Here’s an excerpt:

The concert hall at the Syndey Opera House holds 2,700 people. This blog was viewed about 11.000 times in 2011. If it were a concert at Sydney Opera House, it would take about 4 sold-out performances for that many people to see it.

Click here to see the complete report.

Viimasel ajal aga märkasin, et kraanikausi aluses kapis olev biojäätmete ämber on segi pööratud, kohvifiltrid ja teepakid sageli lausa kappi mööda laiali tassitud. Koristasin aga kokku ja lõpuks tõstsin selle ämbri sealt hoopis ära kööki. Krabin läks seepeale eriti valjuks…

Paar päeva tagasi aga leidsin, et kraanikausikapi ette on pisike auguke tekkinud põrandasse. Toppisin selle käepäraste vahenditega täis, järgmisel päeval oli auk hoopis poole suuremaks kasvanud. Mõned korrad õnnestus isegi näha üürilist sealt piilumast.

No ei saanud mina sellega leppida. Koer oli öösiti üpris rahutu, kass aga ei liigutanud üürilise tegutsemise peale vurrugi. Tütar ei julgenud enam kööki minnagi ning kui krabinat kuulis, oli kiljudes tooli peal püsti Tuli ikka ise oma varanduse kaitsele asuda.

Eile siis võtsin ette. Tsementi pole, aga õnneks oli aianurka jäänud vedelema kott klaasvilla. Toppisin kõik kraanikausialuses kapis tuvastatud augud ja ka toapoolse seda paksult täis, kapi ette tekitasin uue linoleumitüki. Arvasin, et saan mõneks ajaks rahu.

Asjatu lootus – eile õhtuks oli linoleumitükk eemale sikutatud ja auk uuesti lahti. Kõik klaasvill kraanikausi all hunnikus. No mida paganat? Siis aga avastasin kapinurgas mingist eelmisest elust sinna jäänud pooliku rohelise seebi purgi. Vaat sellega määrisin kõigepealt aukude servad ära, siis toppisin klaasvilla tagasi ning mäkerdasin rohelist seepi täis. Parajalt kitine värk tundus. Kõige viimasena toppisin täis kapiukseesise, määrisin paksult seepi peale ning kinnitasin linoleumitüki sinna peale.

Praegu igatahes püsib kinni  Saab muidugi näha, kauaks, aga ma siiski loodan, et see möks talle eriti suupärane pole.

Nojah, tore, aga saak tuleb ju ära ka tarbida. Praadisime neid jahu ja munaga paneeritult, oli hea küll, aga palju sa ikka jõuad… Netis tuhnimine andis üheks võimaluseks risoto. Sai sedagi tehtud – riis, tükeldatud suvikõrvits, peoga maitsetaimi (pune, tüümian, basiilik – kah oma peenralt), küüslauk, koor. Praetud peekonilõigud kõrvale ning maitses hea.

Risoto modifitseeritud variandiks sai täidetud suvikõrvits. Lõikasin ühe pikkupidi pooleks, uuristasin tühjaks, sisu läks täidise tegemiseks. Täidiseks riis, paprika, maitsetaimed ja purgist piprasegusid. Poole täidisest tegime hakklihaga, poole ilma – et taimetoitlasest külaline ka süüa saaks. Loomulikult jäi täidist üle. Plaanisin sellest kotletid praadida, aga ei jõudnud – enne pisteti otse pannilt kõik nahka  Ahjus küpsetatud paadikestest jätkus veel järgmiseks päevakski.

Üks priske kõrvits läks makaronivormi sisse, lisaks paprika. Sellega sai veel naljagi – tervet vormi ei jaksatud ühe päevaga nahka pista ning kuna oli üsna soe ning mul külmkapp ääreni täis, polnud seda kuhugi mujale panna kui suure karbiga sügavkülma. Järgmisel päeval oli pannil teadagi puder, sest ega koorekastmes makaronid siis sügavkülma taha – sulatamisel lagunevad täitsa ära  Maitse see-eest oli hea ja oma osa andsid muidugi maitsetaimed, tüümianile ja punele lisaks ka meliss ja basiilik.

Aga ikka oli veel neli suurt kõrvitsat üle ning minul fantaasia täitsa otsas. Heakene küll, pool kõrvitsat läks pastakastmesse, ülejäänu seisis. Siis aga avastas tütar, et kipuvad teised pehmeks minema ja plekid peale tulnud.

Nüüd hakkas kiire. Potti läks sorts õli, kaks pesa sugulaselt saadud maheküüslauku, kaks ja pool kõrvitsat (no natuke vähem, mõned plekilised kohad tuli välja lõigata), kolm suurt sibulat, kolm paprikat, mõned suured lihatomatid. Peoga maitsetaimi, natuke soola, natuke musta pipart, mõned vürtsiterad, mõned loorberilehed, peoga suhkrut ning kuna austrikastme tilk oli pudeli põhjas juba üsna paksuks läinud, loputasin selle ka sinna sisse. Podises see möks tasasel tulel mitu tundi ning päris lõpus kallasin juurde sortsu balsamäädikat. Kui päris aus olla, ei kujutanud ma ise ka ette, mis sellest välja tuleb, aga kui peadegustaator koju jõudis, kukkus otse potist noolima ning leidis, et täitsa hää sai. Seega läks kraam purkidesse ning vähemalt mõned pastakastmed või pajaroogade lisandid on kindlustatud

Üks suur roheline kõrvits on ikkagi veel järgi, peaks sellele ka mõne retsepti leiutama…

Aga lubasin ühele sõpsile ühe vana retsepti üles otsida, mille eksi tädi kunagi iidammu mulle kirjutas. Ei leidnud, seega tuleb see siis nüüd mälu järgi kirja panna. Tegu kauasäilivate hapukurkidega, mõte oli selles, et ega igal aastal kurke palju ole. Eks ma omal ajal selle järgi ise tegin ka neid sisse, kui maalt kartulikotitäite kaupa kurki toodi.

Kurgid said tehtud kolmeliitristesse purkidesse. Püüan järgida tädi kirjaviisi, niipalju kui mäletan. Sulgudes minu oma märkused.

Purgi põhja 4 mustsõstralehte ja teelusikatäis pipart (pole vahet, kas jahvatatud või teralist, mina panin mõnikord ka hoopis vürtsi).

Kihiti laduda kurke ja tilli, mida suuremad ja kuivemad tillivarred, seda parem.

Vahele lõikuda sibulat, vähemalt 100 g purgi kohta, aga isegi kuni 300 g võib olla, sibul kõlbab pärast kõik ära süüa. (Ma panin mõned purgid küüslauguga)

Kõige peale panna tillivarre ots (õisik või isegi seemnetega). Lisada võib ka muid maitsetaimi, estragoni näiteks.

Valmistada kange soolvesi, liitri vee kohta 3 spl soola, lahustada, valada kurkidele ja lasta paar-kolm päeva hapneda. Vaht pealt ära riisuda. Kui kurgid on parajaks hapnenud, panna purgikaas lahtiselt peale ning kuumutada, 3 l purk 20 min, seejärel kaas kinni keerata.

Nii tehtud kurgid säilivad kuni 5 aastat (ei julge pead panti panna, niikauaks meil neid kurke kunagi ei jätkunud )

Seda mäletan ka, et ma ise panin mõne purgi põhja mustsõstralehtede asemel kas rabarbri, kirsi või tammelehti ja kõik olid head, veidi erinevate maitsetega.

Kuna maal lasti kurgid kole suureks kasvada, tegin osa purgitäisi lõigutud kurkidega, muidu lihtsalt poleks sinna kuigi palju mahtunud. Neid lasin hapneda 1-2 päeva ning kasutasin salatite valmistamiseks.

Kes julgeb, see proovib

Eks mul neid retsepte ole mitmeid, aga hiljuti jagas sõbranna veel üht ja väga head.

3 kg kurke, 0,5 l vett, 600 g suhkrut, 130 g jämesoola, 100 ml äädikat. Keedetud kuumas vees suhkur ja sool ära lahustada. Jahtunud vedelikulle lisada äädikas ja kallata tükeldatud kurgiviiludele. Hoida nii 1- 1,5 päeva ja siis koos vedelikuga ettevalmistatud purkidesse ja külmkappi.

Olen selle retsepti järgi tehtud kurke saanud ja tõepoolest on väga head. Kiidavad teisedki  Lollikindel asi ühesõnaga

Aga mitte siis, kui tegemist on minuga

Mina pidin ikka omamoodi tegema ja see käis siis nii:

Veidi alla kilo kurke (kuna nad mul juba mitu päeva niisama seisnud olid, siis koorisin ära, aga muidu ei pea seda tegema)

Üks suuuuuur punane sibul

Üks keskmine valge sibul

Klaas vett

5 spl suhkrut

1 spl soola

2 spl äädikat

Vedeliku valmistamine käib samamoodi kui eelpool kirjas, kurgid-sibulad hakkisin sisse, lasin kausis mõnda aega seista, siis läksid purki ja külmkappi.

Parima maitse omandab see kraam kolmandaks päevaks, mõnusalt magushapu ja üldsegi mitte kibe, nagu sibulast võiks arvata. Sobib lihatoitude kõrvale ülihästi.

Mõnikord mulle tundub, et olen oma lapsi täitsa valesti kasvatanud  Ma nimelt pole neil lapsepõlves malakaga selja taga seisnud ja hommikust õhtuni tööle sundinud…  Ei, ma ei saa öelda, et nad laisad  oleksid. Teevad tööd ja kõvasti kohe. Aga tundub, et kodus teevad ainult siis, kui vaim peale tuleb või ma nad oma naaksumisega surmani ära tüütan… Kõik leebemad vihjed kõlaksid nagu kurtidele kõrvadele.

Muidugi, sellest võib täitsa aru saada, et kui on kuus tööpäeva jutti, libiseva graafikuga ja koju jõutakse hilja, siis vabal päeval tahetakse end kõigepealt välja magada. Aga ega see siis tähenda, et ülejäänud päev kodutöödele läheks… Ikka vaadatakse mulle otsa – mida täna süüa saab? Aga kuidas toit poest koju jõuab või puud pliidi ette saavad, seda küsitakse harva.

Seni pole keegi söömata jäänud, puud on lõhutud saanud ja pliidid-ahjud köetud. Muud asjad ka enam-vähem tehtud. Aga vaat enam ei jõua…

Asi selles, et paar nädalat tagasi hakkas parem küünarnukk valutama. Ei valutanud kogu aeg, peamiselt siis, kui raske poekotiga tulin või midagi tõstsin. Viimasel ajal aga ei saa isegi joogipudeli korki enam lahti keeratud, noaga millegi hakkimine on kah paras piin, juukseid saab hädapärast kammitud…

Arst diagnoosis närvipõletiku ja käskis käele rahu anda. Aga kuidas see praktiliselt peaks välja nägema? Soovitaks keegi mulle head koduabilist?

Plaanisin siin puhkuse ajaks ühte-teist, jääb vist tegemata  Kibuvitsajuurikad ootavad väljakaevamist, naadid kah… Isegi kurke pole saanud lihtsalt sellepärast hapnema panna, et ei suuda rõikajuurikat maast välja sikutada. Eks söövad siis niikaua värsket kurki, kuni keegi selle töö ära teeb.

Teistel veel puhkust pole, et saaks päriselt tegemised nende kaela lükata. Tupsu on mul siin igapäevaselt käepärast ja tema vähemalt püüab aidata, kuigi suurema osa päevast kulutab halisemisele kui iiiiiigav temal ikka on ja kas ma ei võiks sellele ja tollele helistada, et kedagi endaga mängima kutsuda. Siin läheduses ju lapsi pole, naabripreili on ka kas reisil või laagris, päev-kaks kodus ja läheb jälle…

Kõige parema meelega võtaks koti selga, kaamera kaenlasse ja kaoks kohe päris tükiks ajaks Kaamerat hoian ju vasaku käega, päästikule vajutada käsi lubab. Nojah, et pärast arvutis vaja pilte töödelda – jälle jama, sest ega pikalt hiirega toimetada ka saa…

Njah, poisi spordisalvid igatahes on nüüd minu. Kui paremaks ei lähe, siis uuesti arstile ja ehk saab mõne tõhusama ravi. Seni aga tuleb prouat mängida…

Mõtlesin, et teepuuõli kohe-kohe otsa saamas, äkki saan sealt uue. Kui poodi astusin, oli müüjanna elavas vestluses, ei saanudki aru, kas kliendi, sõbranna või muidututtavaga. Noh, õlide riiul kohe ukse kõrval, hakkasin siis ise vaatama. Õlid paraku nii madalal, et pidin kükitama. Ei leidnud. Mõtlesin siis, et küsin müüjalt, aga ta ei vaadanudki minu poole, jätkas vestlust.

Tõusin püsti ning silme ees läks mustaks – madala vererõhu viga. Krabasin riiulist kinni, nii et pudelikesed klirisesid. Müüja ei teinud väljagi, jätkas lobisemist. Läksingi minema, ei saanud targemaks midagi… Teist korda ma sinna poodi enam ei lähe, küllap seda teepuuõli mujaltki saab.

Teine ebameeldiv kogemus oli tütrel eile Nõmme keskuse kingsepa juures. Nimelt lagunesid ära tema gladiaatorikingade kontsad. Kuna siiani oleme sealt alati abi saanud ja seni pole olnud midagi ette heita, mõtles, et saab nüüdki. Aga nii kui meister kuulis, et tegu suvekingadega, ütles kohe, et ei ole mõtet parandada, isegi ei vaadanud neid kingi….

Tuleb siis ise kingsepaks hakata… Vaja läheb paksemat kummi, kummiliimi ja teravat nuga ning midagi keerulist siin ei tohiks olla, uue kontsapleki saab ju vana järgi lõigata.

Muidugi, võiks ju öelda, et poes kingi küll, milleks vaeva näha. Aga tütrel on nii väike jalanumber, et lihtsalt ei leia sobivaid… Püüdis seda kingsepale seletada ka, aga ei miskit…

No aru ma ei saa – kui mina olen klient ja nõus maksma, mis takistab teenindajal siis minu raha vastu võtmast? Ma ei usu, et kingsepatööga nüüd nii palju teenib, et rohkem vaja pole…

Seega: kaussi läheb natuke kohupiima, meie Nopri oma sobib väga hästi, kui see veidikese suhkru ja hapukoorega segada – mõnus pehme kreem peaks olema.

Peale paar supilusikatäit vedelat mett ning kaunistuseks ports kreeka pähkleid.

Sõid isuga kõik suured ja väikesed

???????????????????????????????????????

Pole selle firmaga pistmist, noh… Ja summa ka selline, et me peres kokku ka ei suuda kuu ajaga sellist arvet tekitada. Igasugused mõtted tulid pähe. Aga õnneks oli kirja lõppu lisatud ka klienditeenuse number, millele siis helistasin. Kusjuures see number loomulikult pole tasuta…

Automaatvastaja: kui soovite eestikeelset teenindust, vajutage klahvile 1

Järgmine soovitus, seekord sobis mulle klahv 2

Jälle loeb rea probleeme üles, minule sobis alles klahv 5

Lõpuks ometi elava inimese hääl. rääkisin probleemi ära, tema klõbistas enda poolel arvutiklahve ja vaat mis välja tuli – arve pärit aastast 2005, lauatelefoni eest (kuskilt mälusopist hakkas välja kerima, et jah, oli kunagi selline asjandus majapidamises), aga summa kuidagi kahe silma vahele jäänud, pealegi nii väike, et inkassoks poleks niikuinii läinud. Aga vaat euro tulek viskas kõik sellised ripakil asjad ette.

Mina: mis väike see 40€ on? Tema: Ei-ei, sent vähem kui 4€ peab olema!

Lõpuks jõudsime järeldusele, et kui me omal ajal lepingu lõpetasime, jäi ühel või teisel see arveke kahe silma vahele (enda kohta ma seda hästi ei usu, sest Elioniga ma kaklesin veel kõvasti tollal – too üritas ju viimast mahla sidrunist välja pressida), aga noh, see 4€ mind ei tapa.

Noortega leidsime, et rikas firma oli krooniajal, kui oma raha nii kaua taga ei otsinud. Euro aga pigistab kõri kinni ja nüüd tuleb viimane kui sent üles korjata.

Sellegipoolest on alati targem üle kontrollida, et kogemata kombel kümme korda suuremat summat ei maksa – ega tagasisaamine enam nii lihtne pole…