Kui võõras on oma

Pikk päev oli.

Tuli saata viimsele teele üks tubli meesterahvas. Eesti juurtega, kuigi mitte Eestis sündinud. Nooruses siiski Eestimaale jõudnud, siin kodu rajanud, sõbrad ja eluõnne leidnud.

Üsna tavapärane sõja noorukina üle elanud töömehe lugu. Kuldsed käed ja hea süda.

Vähem tavapärane oli aga kasutütre austus ja armastus. Teismeline tüdruk on ema uue kaasa suhtes siiski üsna kriitiline ja ei võta teda kohe tingimusteta omaks. Siin aga oli just nii läinud. Ning tütre lastele oli ta ainus ja tõeline vanaisa.

Kui väga sageli kuuled juttu sellest, et omad ei hooli üksteisest ja kipuvad võõraks jääma, on hingekosutav kuulda midagi hoopis vastupidist – võõrast sai oma.

Kaitstud: Lõuad pidada ja kõigega leppida? Ei!

See postitus on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Kõik tööd me maal on head…

Postimees kirjutab, et aasta lõpuks on suuremat koondamislainet oodata. See tähendab siis tööotsijate arvu järsku tõusu. Kuidas aga jääb töökohtade pakkumisega? Kui aga erialast tööd pikema aja vältel ei leia, tuleb ju kõik sobivad pakkumised vastu võtta?

Sellega seoses tuli meelde, et olen kunagi arvutisse salvestanud Päevalehe samateemalise artikli. Kurioosum, aga kes ütleb, et meil samamoodi ei lähe?

http://www.epl.ee/leht/artikkel.php?ID=284526

Saksa tööbörs suunas lõbumajja

Kaivo Kopli

Saksamaal on võimalik töötuid abiraha kaotuse ähvardusel prostituudiks sundida.

Üks Berliinis elav 25-aastane naine jäi töötuks. Oma senisel ametialal infotehnoloogia vallas ta tööd ei leidnud. Kuud läksid, abiraha ja toetusi ta muidugi sai, kuid siis venis töötaolek juba nii pikaks, et tuli vastu võtta tööbüroo pakutav koht. Naine oli jõudnud järeldusele, et mis siis ikka, kõlbab ka töö ettekandjana ja kas või öisel ajal. Seda enam, et kunagi oli ta kohvikus juba säärast ametit pidanud. Nii ta panigi kirja oma andmed ja soovid, mis sisestati tööbüroo andmebaasi. Mõne aja pärast sai ta tööbüroost kirja, milles teatati, et üks tööandja on huvitatud tema “profiiliga” töötajast ja et ta peaks ühendust võtma. Alles seejärel sai naine, kelle nime pole avaldatud, teada ka tööpakkumise sisu. Tööd pakuti talle lõbumajas. Solvunud naisterahvas kaalus juba tööbüroo kohtusse kaebamist, aga talle tehti selgeks, et tööbüroo pole mingeid seadusi rikkunud. Vastupidi – kui ta pakutud tööd vastu ei võta, riskib ta ise kui mitte seaduserikkumisega, siis vähemalt töötu abirahast ilmajäämisega. Säärasest juhtumist kirjutas hiljuti Londoni ajaleht Telegraph ning jaburavõitu lugu levis üle maailma. Selline olukord sai aga tekkida kahel põhjusel.

Legaalne äri

Esiteks, Saksamaal legaliseeriti prostitutsioon täielikult juba kahe aasta eest. Bordelliomanikud maksavad makse ja töötajate eest nõutavat tervisekindlustust nagu teisedki firmad. Töö ja töökoht nagu iga teinegi, vähemasti seadusetähe järgi. Teiseks aga on Saksamaa külluslik sotsiaalkindlustussüsteem muutmisel ning tööturureformi osas on üks muudatus selline, et pikemat aega tööta olnud inimene peab pakutava koha vastu võtma, või ta kaotab abiraha. Naiste puhul konkreetsemalt peavad alla 55-aastased naised võtma vastu töökoha, kui nad on olnud tööta aasta või rohkem. Tõsi küll, töökoht tuleb vastu võtta siis, kui selleks “kvalifitseerutakse”, nagu seadustes kirjas. Seega võib oletada, et mitte kõige “kaubanduslikuma” teo ja näoga naisterahvast lõbumajja ei saadeta. Aga mis siis, kui bordell väidab, et just sellist töötajat neil vaja ongi?

“Praegu ei sunnita küll kedagi vastu enda tahtmist prostituudina tööle hakkama. Kuid valitsus ei ole selgitanud, millist tööd saab pidada vastuvõetamatuks. Seda me kritiseerimegi,” ütles Claudia Falk, ametiühinguliidu DGB juht Hamburgis. Igal juhul aga tõi 25-aastase näitsiku juhtum ilmsiks tõsiasja, et aasta alguses jõustunud tööturureformides, mis puudutavad ka töötutele abiraha maksmist, oleks nagu midagi kahe silma vahele jäetud. Teisalt aga on bordellipidajad veendunud, et kuna nende äri on igati seaduslik, on neil õigus pakkuda tööd ka ametlike tööbüroode kaudu. Ja seal ei tohiks neid diskrimineerida, leiavad lõbumajade omanikud. Lõpuks aga osutub olukord suisa kurioosseks, kui seadusi selgelt täita. Nimelt nõutakse, et tööandjad peavad tegelema ka väljaõppega ehk võtma tööle praktikante, edendamaks oma tegevusala. Läinud aastal tunnistas ka keskvalitsus, et seadusesäte kehtib ka bordellide kohta. Seega nagu teisedki ettevõtted, peavad ka lõbumajad võtma iga 15 töötaja kohta ühe õpipoisi või -tüdruku, saades vastasel juhul trahvi seksitööstuse edendamise unarusse jätmise eest.

Seadus sunnib, moraal keelab

•• Ametnike kinnitusel ei saadeta küll riiklikes tööbüroodes ühtegi tööotsijat tööintervjuule bordellidesse, topless-baaridesse ega striptiisiklubidesse.

•• Erandena märgiti vaid juhtumeid, kui tööotsija ise on valmis säärast tööd tegema.

•• “Põhimõtteliselt ei ole prostitutsioon illegaalne ja ei ole välistatud, et me võime inimesi sellisele tööle suunata. Kuid me peame siiski arvestama ka teatud ühiskondlikke norme ja kellelegi, kes pole väljendanud soovi selliseks tööks, seda ka ei pakuta,” ütles tööturuameti esindaja.

•• Hamburgis tegutsev jurist Merchthild Garweg ütles samale Briti ajalehele, et seadustes pole midagi sellist, mis takistaks naisi seksitööstusse saatmast.

Prügimaffia tembutas jälle

Eile meile avades üllatas mind kiri firmalt RagnSells: kuna teil määratud päeval prügikotti väljas polnud, tuleb arvele tühisõit. Mida paganat? Vaatan graafikut – no ei ole veopäev, poolteist nädalat veel aega ju!

Kohe läks teele ka vastusmeil protestiga. Ja mis täna postkastis oli: uus veograafik! Meilile tuli kah teade: ups, me muutsime graafikut ja tuleme siis nädala pärast. Mitte sõnagi sellest, kas tühisõit on annulleeritud või mitte.

Ega mul graafiku muutmise vastu iseenesest midagi pole, olengi virisenud, et firma logistika lonkab kõike nelja jalga ning kui sellega väheneb igapäevane suurte prügiautode rallitamine meie tänaval, on ju tore. Aga viisakas asjaajamine eeldab, et muudatustest teatatakse enne, mitte tagantjärele. On vist isegi tähtajad määratud, kui pikalt ette peab teatama.

Seekord siiski lahenes asi suht kiiresti ja viisakalt, aga alati see paraku nii pole.

Viimane karikas läinud

Olen mina viimasel ajal blogimaailmas hoolega ringi vaadanud, eesmärgiks muidugi leida see kõige õigem ja väärikam, kellele oma viimane Arte y Pico karikas ulatada. Pean tunnistama, et häid ja väärikaid on kohe palju. Meie blogimaastik on kirju ja ilus ning tegelikult vääriksid tunnustust kõik, keda pidevalt või ka pisteliselt lugemas käin. Mitmed neist on selle karika juba saanud ka, kelleltki teiselt ja igati teenitult!

Aga reeglid on reeglid.

Auhinna reeglid on sellised:

1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.

2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.

3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.

4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.

5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.

Vaatasin mis ma vaatasin, aga minu poolt läheb see karikas nüüd teisele poole maakera ühele eestlannale, kes kirjutab väga emotsionaalselt, samas asjalikult oma tütre Regina võitlusest ajukasvajaga. Harva saab lugeda midagi nii südamesseminevat. Usun, et kõik lugejad soovivad ka omalt poolt Reginale edu ja peavad pöialt, et ta sellest võitlusest võitjana välja tuleks.

Kõrvitsapüha

31.oktoober – kõigi pühakute päeva eelõhtu – on viimastel aastatel ka meie kultuuri imbunud Halloweeni nime all. Nagu paljude asjadega, on ka see üle võetud päeva tegelikku sisu ja tausta teadmata.

Tegemist on vana keldi aastavahetusega, viljakas periood lõppes ja andis teed talvele. Umbes IX sajandil ühendati paganlik aastavahetus kristliku pühakutepäevaga ning sealt on pärit ka nimi Halloween – All Hallows Even.

Keldid uskusid, et sel päeval katkeb piir siinpoolse ja teispoolse maailma vahel, surnud võivad tõusta haudadest ja tulla elavaid hirmutama. Seetõttu ei peetud sobivaks sel õhtul väljas liikuda, surnute peletamiseks pandi välja hirmuäratavaid maske (millest hiljem kujunes välja kõrvitsast valmistatud küünlalatern) ja tehti kohutavat lärmi. Samuti usuti, et sel päeval sündinud lapsed vahetab kurat ringi.

Kui iirlased massiliselt Ameerikasse hakkasid emigreeruma, võtsid nad loomulikult oma pühadetraditsioonid kaasa. Ameerika aga teatavasti on üks suur kultuuride sulatuskatel ning aja jooksul muutus hirmuäratava sisuga päev laste ja täiskasvanute karnevaliks ning lastele ka avalikuks komminurumise päevaks.

Meie kultuuris see püha õnneks veel väga sügavale juurdunud ei ole. Isegi kaupmehed on sellest aru saanud. Käisin nimelt meie Tupsule kõrvitsakujulist küünlajalga otsimas. Kui varasematel aastatel on vähemalt Tiimaris letid halloweeni-staffist lookas olnud, siis tänavu mitte, oli vaid üks kastitäis maske ja nõiakostüüme.

Samas – üks kollane kõrvits on ju päris armas.

Mängupüstol viis politseisse

Vaidlesin veidi pojaga. Tema nimelt jutustas sihukese loo:

Ülemus oli täna pool päeva politseis istunud. Põhjus enam kui lihtne: poeg mängis sõbraga, mänguasjaks oli plastmasskuule tulistav püstol. Lasid poisid sellega aia pihta märki. Läks mööda vene papi, kes sai aiast põrkunud kuuliga õla pihta tabamuse. Tund aega vestles papi poisi isaga kasvatusteemadel, siis läks ikkagi politseisse ja kirjutas avalduse, nõudes kriminaalasja algatamist.

Poeg leiab, et papi läks liiale. Vanematega vestlemisest peaks ju piisama, poisid ise veel kriminaalvastutusele võtmiseks noored ka. Küsisin, mida poeg ise oleks teinud, kui oleks sellise mataka saanud. Jaa, poiste karistamist oleks küll nõudnud, aga politseisse ikka poleks läinud, nüüd poistel nimi määritud.

Mina jälle mõtlen, et alati oleneb olukorrast. Kui vanematega rääkimisest tolku pole ja need last lolluste puhul veel õigustavad ka, siis ju muud üle ei jää. Aga kui kokkuleppele saadakse, poisid ise ka vabandavad ja asjast aru saavad, peaks sellest piisama.

Olen ise ka lapsepõlves tänaval õhupüssist märki lasknud. Märklaud oli üle tee suure kivi peal ja meie kõnniteel. Täiskasvanud lugesid sõnad peale, et inimesi sihtida ei tohi, rohkem ei öelnud keegi midagi. Ja midagi ei juhtunud ka.

Tallinna Vesi paneb segast

Veearve postkastis. Vaatan – arvutatud keskmise tarbimise järgi näiduni xxx. Paljuvõitu tundus. Kontrollin mõõdikut – tegelik näit on ca 30 kanti väiksem kui arvel kirjas.

Probleem tekkis juba tükk aega tagasi, kui jäi paaril kuul näidud edastamata. Siis tuli ka mingi laest võetud müütilise keskmise tarbimise järgi arvutatud arve. Kuna lehel http://www.talinnavesi.ee/ pole võimalik väiksemat arvu kirjutada kui neil seal juba eelnevalt kirjas, panin tarbimiseks 0 kanti ning otsustasin näitude teatamisega oodata kuni tegelik näit kirjasolevale järele jõuab. Selle kohta saatsin ka vastavasisulise meili.

Aga nüüd siis jälle. Seekord saatsin juba üsna kurja meili, küsisin, mille alusel seda keskmist tarbimist üleüldse arvutatakse. Mul peaks kraan ju siis ööd-päevad läbi jooksma, kui nii palju vett kuluks.

Sain automaadilt vastuse, kus soovitatakse ikkagi kasutada kodulehe iseteenindust. No nokk kinni, saba lahti! Järgmine kiri läheb ilmselt mõne ülemuse postkasti.

Vähendan võlga

Tänu Larkole ägan suure võlakoorma all. Kasutan juhust ja üritan seda käesolevaga veidi vähemaks saada. Seega läheb äraandmisele järjekordne Arte y Pico auhind.

Meeldetuletus:

Auhinna reeglid on sellised:

1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.

2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.

3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.

4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.

5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.

Seekordne laureaat on Tiiatibu. Neile, kes tema blogi loevad, pole vist selgitust vajagi. Väga lahe kujundus ja sügav sisu, pealegi on Tiia tunnustatud tegija ka väljaspool blogimaailma. Tema panus meie maailma elamisväärsemaks muutmiseks on suurem kui ta isegi endale tunnistada tahab.

Ulatan edasi auhinna

Larko üllatas mind Arte y pico auhinnaga. Tänud sellise ootamatu au eest! Aga sellega kaasneb ka raske ülesanne.

Auhinna reeglid on sellised:

1) Vali viis blogi, mida hindad loomingulisuse, kujunduse, huvitava materjali ja panuse eest blogiilma mistahes keeles.

2) Iga auhind on nimeline ja sisaldab blogi kirjutaja nime ja linki tema blogisse.

3) Iga auhinnasaaja paneb auhinna logo omale blogisse.

4) Logo peaks linkima originaalauhinna lehele.

5) Auhinnasaaja paneb ka reeglid oma blogisse.

Selle rahvusvaheliseks kujunenud, Uruguaist alguse saanud blogidepreemia reeglid inglise ja hispaania keeles on siin.

Korraga ma neid edasi ulatatud ei saa, on minulgi hulk blogisid, mida jälgin ja eks nad kõik ole omal kombel auhinda väärt. Valiku tegemine võib keeruliseks osutuda.

Täna jäid ette kaks huvitavat blogi, mis kohe kindlasti seda tunnustust väärt on.

Esimene oleks ematehnik – kena kujundus, lahe sisu, sõnad nagu pärlid reas ja viimasel ajal hulk väga häid fotosid ka.

Teine auhind aga läheb lahe põhjakaldale – Jenni-Juulia Wallinheimo blogi on lugemist ja vaatamist väärt. Paljude valusate teemade käsitlus läbi kunstniku silma, vahel humoorikalt, vahel sarkastiliselt.

Ülejäänute jaoks vajan veidi aega.