18
sept.
07

Kas me oleme liiga head ja mõistvad?

Vaidlesime Potsatajaga. Miks – pole oluline, seda enam, et nagu välja tuli, rääkisime mõnevõrra erinevatest asjadest. Nagu ikka – üks räägib aiast, teine aiaaugust. Sorry, oma viga, et nii pikad juhtmed on. Aga selle vaidluse käigus esitas Potsataja mulle üsna olulise küsimuse: kui sinu hoolealune käitub agressiivselt, ennast ja teisi kahjustavalt (ründab kõiki ja kõike), siis missugune on õige reaktsioon? Kuidas teda aidata? Kuidas sina seda teeksid?
Kiidad tagant, et “Oh kui lahe, oh, kui nunnu ja põnev – vaadake ometi, üksi terve maailma vastu – tee veel, tee veel”?

Kuna samade probleemidega on mul viimastel päevadel mitugi korda tegemist olnud, jäin mõtlema. Kust läheb piir, millest alates me kellegi käitumist enam taluda ei suuda, ka siis kui me selle põhjust mõistame? Millal on õige aeg öelda: “Stopp!”, millal peab kaasinimese nö paika panema?

Miks me üldse lepime ebaviisaka, solvava, agressiivse käitumisega? Kas oleme tõesti nii head ja mõistvad, püüame aru saada, endale ja teistele seletada, et ka sellisel käitumisel on omad põhjused – raske lapsepõlv, psühhotraumad, võibolla lihtsalt halb iseloom? Või on see meie endi mugavus, tahtmatus segada end asjadesse, mis meid endid ebamugavasse olukorda võivad panna? Või hoopis lihtsalt ükskõiksus?

Illustratsiooniks tänane lugu bussist.

Tulime Tupsuga linnast. Meil on ammu juba kokkulepe, et kui buss on täis, istub tema minu süles, mitte eraldi istmel. Seda luksust saab endale lubada ainult tühjas bussis. Ja nii oligi. Buss oli täis, Tupsu rahulikult minu süles ja kõik korras. Siis vabanes üks koht. Kohe sättis üks emme oma viie-kuueaastase võsukese sinna istuma, ise seisis raskete kottidega kõrval. Laps kõlgutas jalgu, vehkis vihmavarjuga ja ausalt öeldes häiris kaassõitjaid. MITTE KEEGI ei teinud emale ega lapsele märkust. Ja mina pidin Tupsule koduteel seletama – miks tema pidi korralik olema ja teine mitte.

Kinderstubest algab kõik….

Advertisements

10 Responses to “Kas me oleme liiga head ja mõistvad?”


  1. 1 Karikate Emand
    18/09/2007, 15:38

    Mina nt lihtsalt ei saa püsti lapse ja kottide alt, kui üritaksin kogu krempliga maha istuda. Minu lapsel on väikesed ja nõrgad käed – pole lootustki, et ta jaksab ise terve bussitee koos kõikide jõnksatustega ennast ise kinni hoida. Kui ma koos lapse ja kottidega maha istuda ei saa (ei saa püsti), ja last üksi toolile istuma panna ei tohiks (segab kaassõitjaid?), siis ma peaksin ennast ja teda koos kõigi kottidega kinni hoidma kõikuvas bussis – kas see siis segab vähem?… On sedagi tehtud, aga see on väga raske. Üldiselt ma muidugi valin – laps või kotid :D… ma juba tean, et ma mõlemat ei jaksa. Kui ikka on kotid ka, siis läheb taksoga.

  2. 2 Ingrid
    18/09/2007, 16:20

    Nüüd olen ka mina Karikate Emandaga ühel meelel. Sõidan tihti 5-aastasega bussis ja pambud veel pealekauba.
    Parim variant on panna laps istuma ja ise seista, kotid jalgade vahel (keegi ei hakka ju raskeid kotte 14 bussipeatuse jagu käes hoidma!).
    Mäng vihmavarjuga toodud näites oli muidugi liiast.

  3. 3 kukupai
    18/09/2007, 18:29

    Selle näite point oligi ju selles, et laps HÄIRIS kaassõitjaid, mitte see, et ta istus. Olukordi ja lapsi on erinevaid, selge see.
    Aga põhiküsimus on ikkagi – kust läheb piir?

  4. 4 Tiiu
    18/09/2007, 21:19

    Eeskuju, peamiselt eeskuju on see piir.

  5. 5 Ramloff
    18/09/2007, 22:11

    Mõtlesin selle peale, et mis hetkest hakkab mind kellegi käitumine kindlalt häirima. Ilmselt sellest hetkest, kus tunnen vajaduse kedagi kaitsma hakata. Enda kaitsmine pole ju tihti üldse nii lihtne kui teise (tihti isegi liiga agar) kaitsmine.

    Tolle lapse teema kohta ei oska midagi ütelda. Kuna mul endal lapsi pole, siis pole mul tegelikult mingit õigust ühelegi lapsele märkusi teha, erandiks ehk vaid olukord, mis neile endile võib ohtlikuks saada.

  6. 6 m2rtsaar
    19/09/2007, 00:06

    Mina vastata ei oska, aga arvan, et noomimise-ohjeldamise-piiripanemise teema on oluline, mida selgeks õppida on raske.

  7. 7 Kaja
    19/09/2007, 00:58

    taluvuse piir…väga isiklik asi, tegelikult…

  8. 8 Ingrid
    19/09/2007, 07:59

    Tiiu
    Bussis ei saa olla sinu eeskuju piiriks.
    Sa võid ju olla vait kui sukk ja puhtalt riides, aga sellest pole konfliktsituatsioonis kasu.
    Mina olen sageli noorte tähelepanu pööranud nende kõrval seisvale vanale või viletsale inimesele.Viimasel ajal aga olen sedagi harva teinud, sest tekst, mis selle peale tuleb, solvab vanainimest rohkem kui pakkumata iste.
    Lärmajaid ja alkoholitarbijaid ma korrale ei kutsu, võin peksa saada.
    Vihmavarjuga vehkijale oleksin vist märkuse teinud kui see tõesti ohuga seotud oli (noh et torkab silma vm), muidu – las vehib.

  9. 9 Anonymous
    19/09/2007, 22:37

    aga miks sa ise siis märkust ei teinud? 🙂 ja valulävi on vist tõesti väga erinev.

  10. 10 Ingrid
    20/09/2007, 06:20

    anonüümne

    Mina polnud see bussisolija ja lapse vihmavarjuga vehkimise pealtnägija.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

september 2007
E T K N R L P
« aug.   okt. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: