külma õhtu krehvtine amps

Et päris algusest alustada, siis pean tunnistama, et kurkide marineerimise aegu õnnestus mul ühte purki liiga palju rõigast sokutada ja neid kurke siis pruugiti toidu kõrvale salatiks ikka üsna pikkade hammastega
Seisis see purk sahvris ja ootas, kuni mul tema kasutamiseks mõni idee tuleb…

Tänaseks õhtusöögiks tellis Tupsu kartuliputru ja pikkpoissi. Aga tavaline pikkpoiss on ju niiiiiiiiiii igav…

Turul hakkliha ostes jäi mu pilk pidama kenale ja värskele ungari pekile. Midagi plõksatas ja ostsin sedagi paarsada grammi.

Pikkpoisitainas koosnes siis üsna tavapärastest komponentidest:
kilo hakkliha
mõned küüslauguküüned
väga priske sibul
klaas riivsaia
viis muna (kuna need olid väiksemat sorti)
soola ja pipart tavapärases koguses, s.t. et soola pigem vähem ja pipart rohkem
paari supilusikatäie hapukoore asemel läks käiku Heinzi küüslaugukastme jääk pudelipõhjast

Tainas kokku segatud, võtsin pannisuuruse lehe küpsetuspaberit ja laotasin taina sellele laiali. Nüüd alles õige toidutegu algas
Viilutasin ungari peki, selle peale ladusin kurgiviilud ning külmkapis oli seisma jäänud veidike juustu ka. Kogu möksi keerasin paberi abil rulli ja tõstsin ahjupannile. Küpses tema just nii kaua, kuni pudrukartulid ära koorisin, keetsin ja pudruks tampisin.

Tupsu, kes muidu pekki sööb, tõstis seekord viilud küll emmele, aga muu osa läks kõhtu niuhti. Pool jäi homseks ka.

säästukas

Sai ostetud prooviks teist sorti röstsai kui tavaliselt. Ei olnud hea – rabe ja maitsetu. Pesamuna traavis poodi ja tõi kiiresti tavapärase ja hea saia ning teine jäi seisma. Aga toidu äraviskamine on meie peres täiesti out. Mis siis teha?

Õunahunnik tahab ka silmanägemise ära võtta ning mahlu-moose kah ei jõua lõpmatuseni vaaritada…

Külmkapis leidus veel neli muna ja üksjagu piima, suhkur ja kaneel on niikuinii kogu aeg kodus olemas.

Lõin siis need munad kaussi, kloppisin suhkruga lahti, lisasin klaasi piima ning libistasin saiaviilud saadud segust läbi ja küpsetuspaberi peale ahjupannile. Saiakihi peale paksult õunaviile, suhkru-kaneelisegu peale ning teine kiht saia otsa. Täpselt jagus muide.

Ülejäänud piima-munasegu kallasin otsa, raputasin veel suhkrut ja kaneeli ning pistsin selle kraami kuuma praeahju. Küpsetasin krõbedaks ning õhtune maius olemas

koriluse kõrghooaeg

Ma pole aastaid nii palju igasuguseid hoidiseid valmistanud kui tänavu. Kunagi oli see eluline paratamatus, et talvel midagi lauale oleks panna, siis vahepeal oli periood, mil eriti ei tasunud ja ega viitsinud kah. Mõned purgitäied muidugi said ka siis tallele pandud.

Aga nüüd – külmkapi on ummistanud maasika- ja vaarikamoosid, tikrid kah. Sahvris laiutavad kurgipurgid, mahlapudelid (kusjuures lootsin piirduda mõne mustsõstramahlaga, aga tüdrukud tõid maalt hulga arooniaid ja mis neistki muud sai), üks riiul on peaaegu täis seeni, sinna tuleb lisa. Õunamoosi ka muidugi.

Köögis ootab oma järge veel kaks pesukausitäit õunu, kusjuures mahla- ja kompotiõunad pole veel maalt linna jõudnudki. Metsas on seeni lademes, kurki tahaks ka juurde teha, mõnede põnevamate retseptide järgi.

Karjuv puudus on purkidest ja pudelitest, peamurdmist valmistab, kuidas see kraam ikkagi ületalve hoida, kui korralikku keldrit ja sügavkülmutit pole, samas liiguvad mõtted juba selles suunas, mida järgmisel aastal kõike purki võiks panna

Esitasin lastele ultimaatumi – olgu suveköök tehtud. Meie endi köök on nii pisike, et lihtsalt ei mahu seal midagi tegema.

Aga nüüd tahaks veel metsa minna…

Kriisiaja õunakook

Õunad potsatavad üksteise järel puust. Täna korjasin päris palju teisi maast. Aga mis nendega teha? Ussitanud ja plekilised ei ole, seega kompostihunnikusse ei viska. Niisama söömiseks veidi vara, seemned puhta valged enamusel ja pealt täitsa rohelised. Moosiõunad nad ei ole ja pealegi selleks oli neid vähe ka. Teeks siis kooki?

Tundus täitsa hea mõte, kuni tainast segama hakkasin.

Külmkapis oli 4 muna, lõin klaasi suhkruga vahtu. Hakkasin siis jahu lisama – ups! – otsa sai! Ainult mingi 100 grammi oligi kotipõhjas. Mis siis nüüd? Siis tuli meelde, et pool kotikest peaks ju linajahu kah olema, paneks õige selle? Läkski umbes paarsada grammi kaussi (ja seegi kott tühi). Klaas hapupiima ja noaotsatäis soodat kah, parajalt kleepuv möks tuli.

Edasine käis nagu tavaliselt – õunatükid plaadile küpsetuspaberile, suhkur-kaneel peale ning tainas otsa, laiali määrida ning tunniks kuuma ahju.

Vägagi söödav tuli

Pilusilmne lõhe

Lõhe on üks tänuväärt kala – ei ole tal hunnikut konte sees, kerge puhastada ja valmib kiiresti. Maitse on ka väga hea, pole tarvis kuhja maitseaineid peale ajada. Kergelt saab läbi ühesõnaga.

Vaja läks 600 g lõhefileed, Läti kalamaitseainet, peotäis tilli ja paar suurt küüslauguküünt.

Kalafilee läks fooliumiga kaetud ahjupannile, peale sai raputatud maitseaine, hakitud till ja küüslauk. Soovitav on filee sellega lausa sisse hõõruda. Ahju küpsema ja veidi enne valmimist peale kallata pakk kohvikoort.

Kõrvale ka midagi vaja. Praktiliselt sobib kõik, aga seekord vaatasime veidi ida poole.

250 g pakk Tai riisinuudleid ära keeta – ettevaatust, keeta tuleb ainult 3 minutit, muidu on puder valmis!  Suurele pannile sorts õli, nuudlid potist pannile, lisada sojakastet, 3 väiksemat porgandit ribadena, 1 värske kurk,1-2 paprikat ning veidi enne valmimist peotäis värskeid herneid. Herned peavad ainult kuumenema, mitte pehmeks hauduma.

Ja oligi kogu lugu. Salatit kah ja võiski sööma asuda

Oudekki eri

Oudekki küsis kord, kas kõik sellised koogiretseptid, kus pole kasutatud piima, koort või kohupiima, on lootusetult kadunud  Lohutasin, et ega ikka ole, aga selle palavaga ei viitsinud eriti küpsetada.

Nüüd aga tulid neelud millegi lihtsa ja hea järgi. Ja tõepoolest mitte ühtegi piimatoodet kasutatud ei ole

6 suuuuurt muna

poolteist klaasi suhkrut

7 spl jahu

noaotsatäis soodat

Munad suhkruga vahtu, tasapisi jahu ja sooda juurde segada ning sellesse tainasse võib panna siis mistahes marju. Mina panin rabarbrid, mida mul ikka veel väga palju aias on. Öeldakse küll, et suvised rabarbrid on kuivad ja puitunud, aga tänu niisketele ilmadele on need küll väga värsked ja mahlased.

Ninataga, ära nüüd Sina loe – ma puistasin neile rabarbritele ohtralt kaneeli ka

Tund aega küpsetamist ning kaunistuseks suur lusikatäis jäätist peale – maitses hää

Külakaste

Minu isapoolne vanaema (Tartu-vanaema) ütles ikka, et kuigi ta on suurema osa elust linnas elanud, teeb ta endiselt maainimese moodi süüa. See tähendas siis palju ja hästi

Korra, kui jälle kord oma tollase peikaga Tartu maandusin, pakkus ta meile imehead lihakastet. Kas oli põhjus tema heas kokakunstis või meie pika mootorrattasõidu väsimuses ja kõhutühjuses, aga nii maitsvat asja pole mina enne ega pärast saanud.

Olen proovinud ise sama järele teha, no ei ole välja tulnud. Midagi keerulist ei tohiks olla, lihaviilud sibulaga ära praadida, pannile jätta ning sinnasamma jahukaste peale teha ning veidi hautada.

Täna üritasin jälle. Kilojagu sigaliha tükkideks ja pannile (ma lõikasin vähe väiksemaks kui vanaemal olid, muidu poleks pannile ära mahtunud ühekorraga), praadisin läbi, soola ja pipart peale ning siis paar supilusikatäit jahu tekkinud vedelikus ära kuumutada, natuke kuuma vett juurde ja hauduma.

Kaste peab olema parajalt paks, siis sünnib süüa. Ei olnud vigagi, äkki hakkan selgeks ka saama selle tegemist

Magusa taaskasutus

Eile vaatasime turul ja poes muuhulgas, kas leiame midagi õhtuseks teekõrvaseks. Ei isutanud miski. Siis leidsin, et milles küsimus – muna, suhkrut ja jahu on kodus olemas, rabarbareid kah aias küll, teen parem ise.

Õhtupoolikul aga hakkas paduvihma sadama, ei olnud mingit soovi märgi rabarbreid torkima minna. Olgu, teeks siis tavalise keeksi? Miks ka mitte.

25 g margariini

klaas suhkrut

4 muna

klaas hapupiima

jahu – niipalju, et tainas oleks parajalt paks, kreemitaoline

noaotsatäis soodat

Kui kõik see kraam juba tainaks oli segatud, tundus, et võiks midagi veel olla. Lauale oli seisma jäänud poolik pakk tšillipähkleid ning natuke meepähkleid. Ühte kotti kokku, natuke kopsimist, et puruks läheks ning puru tainasse. Siis leidsin veel pooliku tahvli Mesikäpa šokolaadi, lõikusin selle kah tainasse.

Keeks küpses kuumas ahjus 40 minutit ning kõrvale võeti tee asemel hoopis jäätisekokteili – pool liitrit Balbiino vanilliplombiiri ja karp jääkapist leitud vaarikaid kokku mikserdatud.

Kohupiim soodaga

Sellise otsinguga jõuti mõni päev tagasi siia blogisse. No mida?! Sooda on ikka kergitusaine, kui küpsetuspulber ostmata ununeb (ja seda juhtub mul üsna tihti). Eks siis saab koogitainale noaotsatäis soodat lisatud küll, liialdada ei tohi, kohe tekib seebimaitse koogile.

Sedakorda jäi kah küpsetuspulber poodi

Aga ega kook seepärast tegemata jäänud.

400 g ehtsat maakohupiima

4 talumuna (kollasest kollasemad)

150 g suhkrut

25 g margariini

4 spl jahu

noaotsatäis soodat

Margariin suhkruga lahti hõõruda, lisada munad, kohupiim ning lusikahaaval jahu, vahepeal kõik ühtlaseks segada. Viimase jahuraasuga koos siis sooda.

Küpsetuspaberi peale ahjuplaadile, ohtralt kaneeli peale ja 40 minutit küpsetamist. Kui on, võib pähkli- või mandlipuru ka lisada, mul ei olnud…

Söömiseks peaks see veidi jahtuma, siis on mugavam lõigata.

Naeris naeris

… ja lõi pajas porgandiga tantsu.

Minu lapsepõlve klassikaline ühepajatoit oli selline, et lõiguti liha tükkideks, hautati suure emailpoti põhjas ära, lisati suured kapsalohud, kaalikaviilud, terved porgandid ja kartulid, üksjagu soola ja pipart ning vedelikku niipalju, et tõsta kulbiga. Loomulikult segati seda värki päris palju ning taldrikusse tõsteti ikka kuhjaga.

Eks ma oma perenaiseksolemise algusaastatel tegin peaaegu samamoodi,  mingil ajal asendasin kõrge emailpoti laiema ja madalama haudepotiga. Naeris, nuikapsas ja mõned muudki asjad olid täiesti tundmatud.

Ämma juures maal aga avastasid mu lapsed, et tema lõigub kõik asjad väikesteks kuubikuteks ning see on palju maitsvam  Loomulikult hakati kodus samasugust nõudma. Oh vaene mina, kes muu seda kõike lõikuma pidi siis?

Mingil ajal tekkis turule naeris, hiljem veel ka nuikapsas ning mina asendasin võimaluse korral nendega kaalika ja peakapsa. Söödi heameelega.

No nii, ja nüüd tuli perel jälle ühepajatoidu isu. Turul on värsket küllaga. Mina aga. laisk nagu ma olen, ei viitsi ju kuubikuid lõikuda. Tegin siis asja lihtsamaks ja kiiremaks

Et aga viimasel ajal olen ka palju kuulnud nurinat, et 1.juulist läks toidukraam hullult kallimaks, on retsepti lisatud ka tooraine hinnad.

1,2 kg seakarbonaadi – 100.-  Liha saab muidugi tunduvalt odavamalt ka, aga kuna ma niikuinii pean kondid ja igasugused peki- ja kileribad ära lõikama, oli mõistlikum kohe puhas liha osta, ära lõikasin ainult kamara ning muigasin siis vaadates, kuidas kassid seda üksteise võidu närida üritasid.

Liha lõikasin viiludeks, pistsin potti hauduma koos küüslauguküüntega (oma varudest). Maitsestasin soola, pipra ja cayenne pipraga.

2 prisket naerist ja 1 nuikapsas – kilohind 40.- ning kokku maksin 44.-  Hiljem avastasin, et ühes teises kohas maksis naerikilo 23.-, aga naerid hulga pisemad ja kuidagi närtsinumad.

3 suurt porgandit – ostsin koos kahe kollase tomatiga ja maksin kokku 6.-

kotitäis värsket kartulit – ise valisin, kilo 18.-, mina maksin kokku 31.80

Naerid, nuikapsa ja kartulid viilutasin, porgandi lõikasin väiksemateks juppideks. Vedelikku lisasin vaid niipalju, et toit parajalt mahlane oleks. Hautasin pliidil kuni kõik pehme ning segasin nii vähe kui võimalik.

Muud tänased kulud: kassikonserv ja krõbuskid kokku 28.-, liitrine piimakott 6.80,  päts leiba 14.- ning kilo maasikaid 35.-

Nelja inimese kahe päeva söök käes.