mihklit ligi kaks aastat Tartus haiglas. Selle aja sisse jäi 4 operatsiooni, mille tulemusel suutis Mihkel haiglast välja saades küll väga vähesel moel, kuid siiski juba karkudega komberdada. Mihkel ei jäänud aga oma olukorda haletsema vaid asus usinasti õppima ning töötama. Võib arvata, et see ei olnud kerge, kuid halva liikumise pärast ei jätnud ta ühtegi ametiülesannet täitmata. Eks seetõttu on Mihkel ka maksimaalselt toimetulev tänaseni.

Miks Mihklist sai just see inimene, kes ta täna on?

Mihkel ise arvab, et tema eelnev elu insenerina on olnud vaid ettevalmistav etapp sellele, et tekkis olukord, kus teda hakkasid teised puuetega inimesed huvitama. Omandanud kõrgkoolis insenerieriala, töötas Mihkel end üles kuni ETKVL peainseneri kohani. Tagantjärele on tal aga tunne, et elu pööras teda. Ta sõnab, et inimese kõige kardinaalsemad otsused ja teod satuvad tema 50. ndatesse eluaastatesse. Nii tegi ka Mihkel. Saabus hetk, mil oma erialal tippu jõudnud mees jättis inseneriameti ja asus juhtima liikumispuuetega inimeste ühingut. Siiamaani imestatakse, kus võttis 50. aastane mees julguse hüpata vette tundmatus kohas.

Mihkel räägib asjadest nii nagu ta neid tunnetab, mitte nii nagu ta on mõnest raamatust õppinud. Kindel meetod teada saada on kogeda ise jälgides teisi inimesi, analüüsides ja vaadeldes. Mihkel sõnab, et “kõige olulisem on paika panna oma väärtushinnangud ja mõtestada enese jaoks, mis on primaarne, mis on sekundaarne. Kuidas oma elus edasi minna ja mida antud situatsioonis ette võtta”.

Mihkli arvates koosneb inimese elu kolmest komponendist, milleks on füüsis, psüühika ja sotsiaalsed suhted. Kui üks häirub, siis häirub kogu süsteem. Kui inimese elu on seni ühte “vagu” pidi kulgenud, siis sellest vaost välja tulla on väga raske.

Puudega inimestega on sama lugu: kui sa oled olnud terve inimene, siis invaliidistudes juhtub midagi šokeerivat – üks elu kolmest komponendist kukub kokku ning selle tagajärjel kukuvad kokku ka paljud sotsiaalsed suhted ning kogu senine elu tuleb taas samm-sammu haaval üles ehitada. Paljukogenud mehe arvates on emotsioon inimsuhete kõige kurjem vaenlane. “Meil tuleb õppida oma emotsioone valitsema, oma mõtteid korrastama ning oma elu nägema nii nagu ta on. Kui kõik see on paigas ja inimene seda ka tunnetab, siis on lootust muutustele ning sellele, et inimesel hakkab taas huvi ümbritseva vastu tekkima”, kõneleb Mihkel. Rehabiliteerunud on ju tegelikult see inimene, kes ei häbene, kes on valmis rääkima oma puudest ja isegi selle üle nalja viskama ning seejärel ka oma eluga edasi minema.

Kuidas hindab Mihkel tänast puuetega inimeste olukorda?

Mihkel lausub, et nii mõnedki arhitektuursed probleemid on leidnud oma lahenduse ning ka mitmeid sotsiaalhoolekandesüsteeme on loodud. Kõige suuremat puudujääki näeb ta aga puudega inimeste kohandamises ja tema tagasi aitamises reaalsesse ellu ehk siis sotsialiseerumises. “Räägitakse palju ilusaid sõnu, aga kas me ka mõtleme, mida tegelikult nende mõistete all tehakse: rehabiliteerimine, rehabilitatsiooniplaan, sotsialiseerumine, puuetega inimeste tööle minek, puuetega inimeste ettevalmistamine tööle minekuks jne. Kas me oleme kunagi vaadanud ja mõelnud, mida tegelikult ette võetakse?”

Mihkli unistused

Kõige tähtsam on tema jaoks ümber kujundada arusaam invaliidistunud inimese kui meditsiiniliste protseduuride kogumist, sest vale käsitlus tõukab hädasolijat vales suunas – aina uut ja uut ravi ja ravimit otsima. Mihkli jaoks ei ole olemas mingit erielu, on elu, mida elame siin ja praegu, just niisugusena kui see meile on antud.

Energiasüst

Mida teha, kui hommikul ärkad korraliku kõhuvaluga ja mõtled, kuidas päeva toimetustega kõige kergemini hakkama saada ning siis helistab äkki sõber teisest maailmanurgast ning teatab, et ta veedab mõned tunnid Tallinnas, kas oleks võimalik kokku saada?

Otse loomulikult rippusin ma siis pool tundi telefoni otsas, tõstsin kõik planeeritud kohtumised ringi ning tormasin sõbraga kokku saama.

Vähe on selliseid sõpru, kellega kohtudes ka aastate tagant, pole vaja hakata andma põhjalikku ülevaadet vahepeal toimunust, kes oskab küsida just selle kohta, mis hetkel muret teeb, kellele võib kõike kurta ja kes mõistab poolelt sõnalt ning leiab just õiged sõnad, mida sel hetkel vaja on.

Täna kohtusin ma just sellise sõbraga. Me tunneme teineteist juba väga kaua, kuigi vahel on läinud aastaid, mil pole olnud võimalik kokku saada. Meilid ja telefonikõned siiski ei asenda inimest ennast.

Seda kohtumist oli tõesti väga vaja. Sellist energiasüsti poleks ma kuskilt mujalt saanud. Ma tõepoolest tunnen, et jaksan jälle. Ja ma olen väga tänulik kõigile, kes olid nõus tänased kohtumised edasi lükkama ainult selleks, et mulle seda kokkusaamist võimaldada.

Raha või elu!

Just niisugust käitumist näib ootavat ühe inkassofirma juhtkond oma töötajatelt.

Kohtusin täna ühe ammuse tuttavaga, kes just selles inkassofirmas töötab. Tema siis kurtiski, et töö kipub psüühiliselt raskeks minema. Kuna tema tööülesannete hulka kuulub peamiselt SMS-laenuvõlgade sissenõudmine, on talle firma juhtkonna poolt antud range korraldus mitte mingil juhul inimlikkust üles näidata ja võlglastele kuidagi vastu tulla. Kui ei maksa, tuleb ikka täie rauaga lajatada.

Me ei hakanud arutlema, miks keegi üldse laenu on võtnud, põhjused on ju väga erinevad. Aga selliseid pahatahtlikke maksmisest kõrvalehoidjaid pidi nende seas olema väga vähe ja neist tal kahju ei ole ka. Aga kui tõesti näha on, et inimene mingitpidi elu hammasrataste vahele jäänud ja lihtsalt ei suuda maksta, siis pidi ikka väga raske olema talle veel võimalikest sanktsioonidest rääkida.

Siinkohal pole mõtet tänitama hakata, et võlglased ise lollid, et asjadel üldse niikaugele minna on lasknud, varem oleks pidanud mõtlema. See on tõsi ja sellest on juba piisavalt räägitud. Mina mõtlesin hoopis, et peavad need võlgade sissenõudjad ikka tugeva psüühikaga olema. Sa ei tohi lasta endaga manipuleerida, sa ei tohi võlglasele kaasa tunda, sa pead naha ja karvadega firma huvide eest seisma. Samas näed sa sageli elu pahupoolt, puutud kokku inimestega, kes sisuliselt on sinu ees kaitsetud. Sina muutud nende jaoks kõige ebaõigluse ja hoolimatuse kehastuseks.

Minu tuttav igatahes peab plaani ametit vahetada. Ja ta ei ole mingi papist poiss…

Ligimene

on Juhan Nurme elulooraamatu pealkiri ja seda raamatut esitleti täna Tallinna Puuetega Inimeste Kojas.

Juhan, oma vanemate kauaoodatud poeg ja loodetav suure talu pärija, jäi arstide lohakuse tõttu 18-aastaselt ratastooli ning raamatus kirjeldabki ta oma tollaseid ja hilisemaid läbielamisi vapustava siiruse ja avameelsusega. Ise ütles ta, et tegelikult on kirjutamine aega võtnud 50 aastat ning tundub, et seda on kirjutanud mitu eri inimest, kuigi on tegu ühe ja sama Juhaniga erinevatel eluetappidel.

Igapäevaelus tuntakse Juhanit kui tublit invasportlast, samuti laheda kaaslasena, alati naeratavana, killuviskajana. Raamatus avab ta ka oma varjatumat poolt, mis ei olegi nii naerusuine. Mõne meelest on see kohati lausa depressiivne. aga eks elu ongi selline – tõusude ja mõõnadega, kuid siiski elamist väärt.

Eesti invaspordiliidu esinaine Signe Falkenberg andis Juhanile üle diplomi ja kuldmedali raamatu eest ning arvas, et see raamat saab olema hea kingitus tublidele invasportlastele.

Raamatu andis välja kirjastus Varrak, toimetas Krista Kaer.

Lõvikutsikal on juubel

Mõne minuti pärast võin ma enda vist küll vanaks tunnistada – kell 15.35 hakkab mu lõvikutsikast pesamuna rõõmust möirgama: teismeliseiga on pöördumatult möödas.

Kui senini sai kutsika urisemistele ja väiksematele möiretele reageerida pehme käpalöögiga, siis nüüd on tegemist juba noore lõviga, kes peab oma koha eest päikese all ise võitlema ja ise oma otsused tegema. See muidugi ei välista, et aeg-ajalt ikka haavu tullakse lakkuma

Tegelikult on mul kodus täitsa asjalik noormees, ammu juba iseseisev ja pagana kangekaelne. Vahel suudab ta mind üllatada omapäraste killuviskamistega (kellesse ta ometi läinud on?), teab päris hästi, mida tahab ning viitsib ka vaeva näha.

Lõvikutsika saamislugu on siin.

Suuremat pidu ei tule, kutsikas veedab õhtu hoopis jalgpalliväljakul Nõmme Kalju eest võideldes. Aga kuna ta on pööraselt maias, tuleb üks korralik tort varuda, kuigi sööma saab seda hakata alles hilisõhtul.

Lõrrr!!!

Kroonib loodust

Nikolai von Glehn oli mees, kes üritas oma ümbrust enda meele järgi kujundada, samas oskas ta väärtustada Nõmme looduse kordumatust (mida tänapäevased kinnisvaraarendajad paraku ei oska). Meiegi pere arhiivis on olemas tema allkirjaga krundi ostuleping, kus tingimus, et puid maha võtta ei tohi või siis peab samaväärse hulga asemele istutama.

Nii tundus loogiline tänase, viimase fotojahi teemaga seonduvat otsida just Glehni radadelt. Teine eesmärk oli ka – mul põlise nõmmekana lausa piinlik tunnistada, aga ma ei teadnud, kus on Glehni perekonna rahula. Otsustasime tütre ja Tupsuga selle üles otsida. Umbkaudne koht oli teada, aga ikka tegime suure ringi enne kui kohale jõudsime. Koht oli tõepoolest ilus. Aga mis hämmastas, oli ümbruskonda kerkinud suurte ja uhkete villade rohkus.

Rahula tiigil toimetas pardipere oma tegemisi ning üllatus-üllatus: tagumisele müürile oli keegi “külastajatest” oma täiendused jätnud.

Edasi kõndisime spordikeskusest mööda, trepist üles lossiparki. Põhjalikult nuhkisime läbi kunagise palmimaja, mis nüüdseks konserveeritud ja vaatamist väärt. Kivid moodustavad keni pitsmustreid, sopikesi on igale maitsele. Koha on avastanud ka pruutpaarid, kes lossis pulmi pidamas käivad, mitmes kohas oli roosilehti ja küünlaid. Ju seal fotosessioon toimus.

Kalevipoeg ja lohe kuulusid muidugi kohustuslike külastusobjektide hulka, Tupsu vähemalt oli vaimustuses.

Ning tagasiteel jäi ette känd asfaldis.

Pilte sai palju, kõik on kogutud siia.

4 aastat ja 14 kg õnne

Neli aastat tagasi äratas tütar mu poole nelja ajal hommikul – vist on minek. Uimasena (magama olin saanud ju veidi enne kella kahte) arvasin, et äkki siiski valehäire. Igaks juhuks valisin 112 ning tütar hakkas oma telefonil tulevast issit taga ajama – too oli ju mitusada km põhja pool keikkal. Lubas esimese võimaliku transpordiga Tallinna jõuda. Meie aga istusime vahepeal kohale jõudnud kiirabiautosse.

Keskhaigla vastuvõtutoas mõtlesin, et vist pole nende aastatega midagi muutunud – tädike laua taga morn ja tige, õiendamist oli iga võimaliku asjaga. Mulle käratas: “Õde läheb istub sinna ja ei sega!” Hm, mõnes teises olukorras oleksin seda lausa komplimendina võtnud. Õnneks sai ta oma paberid kähku täidetud ja edasi juhatas meid hoopis kenam noor daam.

Tütrele öeldi, et valehäiret ei ole, aga kiiret ka veel mitte. Pandi monitorid külge, vaadati, et titaga on kõik korras ja lasti meil palatis tukkuda. Vahepeal muidugi käidi kontrollimas. Tasapisi hakkas tütar valutama ka. Lepiti kokku, et kui aeg sealmaal, tehakse selga tuimestus, seniks pakuti naerugaasi (millest paraku üldse tolku polnud).

Aegajalt helistas ka issi, oli saanud rongile ja kihutas juba Helsingi poole. Kõigi arvestuste kohaselt oli lootus Tallinna jõuda alles kella neljaks õhtul. Mõtlesime, et ehk tibuke nõustub niikaua ootama. Igatahes poole 11 ajal ämmakas vaatas ja ütles, et läheb veel aega. Mina seepeale küsisin, kas ma võiks kuskil kohvi joomas käia, hommikusöök oli ju ära jäänud. Lubati lahkesti. Nii ma siis üle tee sõõrikubaari läksingi. Rahustasin telefonis veel poega ja väimeest, et pole kiiret midagi. Mõnulesin kohvitassi taga ikka jupp aega.

Veidi peale 11 läksin haiglasse tagasi ning avastasin oma suureks üllatuseks, et ämmakas on täiesti stardivalmis – titt leidis, et tema enam ei oota. Mingist seljasüstist polnud enam juttugi – liiga hilja juba, sellest polevat kasu ja nüüd tuleb ilma hakkama saada. Tütre haledat: “Aga ma ju tahtsin…” oleme hiljem tihti meenutanud ja naernud.

Siis see suur töö algaski. Mõne aja pärast paistis väike näoke ning siis vupsas kogu titt välja. Ning just siis helises mu telefon – väimees muidugi. Suutsin vaid öelda: “Just sündis!” ning seejärel alles sain vaadata – kumb siis on? Tüdruk!

Ämmakas ulatas käärid: “Vanaema lõikab nabaväädi läbi!” Käed värisesid päris tublisti.

Selleks ajaks, kui värsket emmet korrastati, anti tibuke mulle sülle. Ilusate suurte siniste silmadega vaatas teine.

Tupsu anti emme hoole alla ning mina läksin õue telefoni piinama – uudist tuli ju sugulaste ja sõpradega jagada. Issi jõudis kohale just selleks ajaks, kui tütart Tupsuga palatisse hakati viima, nii et mina sain valvekorra talle üle anda ja koju sõita. Järgmisel päeval avastasin oma õlalt korralikud sinised pigistusjäljed…

Ja nüüd juba neli aastat täis. Tupsust on saanud asjalik neiu, vahel ninatark kah. Kohe-kohe lähmegi pidu pidama.