Surm ei lahutanud

27.detsembril 2008 andsid Pärnu Eliisabeti kirikus kaks ilusat noort inimest teineteisele lubaduse: hoida, austada ja armastada kuni surm meid lahutab.

Vähesed paarid valivad tänapäeval sellise vormeli, enamus jätab selle tagumise poole ära. Seda suurem oli rõõm tunnistada, et on veel neid noori, kes eneses ja oma armastuses nii kindlad on.

Elist tundsin juba sellest ajast, kui ta päris väike tüdruk oli, Ragnariga kohtusin mõned aastad tagasi. Nende kahe hoolimine, lugupidamine, teineteisega arvestamine paistis välja igal sammul. Abielu oli loogiline asjade käik. Hulk kauneid lootusi, tahtmist raskustele koos vastu astuda…

Eile purunes kõik ühekorraga…

Taevasse tekkis uus kaksiktäht. Siiajääjate südamed on rasked ja lohutust pole. Ehk ainult see, et ka nüüd on nad koos, igavesti…

Kaitstud: Lõuad pidada ja kõigega leppida? Ei!

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kaubamaja = džungel

Oli täna asja Kaubamajja. Ei, mitte osturallile. See ei huvitanud mind põrmugi. Lihtsalt oli hädasti ja kiiresti vaja ühte teatud tüüpi patareisid ja neid saab Tallinnas kindlalt ainult Kaubamaja kellassepalt.

Et pole pikka aega Kaubamaja külastanud, ei teadnud ma muidugi ka seda, et kellassepp on vanast kohast mujale kolinud. Küsimise peale juhatati, et vaja teisele korrusele minna, sealt ja sealt läbi, siis peaks olema. Läksin ja pidin täitsa ära eksima. Igal pool olid ainsad viidad roosad osturalli omad, muid ei miskit. Veel paar korda tuli teed küsida. Lõpuks jõudsin kohale muidugi ning siis selgus, et kellassepp on kenasti nurga taha peidetud ning silt näha ainult ühelt poolt, kui juba otse leti ees oled.

Omamoodi kaval ka, et ühe pisiasja otsimiseks pead terve Kaubamaja läbi kolama. Eks kaupmees looda, et nii jääb muudki silma, mis rahakotti kergendama meelitab. Minu mäletamist mööda kirjeldati sarnast turustusnippi juba “Daamide Õnnes”.

Aga mind selline metsik kaubandusdžungel eriti ei ahvatle.

Taksod nöörivad!

Homme algab suur rahvusvaheline konverents. Rahvas hakkas juba täna saabuma ning mõnedega õnnestus juba kohtuda ka. Ning otsekohe tuli jutuks selline asi, mis sunnib piinlikkusest lausa maa alla vajuma.

Kuidas meie linna külaline, kes siin varem käinud pole, peaks sadamast või lennujaamast hotelli saama? Loomulikult on kõige loogilisem, et võtab takso. Nii tegid ka need inimesed, kellega rääkisin, Sõit polnud kuigi pikk: sadama D-terminalist Pirita TOP hotelli. Üks külaline istus ilusasse kollasesse Tallink Takso logo kandvasse autosse ning maksis 120.-, teine võttis peatusest tavalise takso ning maksis 290.-

Kviitungil on taksojuhi (mitte-eesti)nimi ja loanumber ilusti kirjas. Kirjas oli ka sisseistumistasu 55.- ja läbitud vahemaa 7,5 km. Arvutused andsid kilomeetrihinnaks seega 31.33! No ei ole võimalik! Aga lisaks oli kviitungil ka märge, et kui kiirus langeb alla 22 km/h, rakendub seisutunni tariif 550.- Järelikult venis see takso suurema osa ajast nagu tigu?!

Huvi pärast tegime arvutused ka Tallink Takso kviitungiga. Sisseistumistasu oli 48.- ning kilomeetritariif 10.90. Selle põhjal tuli välja,et selle taksoga oli vahemaa sadamast hotelli 6,6 km. Kuhu kadus peaaegu kilomeeter? Müstika.

Igatahes edaspidi soovitan oma külalistele ainult Tallink Taksot, ise aga sõidan vajaduse korral hoopis Reval Taksoga.

Väsinud, lihtsalt väsinud

Ei jaksa midagi mõelda ega teha. Magada ka ei jaksa. Konverents läheneb kohutava kiirusega ja sugugi mitte kõik asjad pole veel paigas. Lisaks on üks suurem üritus päev enne ja teine vahetult pärast konverentsi. Kuigi püüan ülesanded ära delegeerida niipalju kui võimalik, on hulk asju, mida keegi teine lõplikult otsustada ei saa.

Lihtne on kuhugi lihtsalt kohale sõita ja siis pakutavast püüda maksimumi saada. Selleks, et midagi pakkuda oleks, on aga vaja mitu kuud suurt eeltööd teha. Ise oleme süüdi, kaheksa aastat tagasi ajasime lati nii kõrgele, et tollast konverentsi kiidetakse ja mäletatakse siiani. Ei saa seekord kehvem olla. Seda enam, et vahepeal on kaks konverentsi isegi ära jäänud. Suur Saksamaa ei saanud hakkama (päris lahe saksa kolleegidele seda vahel nina alla hõõruda). Itaallased siiski tegid mis suutsid ja mina vähemalt nautisin täiega.

Aga ega ma praegu rohkemat teha ei saa, kui mõnda inimest veelkord tagant torkida, mõned kokkulepped üle vaadata ja lihtsalt loota, et kõik sujub. Alati on ju sujunud, miks seekord teisiti peaks olema? Ainuke viga – vahepeal peab tööd ka tegema. Eelmisel korral sain end sajaprotsendiliselt organiseerimistele pühendada, seekord mitte.

Poolteise nädala pärast on kõik läbi, siis vist magan kaks päeva jutti (kahtlane, kas lastakse?).

Lipp lipi, lapp lapi peal

Olen nüüd jupikaupa lappinud oma lemmikblogide listi, mis blog.tree suures uuendustuhinas kaotsi läks. Sain nüüd enam-vähem kokku ka, aga kindlasti tuleb veel mõni blogi meelde, mis sinna panemata jäi. No ei seisa ju kõikide blogide aadressid peas!

Üleüldse, praegusel hetkel tundubki see uus blogipuu veidi lapiteki moodi olema. Mingid vidinad on tasapisi tööle hakanud, aga palju head ja mugavat kadus ära ka. Veidi kiirustades sai vist see asi ette võetud. Kui eelmine uuendamine oli, siis sellega harjumine läks ruttu ning mitmed tollal lisatud vidinad toimisid suurepäraselt. Praegu nii kergesti ilmselt ei lähe.

Esimene, millest puudust tunnen, on kanalite süsteem. Öeldi küll, et kõik olemasolevad kanalid on alles, aga näha saavad neid ainult omanikud. Omanikud ei jõua või ei märka kohe seadeid muuta ja seega puudub mul ligipääs päris mitmele kanalile, mille liige ma olin. See on muidugi üks põhjus, miks ma oma lemmikblogide listi kole pikaks pidin ajama.

Teiseks oluliseks puuduseks on, et kui enne olid kõik mu omad blogid profiilis koos, siis nüüd enam mitte. Uuest postitusest teatamise nupp puudub ka ja võimalus teiste profiile vaadata. Nii hea oli tsekata, kes viimati külas käis ja talle ka vastukülaskäik teha. See vidin paluks kähku tagasi! Mitugi korda olen niiviisi mõne huvitava blogi otsa sattunud.

Blogipuu üks funktsioon oligi ju ülevaate andmine hetkel olemasolevatest blogidest, seda rolli ta antud hetkel paraku ei täida.

Et nüüd ei arvataks, et ma siin ainult omaette podisen ja kritiseerin, siis samad mõtted kirjutasin kohe Andrisele kommentaaridesse, kui päeval selle “uuenduse” avastasin. Loodan, et asjad paranevad, sest pole ju mõtet teha ja üleval hoida saiti, millega keegi rahul ei ole. Kusjuures visuaalne külg mulle uue saidi juures täitsa meeldib.

Agentuur NTR teatab…

Siin Nõmmel on elu õpetanud agentuuri NTR (naised turul rääkisid) infosse suhtuma täie tõsidusega, sest see peab paraku alati paika.

Täna kanti mulle siis ette, et Nõmme keskuse toidupood on otsustatud varsti remonti panna. Iseenesest ei midagi üllatavat, eks poode ikka remonditakse aegajalt. Aga ajastus on lihtsalt super! Nimelt läheb kinni ka Nõmme turg, mis tõsi küll enam turu nime ei kannatanudki.

Aga kust siis süüa saab? Kõik suuremad kauplused on ju mitme bussipeatuse kaugusel ning näiteks Järve Selverist kottide kaupa toidukraami tassida on üsna ränk. Autota inimesele paras nuputamine.

Või peaks linnaosavalitsusele ettepaneku tegema autolavka käikupanekuks? Vähemalt igapäevase piima-leiva peaks sealt saama. Teine variant oleks muidugi poe remont seniks edasi lükata, kuni turg jälle avatud. Kannataks küll, nii hull selle poe olukord ikka ei ole.

August kargas välja august

Metsast tuli välja põder. Vaatas ringi ning astus siis rahulikult ja väärikalt järve juurde ning hakkas jooma. sedamaid muutus vesi külmaks kõigis jõgedes ja järvedes. Algas august…

V.Bianki

August tuli vihmade, sombuste ja jahedate ilmadega. Sellisel sombusel päeval on mõnus, kui on olemas ahi. Paberiprahti on kogunenud piisavalt, mõned puud peale ja varsti kostabki rõõmsat praksumist. Ning veel veidi aja pärast levib tuppa mõnusat soojust, niiskus ja rõskus põgenevad tuhatnelja.

Kuid sügisehoiatus on antud. Veel võib tulla ilusaid sooje ilmu, kuid targem on joped-sallid välja otsida. Veel saab õhtuti kaua üleval olla, öösel tähesadu vaadata ja soovida. Ent siiski peab tasapisi harjuma hakkama talvise elurütmiga, varaste hommikuste ärkamistega ja pimedate õhtutega.

Tahan juulit tagasi!

Taimetargad uu!

Avastasin, et mul on otse kaevu kõrvale hakanud mingi puuke kasvama. Kuigi ma üldiselt taimi tunnen, siis selle tuvastamisega jäin hätta.

Algul arvasin, et tegu paplivõsuga ja siis oleks puukese teekond läinud otseteed prahihunnikusse. Paplit ma oma aias näha ei taha. Kunagi olime tohutult hädas värava kõrval kasvanud kahe suure ja võimsa papliga, kevaditi oli valget villa terve elamine täis. Õnneks saime neist lahti.

Siis kaldus kahtlus hõbepaju poole. See võiks mulle isegi meeldida, ainult sobivat kasvukohta on vaja, kaevu kõrvale ta jääda ei saa.

Aga äkki pole kumbki?

Vars on tal tugevalt puitunud ja roheline, lehed hallikasrohelised, päikese käes isegi hõbedased. Kas keegi suudaks pildi järgi tuvastada, millega tegu? Ma muide olen näinud potis kasvatatavaid sidruni- ja apelsinipuid, mingi sarnasus on olemas. Aga see pole ometi võimalik?

Bloggerispetsid, aidake!

Sõpsil juhtus äpardus. Ta peab teemablogi, mille oluliseks osaks on videod. Eile aga avastas ta ehmatusega, et varasemad videod (veebruar ja märts) on blogist vehkat teinud ja tagasi neid kuidagi riputada ei saa.

Bloggeri abilehekülgedelt ka nõu ei saanud, seal on ainult juhtnöörid võrgus olevate videote ülesriputamiseks. Kas keegi oskab seletada, milles asi ja mida ta peaks tegema?

Juhtnöörid võib panna ka viidatud blogi viimase postituse kommentaaridesse.