02
Oct
07

Hallist hiirekesest Lõvikuningannaks

ehk: kuidas tõrjutud ja kiusatud tüdrukust sai liider.

Tänase päeva kõige hingeminevamad kirjutised pärinevad Karikate Emandalt ja Katilt. Arvasin, et mõned haavad on juba ammu armistunud ja eks nad ole ka, aga kui puudutada, hakkavad siiski tuikama.

Olin sünnipärase puudega laps. Näha midagi ei ole ja kes ei tea, ei pruugi märgatagi. Lasteaias ma ei käinud, omaealisi lapsi lähikonnas ei olnud ning suhtlemisringiks seega enamasti täiskasvanud. Õppisin varakult lugema ja arvutama. Mängida tuli üksi, eelistasin sellele raamatuid. Joonistama, voolima, võimlema mind keegi ei õpetanud.

Kooliminek oli seega tohutu muutus. Ühtäkki 30 kisava, sebiva, sekeldava väikese inimese hulka sattumine poleks ehk niiväga rööpast välja löönudki, aga mul oli peale kõige muu veel igav – paljud õppisid alles tähti, mina lugesin juba seiklusjutte. Esimene õpetaja sattus olema vanem proua, õpetajana töötanud juba enne sõda. Aga seda, et keegi võib olla teistsugune kui tema harjunud, ei suutnud ta lõpuni mõista. Selle asemel, et minu puuet aktsepteerida ja ka teisi lapsi sellesse loomulikult suhtuma panna, oskas ta mind pidevalt naeruvääristada ja lolli olukorda panna. Sageli sain riielda asjade eest, milles ma tegelikult süüdi polnud.

Kuna olin kodune laps, ei teadnud ma ka seda, mis on valetamine, võtsin kõike, mis mulle räägiti, puhta kullana. Samal põhjusel tekkis ka konflikt esimese pinginaabriga – ma lihtsalt ei tabanud ära, kes tõtt räägib ja kes mitte.

Kuidas õpetaja ees, nii lapsed järel. Mida kõike tehti, pole enam mõtet kirjeldadagi. Nutta sain palju, see aga teadagi kutsus esile uued kiusamised. Kaitset ja mõistmist ei leidnud üheltki õpetajalt, aga ka mitte kodust – vanemad lihtsat ei osanud endid minu olukorda panna, pealegi nende kooliajal sellist tagakiusamist veel polnudki.

Peab ütlema, et vanemates klassides olukord paranes, kas tuli teistel mõistust juurde või karastusin ma ise, kes teab. Õppimisega polnud mul kunagi probleeme, ainuke nöökija oli vene keele õpetaja (praegu tuntud kasvatusteadlane). Aga teda ei mäleta meie klassist keegi hea sõnaga.

Keskkoolis olin niipalju targem, et tõmbasin tola maski ette ja peitsin ennast selle taha nii edukalt, et sain kõigiga normaalselt läbi. Tõeline muutus tuli aga kõrgkoolis. Siiani ei tea, kuidas või miks, aga ühtäkki olin rühmas tunnustatud, minu käest küsiti nõu, minu arvamust aktsepteeriti, mind võeti liidrite hulka.

Edasine oli juba lihtne. Täiskasvanud inimesed suutsid mind võtta sellena, kes olen ja nii kadusid ka kõik minu kompleksid. Enesekindlus kasvas, tasapisi hakkasin ise uusi ideid pakkuma (ja need võeti vastu!), leidsin koha, kus sain tegelda asjadega, mis mulle endale olulised on. Nüüd – ma ei ole kunagi teadlikult mingit juhtivat või liidrikohta taotlenud, kõik on ise tulnud. Inimesed, kes mind ümbritsevad ja asjad, millega tegelen – need on minu jaoks tähtsaimad maailmas. Ma tean, millest räägin ja ilmselt on see ka põhjus, miks mind kuulda võetakse.

Ja huvitav küll – needsamad koolikaaslased, kes kunagi mu elu põrguks tegid, sundides mind läbi käima tulest, veest ja vasktorudest, on praegu mu väga head sõbrad.

2 Responses to “Hallist hiirekesest Lõvikuningannaks”


  1. 1 ynry
    03/10/2007, 12:52

    vat, milline mõte tuli.. et tea, kuidas see nii on – eemaletõugatust hakatakse lugu pidama. mitte, et Sinust, aga endastki mõtlen ja.. aga neh, mina ei läinud. nende hulka siis. ega hakanud hiljem sõbrustama, kuigi tehti küll ja küll proovi.
    kas pika vihaga? mõneti, jah. üks asi on see, kui miski konkreetne inimene enam minu jaoks lugupidamisväärne ei ole, siis pole miskit parata. ning elus lihtsalt on asju, mida ei tehta, lihtsalt ei tehta ja kõik.

    enda laste emana.. väga tähelepanelik olen ohumärkide suhtes ja valmis lõvina võitlema, kui see vajalikuks osutub. igasugune jutt, et “las nad lahendavad omad asjad ise” on minu jaoks nõrk : kes siis veel aitab, kui mitte oma lähedased. ja aitama peab. nõu ja jõuga. hääga siiski, muidugi, kuid mina olen selline inimene, kes sekkub. ja ei häbene seda tunnistada ka😉

    siinjuures.. minu lastest üks on koolis “omamoodi erinev”, õnneks (ja minu siiraimaks imestuseks) arvestavad sellega kõik, nii õpetajad kui kaasõpilased.
    nii kena neist🙂

  2. 2 kukupai
    03/10/2007, 13:09

    Ajad on muutunud mõnevõrra paremaks.
    Aga et mina hakkasin teistega normaalselt läbi saama – no eks nad ikka muutsid oma käitumist ja suhtumist kõvasti.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine


%d bloggers like this: