Arhiiv: 31. aug. 2007

31
aug.
07

Mida kõike parkmetsast leida võib

Kolasin kodulähedases parkmetsas ringi, mõtlesin, et leian seeni.

Aga leidsin:

  • pitsa- ja salatikarpe, tühje muidugi
  • pudeleid mitut sorti, kõige rohkem oli millegipärast odekolonni omi. Ei tea, kes see end metsas nii ägedalt lõhnastamas käib?
  • ühe raudvoodi, paar tooli ja riiulitükke. Uuskasutuskeskus vist neid ei tahtnud…
  • mõne priske ämbritäie suuruse tuhahunniku
  • mitu sokki, kinnast, püksid, T-särke. Kellelgi on üpris palav olnud…
  • hulga äranäritud koorega mände. Koor näritud umbes põlvekõrguselt. Imelik, kopraid teadaolevalt siinkandis ei elutse ja jänesed männikoort ei söö.
  • paberitükkidest, suitsupakkidest ja konidest pole mõtet rääkidagi.

Mõned seened olid ikka ka.

Advertisements
31
aug.
07

Seebita pesta ei saa

Viieaastane poiss toodi ristimisele. Õpetaja peab kõnet, ütleb: “Ristimisvesi peseb meid puhtaks patust.” Poiss vaatab otsivalt ringi ja küsib siis kõva häälega üle kiriku: “Aga kus seep on?”

30
aug.
07

No nii juhm ei saa ometi olla!

Kahed matused täna. Kaks ema lahkunud, kaks poega leinamas. Sellega kõik ühine ka piirdub.

Esimene matus oli kena ja südamlik, kohe näha, et emast oli hoolitud ja matuse korraldamisel püütud viimset kui pisiasja arvestada. Ainuke tõrvatilk oli, et tellitud viiuldaja jättis lihtsalt tulemata, teda oodati oma veerand tundi ja talitus tuli ikka ilma muusikata pidada. Matusebüroo helistas ja vabandas ette-taha, lubas rahad tagasi maksta, aga leinajate tuju see nüüd küll ei parandanud.

Peielauas sai siiski juba rahunetud.

Kõnnin mina siis peiedelt kodu poole, tee viis kabelist mööda, kui äkki üks tuttav tädike varrukast haaras. Mure oli suur – kabelis naabrimemme matus peaks kohe algama, kümmekond inimest ootamas, aga memme poeg jättis kõneleja sootuks tellimata. Tema oli nimelt arvanud, et kuna ema niigi koos naabrimutiga kirikus käib, küll too siis kirikus ka ütleb ja õpetaja selle peale kohale jookseb. No ei käi need asjad niimoodi!

Mis siis ikka, talaar uuesti selga, sai seegi talitus ära peetud. Siis uus häda – kirstukandjaid netu! Võtsime siis paar kobedamat memmekest, autojuht ja mina kätte, tassisime selle kirstu autole (ega polnudki nii kerge!). Haud õnneks oli päris lähedal. Ent siis kukkus veel paduvihma sadama. Kolm tädikest jooksid kohe mulle vihmavarju pea kohale sättima. Hauakaevaja kirus habemesse, kui pidi kirstu kuidagiviisi alla laskma. Hauda kinni ajasid ka memmed vaheldumisi.

Ei mingit peielauda, naabrimemm kutsus siis omaalgatuslikult matuselised enda juurde kohvi jooma. Kui kõik möödas, astus poeg minu juurde: “Kas ma peaksin midagi maksma ka?” No ei pea, kui ei taha!

Hiljem leidsin taskust läbivettinud kahekümneviielise.

Ma ei saanudki aru, kas see poeg oli vähe juhmivõitu või lihtsalt hoolimatu, arvas, et ükski surnu pole ju veel maa peale jäänud.
29
aug.
07

Freelanceri dilemma

Freelanceri õnnetus on, et kui just vaja, siis tööd ei ole ja kui pakutakse, siis kohe mitu otsa korraga.

Nii ka minul – suvi otsa polnud õieti midagi teha ja elada tuli vanast rasvast, nüüd aga on pakkumisi nii, et istu nagu eesel kahe heinakuhja vahel – mida võtta, mida jätta. Mille järgi üldse otsustada, milline neist pakkumistest parim on? Ja kelle sa abist ilma jätad, seda enam kui tead, et ta tõsiselt hädas on?

Nii istusimegi siis täna kahe kliendiga maha ja hakkasime aegu ja kohti klapitama. Kõige hullem on, et vajadused kipuvad kattuma ning logistika Tallinna-suguses linnas toimib ainult ideaaljuhul. Tavaliselt mõjutab seda aga x+y määramata tegurit, ühistranspordi kulgemine, teeremondid ja liiklusummikud sealhulgas. Tupsu hoidmine veel peale selle, sest lasteaiakoht on hetkel ainult teoreetiliselt olemas.

Teoorias saime mingi skeemi kokku, kõik lubasid üksteisega arvestada niipalju kui võimalik ja paar varuvarianti tagataskusse pista. Praktikas hakkame neid skeeme järgmisel nädalal kontrollima.

Kas õnnestub saavutada, et hundid oleksid söönud ja lambad terved?
28
aug.
07

Kellel on õigus minu eest otsustada?

Kirjutama ajendasid mind Kaja Tampere seisukohavõtt inimeste mühakluse kohta ja Nirti äge reaktsioon ajakirjanike käitumisele. Need asjad ja veel mõned muud haakusid omavahel ja tekitasid küsimuse: millises maailmas me elame?

Kellel on õigus minu eest otsustada, mida ma mõtlen, kuidas välja näen, mida olen suuteline tegema ja mida mitte? Kas ma olen iseseisev indiviid oma tahte ja mõtlemisvõimega, või osake hallist massist, keegi, kelle eest otsustavad ja mõtlevad teised?

Kas ajakirjanikul on õigus minu mõtteid ja väljaütlemisi omatahtsi serveerida ja seda isegi ilma minu loata?

Kas kellelgi on õigust öelda, et ma mingil põhjusel ei vasta üldistele normidele, olen teistest niipalju erinev, et ma ei ole pädev enese elu ise korraldama, et ma ei saa õppida seda või teist ametit, ei saa teha seda või teist tööd, ei tohiks endale lubada nii mitut last jne jne?

Mina olen seda kõike kuulda saanud enda kohta. Algas juba koolis – ei, sina ei suuda seda, ära parem vaeva näegi. Ei, sul ei ole võimalik seda ametit õppima minna, sa ei saa sellega hakkama. Ei, sa ei saa seda tööd, see pole sinusuguse jaoks. Kas sul tõesti on kolm last, kuidas sa nendega hakkama saad? Jne jne – tänase päevani.

Olgu öeldud – ma sain koolis kõigega hakkama, üle keskmise. Ma õppisin just selle ameti, mida siis tahtsin, ja hiljem teise. Teen just seda tööd, mis mulle meeldib. Kasvatasin oma lapsed suureks ning nad saavad oma eluga hakkama.

Ma pole ainuke, tean piisavalt palju inimesi, kes kõigele vaatamata on rohkemgi suutnud – olles üle oludest, suhtumistest, viltuvaatamistest.

Aga ikka veel puutun ma kokku inimestega, kes arvavad ainult endil olevat õiguse otsustada, mis on normaalne, mis on vajalik ja mis mitte. Ning oma arvamust kuulutavad nad valjul häälel põrmugi häbenemata. Paternalism on hoiak, mida ma südamest vihkan. Keegi ei otsusta minu eest, mida ma mõtlen, kuidas oma elu elan. Ratastooli-Tiiat laenates: tuleb lihtsalt elada.
28
aug.
07

Bloghoppamise ohud

Bloghoppamine navbari abil bloggeris surfamine eesmärgiga leida laiast maailmast huvitavaid blogisid.

Iseenesest ju mõnus harrastus, kui aega ja viitsimist jätkub. Nii võib päris põnevate asjade otsa sattuda. Olen ikka aeg-ajalt proovinud, aga nüüd on tükiks ajaks isu otsas.

Mis siis viga?

Esiteks: üle ühe blogi algab pildireaga ja pakkumisega tutvuda kuumade naistega Assakult. Pildid kohe kindlasti sellelt lehelt pärit ei ole. Back-nupp siis ei vii tagasi eelmisele blogile, vaid suunab mõnele pornoleheküljele. Tänan, ma ei ole huvitatud.

Teiseks: ülejäänutest vähemalt pooltes blogides on lisatud reklaamiviited, teksti annab nende seast otsida. Noh, arusaadav, kui selles maailmas kõlbab kõik müügiks, eks või ju blogigagi raha teenida.

Aga sellega kaasneb teine oht ja seda sain ma eile korralikult tunda.

Nimelt hakkas mu viirusetõrje eilse bloghoppamise ajal korduvalt häiret andma – Trooja hobune koputab väravale. Sai neid siis hulgem Chesti lükatud, aga paar sõdalast hiilis ikka kuskilt praost läbi. Ei aidanud muu kui internet välja lülitada ja läpakas täisskännimise alla panna, see võttis oma paar tundi. Raport oli ehmatav – leitud 14 pahalasest 10 oli edukalt kasti löödud, aga neli tükki osavalt varjunud. Tuli need ükshaaval välja noppida ja ära lintšida. Siis võis läpakale lõpuks ometi restardi teha.

Kosutasin end lohutuseks paari šokolaadijäätisega ja otsustasin bloghoppamise mõneks ajaks lõpetada.
27
aug.
07

Tüüpiline naine (meeste arvates)

Vastuseks Sjgellele – mehed näevad meid nii

või siis nii: Aga meie ise?




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

august 2007
E T K N R L P
« juuli   sept. »
 12345
6789101112
13141516171819
20212223242526
2728293031