Arhiiv: 31. okt. 2007

31
okt.
07

Matusekombed nii ja teisiti…

Kati kirjutab matusemeeleoludest ja Ramloff rituaalidest meie elus. Tegu on väga delikaaatse teemaga ja niipalju kui on inimesi, on ka arvamisi.

Aga räägiks asjadest ka praktilise poole pealt.

Esiteks – Eestis ei ole olemas seadust, mis määraks, kuidas inimese maiste jäänustega tuleks käituda, st. ei ole üldse kohustust surnut matta. See teeb võimalikuks sellised asjad nagu õnnetuseohvrite laipade vedelemise õnnetuskohal veel tunde hiljemgi (viimane juhus paari päeva tagant Tartus, kus roolis kokku kukkunud bussijuhi surnukeha ei suudetud tänavalt ära toimetada), lähedaste tuhaurnide hoidmise kodus kaminasimsil või kapi otsas (ja see ei ole keelatud), veel enam – krematooriumis seisavad tuhaurnid riiulitel nädalate, kuude, isegi aastate kaupa ja keegi ei tunne nende vastu enam huvi.

Õnneks on meie traditsioonid veel niivõrd elujõulised, et enamus lahkunutest saadetakse väärikalt viimsesse puhkepaika. See võib tunduda jõhker, aga eelkõige on matus oluline neile, kes maha jäävad, on osa leinatööst.

Kas ilmalik või kiriklik ärasaatmine – seegi on tunde küsimus. Ja kui keegi tahab oma lähedast hoopis ise ja omal viisil saata, on seegi õige. Et matusebürood seda eriti ei toeta: siin on eelkõige psühholoogiline probleem – leinajale võib niisugune asi üle jõu käia. Matusetalitaja on siiski inimene väljaspoolt, ta suudab neutraalseks jääda ja olukorda kontrolli all hoida. Et talitusel kõnedes igasuguseid kurioosumeid kuulda saab, on muidugi lubamatu. Talitaja peab leinajatega vestlemiseks piisavalt aega võtma, endale taustsüsteemi selgeks tegema ja ei tohi rääkida stiilis: mina arvan, et….

Kuidas matusel käituda, kas oma tundeid võib välja näidata? On mõned kirjutamata reeglid küll, näiteks see, et lahkunust ei räägita halba, et sugulaste ja tuttavate erimeelsused jäetakse selleks päevaks kõrvale. Aga mõtlemine, et mida teised meist (minust) arvavad, on ka ajast ja arust, nagu ka jutt, et ole tugev, ära nuta, see ju loomulik elu osa. Leinajail on õigus kõigile tunnetele. Kui ikka tahad nutta, siis nuta, ja kui tahad rääkida lahkunust lõbusaid ja häid asju, mis naerma ajavad, siis räägi ja naera.

Kas võtta lapsed kaasa või mitte? Aga miks mitte? Need, kes ütlevad, et lapsed ei saa midagi aru ja on ainult jalus – nende endi arusaamades on midagi paigast ära. Lapsed saavad asjadest väga hästi aru, kui neile seletada lihtsalt ja loomulikult, mis toimub.

Mida selga panna? Möödas on need ajad, kus matusele tohtis minna ainult pealaest jalatallani musta riietunult. Meie põhjamaine tagasihoidlikkus eeldab siiski soliidsemat riietust, kärtsud värvid torkavad silma. Aga miks ka mitte, kui nii õige tundub.

Palju sõltub kohalikest traditsioonidest ja kommetest. Eestimaa eri piirkondades võivad erinevused olla üsna suured. Ning tänapäevasel piiride kadumise ajastul võime me üha sagedamini sattuda matusele hoopis teistsuguste kultuuritraditsioonidega paikadesse. Siis on mõttekas enne natuke uurimistööd teha ja kohalikke kombeid endale selgitada. Ja alati aitab vana nipp – jälgida ümberolijaid ja järgida enamuse käitumist.
Advertisements
30
okt.
07

Kes aitab aitajat?

On küllalt palju elukutseid ja ameteid, mis seotud teiste inimeste aitamisega. Abivajaja eeldab, et aitaja on sel hetkel ainult tema päralt, tegeleb ainult tema probleemiga, süveneb sellesse põhjalikult ja pakub välja toimivaid lahendusi. Teda ei huvita ja ei peagi huvitama, et ka aitajal endal võib olla muresid, et ka aitaja elus on hetkel mingi kriis, mis teda öösiti magada ei lase.
Aitaja omakorda peab suutma enda probleemid kõrvale jätta, peab ennast asetama abivajaja kohale ja lähtuma tema huvidest. Suurim viga, mida aitaja võib teha, on enese murede peegeldamine abistatavale, tema probleemide kaudu enda omade lahendamine.
Samas on sageli olukordi, kus abivajaja mured hakkavad kummitama, hakkavad peegelduma enda elus ja tegevuses. Ja üsna tihti ei saa nendest ka kellelegi rääkida, ei saa oma mõtetele ja soovitustele veel kellegi kinnitust ja heakskiitu otsida.
Piltlikult öeldes vajab aitaja mingit põõsast, kuhu saaks võõrad mured maha raputada – ja ka vastupidi, enda omad mõneks ajaks sinna hoiule panna. Vajab ka toetavat õlga, mille najal end aeg-ajalt tühjaks nutta, ilma et peaks midagi seletama või põhjendama. Vajab kinnitust, et ta suudab, et ta on tubli ka siis, kui endale nii ei tundugi. Vajab teadmist, et ka siis, kui lained üle pea kipuvad käima, ei lasta teda uppuda.
Kust sellist “põõsast” ja õlga leida?
29
okt.
07

Kohvi tahad?

Astus täna bussipeatuses minu juurde kõrgendatud meeleolus meesterahvas.

“Kas oled üksik naisterahvas?”
“Mis siis?”
“Kas ei tohi küsida?”
Einoh, küsida võib kõike, aga ma ei pea ju vastama.
“Kas tuleksid minuga kohvikusse tassi kohvi jooma?”

“Tänan, ei soovi.”
“Ei hooligi? Kummast siis, minust või kohvist?”
“Karta on, et mitte kummastki.”
Valetasin – kohvi võin endale liitrite kaupa sisse kallata.
“No sa ju nii kena ja mõistlik naisterahvas ometi…”
Tänan komplimendi eest, aga ei ole huvitatud.

Bussis üritas kõnealune meesterahvas kangekaelselt minu kõrvale istuda. Ei õnnestunud. Kui välja astusime, küsis veelkord: “Äkki siiski tuled?” Ei läinud.

Ega ma nüüd ometi oma elu õnnele selga ei pööranud?
28
okt.
07

ETV ikkagi vastas

Ligi kuu aega tagasi pöördusime arupärimisega ETV poole. Vastus lasi end oodata, aga lõpuks siiski!

Jutt ilus ümmargune – jaa, saame aru, mõistame, püüame edaspidi paremini, aga meie tehnilised võimalused ei ole hetkel veel vastavad jne.
Väljavõte:
Mis puutub Teie pöördumist ajendatud rongkäiku 30.septembril, siis selle kohta „Puutepunkt” toimetus Teilt kahjuks infot ei saanud. Nende ettepanek on, et nad võtavad Teiega ühendust ja paluvad Teil edaspidi oma infot läkitada ka otse „Puutepunktile”. Kuid siiski ei ole selle saate võimuses vahendada eetrisse sama päeva sündmuslugusid. See on pigem uudistesaate töö. Nähtavasti Te pöördusitegi „Aktuaalne kaamera” toimetuse poole ja venekeelse AK lõik oli selle otsene tulemus. Käsitlusaspekti valik viitab toimetuse huvile näha erinevustes ka sarnasusi, midagi sellist, mis ühendab Eesti elavaid inimesi, hoolimata nende rahvusest, keelest ja kultuurist. Eestikeelne AK tõepoolest ei kajastanud 30.septembri rongkäiku. Siin tuleb küll enesekriitiliselt märkida, et tulevikus peab uudistetoimetus taoliste sündmuste puhul olema tähelepanelikum, kuna kurtide probleemid on ETV jaoks olulised.

Kogu vastust saab lugeda siit.

Hea, et niigi läks….

28
okt.
07

Reisile ümber maailma!

Teen reklaami!

Eesti Kurtide Liit korraldab 7. novembril Tartus ja 8. novembril Tallinnas teatriõhtu
Rutake pileteid ostma kuni 3. novembrini, siis ostetud teatripiletid on soodsamad (õpilasele, üliõpilasele ja üle 65 aasta vanusele 50 krooni ja täiskasvanule 75 krooni).Alates 4. novembrist on teatripiletid kallimad (õpilasele 75 krooni ja täiskasvanule 100 krooni). Teatripiletide müügi eest saadud tulu läheb külaliste vastuvõtu kuludeks. Pileteid müüakse Tallinna ja Harjumaa Kurtide Ühingus, Tartumaa Kurtide Ühingus, Tartu Ülikoolis (Regina käest), Pärnumaa Kurtide Ühingus, Tallinna Heleni Koolis ja Tartu Hiie Koolis.Selliseid teatrietendusi kurtide näitlejate esituses, mis on spetsiaalselt kurtidele mõeldud, on meil Eestis olnud väga harva. Viimati oli selline 7 aastat tagasi.
Aga teretulnud on kõik huvilised!
Ja kliki pildil!
27
okt.
07

Totaalse enesehaletsemise päev

Sügismasendus on siis minuni jõudnud. Ja kohe täiega. Juba mitu-mitu aega käib kõik närvidele, olen õelaks muutunud, avastan ennast mõtlemast, ütlemast, tegemast ja kirjutamast asju, mis mulle tavaoludes üldse omased ei ole. Ise ka ei saa aru, kuidas teised mind veel välja kannatada suudavad.
Eilseks oli mul kokku lepitud ühe vana sõbraga, et ta helistab mulle ja lähme koos välja sööma. Ma isegi ei planeerinud eilseks mingeid suuremaid tegemisi, sekeldasin niisama. No ei helistanudki. Pettumus oli seda suurem, et tegemist on inimesega, kelle õla ma ilma igasuguste süümepiinadeta oleksin võinud märjaks nutta. Tegin siis endale ise süüa, aga ei maitsenud. Näksisin veidi ja läkitasin suurema osa koera kaussi.
Täna kohtusin paari hea tuttavaga, kellel samuti üsna masendavad uudised. Kuid imelikul kombel hakkas nendega rääkimisest kergem. Koju tulnud, otsustasin tegelda vana hea tööteraapiaga. Sain üht-teist tehtud ja eluisu hakkab tagasi tulema.
Tööteraapia jätkub homme – uueks nädalaks on vaja end kokku lappida.
26
okt.
07

Ametnik, ära ole mölakas!

Kelle käes on riigis võim?

Valitsuse? Vale vastus.
Riigikogu? Kah vale.
Rahva? Mitte sinnapoolegi!

Ametnike? Twelve points!

Ametnik võib otsustada viimase kui ühe meie elu pisiasja üle. Temal on voli ja võim, tema tunneb seadusi ja teab täpselt, kuidas neid rakendada. Aga inimestega suhelda ta ei oska. Haruharva kohtad ametnikke, kes sulle vajaliku ära seletavad, või veel enam, ütlevad, et selle-ja-selle asja ma saan ise järele vaadata, seda peate sealt-ja-sealt küsima, selle ajame kohe korda. Enamasti aga on sul tunne, et oled tülikas tegelane oma probleemikesega – ja üldse, seadus on selline ja punkt, mina seda asja lahendada ei saa. Tegelikult saaks küll, kui viitsiks veidi asja sisusse süveneda, paberite ja paragrahvide tagant ka inimest märgata. Aga see nõuab ju aega ja mõttetööd, lihtsam on kord kinnitatud reeglitest näpuga järge ajada.

Rauakooli ajast on mulle meelde jäänud üks laul (sisu lühendatult, st stroofide kordused jätan välja)

Palun paberit.
See pole võimalik.
Miks pole võimalik?
Pole allkirja.

Palun allkirja.
See pole võimalik.
Miks …
Pole pitsatit.

Palun pitsatit.
See pole võimalik.
Miks….
Pole paberit.

Palun paberit…..
*Autorit ja originaalesitajat ma kahjuks ei tea.



Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine