Arhiiv: 30. nov. 2007

30
nov.
07

Milleks mulle mees?

Tänapäeval nõuavad mehed järjest valjuhäälsemalt, et naine olgu ikka naine, lasku mehel teha, mis mees tahab! Ei maksa aga unustada, et mees on sessinatses maailmas vanem ja on seega jõudnud ka rohkem lollusi teha, alates Aadamast, kes Eeva käest keelatud vilja vastu võttis, ja mis kõige hirmsam – ka ise sellest tüki hammustas.

Aga miks urgitseda neis vanades asjades. Praegusel ajal on mehed veel hullemad. Näiteks vaatad mõnele kenale mehepojale otsa ja lähed temaga kohvikusse. Kindlasti on esimene asi, et ta tellib paar kannu õlut. No selle kannatab veel ära, aga kui maksmiseks läheb, kobab seesama mehepojake kõik taskud läbi ja teatab haleda häälega: “Ups, rahakott jäi tööle lauasahtlisse!”

Pikema aja jooksul on võimalik mehi natuke ümber kasvatada. On vaid üks asi, milles tuleb neid vist küll elu lõpuni õpetada. See on autojuhtimine. Õlivahetusele ja autopesule ei taha nad mitte mõeldagi. Kui sellest juttu tuleb, siis öeldakse kahe jalgpallimatši teleülekande vahele pirtsaka häälega: “Milleks siis teenindus on? Tead, autoga sekeldamine väsitab mind väga!”

Kui sa palud mehel midagi teha, siis võid peaaegu alati kuulda üht ja sama vastust: “Oh kallis, ma ei saa praegu, pean sõpradega jõusaali minema!” Huvitav, aga lihasmass kasvab ainult vöökohal?

Eks mõelge nüüd ise, miks on mulle meest vaja, kui ma oskan autot remontida, tapeeti panna ja katust lappida. Kodus on rahulik ja vaikne, keegi ei keera telekat spordikanalile, kui ma Mehhiko seebiseriaali vaadata tahan.

Laulan ikka seda laulu:
“Ei meest ei iial võta ma,
on mees…”

… Kuid vanaduses oleks vist päris hea, kui keegi su kõrval nohiseb.
Advertisements
30
nov.
07

Mehed pesevad käed puhtaks?

Millegipärast suhtuvad mehed abordijuttudesse nii, et see on puhas naiste teema ja nendesse kohe üldse ei puutu. Või veel hullem – see ju naise vaba valik ja muidugi on nad pahad, kui muudmoodi peret planeerida ei oska.
Mõni aeg tagasi oli ühes teises foorumis sama teema üleval ja just niisuguse vaatenurga alt. Lajatati Raamatute Raamatuga, pritsiti naiste aardessil tuld ja tõrva. Aga seesama Raamatute Raamat paneb ka mehele vastutuse.
Kui nüüd veidi järele mõelda, siis on abort just „lahendus” mehelikus mõttes: probleemi ärakaotamine, kinnimätsimine, maha salgamine (ja mida kõike ad maiorem Dei gloriam kirikki kinni mätsida ei püüa! Kuna Kg 7:26, siis leitakse kooripoisid sobivamad olevat. No tulgu siis vähemalt kapist välja :P). Õp 30:20 on realistlik ainult selles mõttes, et naine võib püüda seda teha, kui juhuslikult rasedaks ei jäänud, või valetada lapse ühe mehe kraest teise omasse – õigupoolest võis ta seda püüda teha sel ajal, kui Õp kirjutati. Tänapäeval enam mitte. Selge on see, et naine kannab tagajärgi materiaalselt oma kehas. Kõigile nähtaval. Mees on läbi aegade olnud see, kes „suu” puhtaks pühib, sest tema saab seda teha.
Aga võtame ette hoopis Ef 5:23jj. Me kõik teame, kuidas neid salme tavaliselt tarvitatakse – naistele koha kätte näitamiseks. Ometi saavad ajateenijadki (nad pole tavaliselt kristliku tausta poolt ära rikutud) aru, kumma käest siin tegelikult rohkem nõutakse. Kui palju on neid mehi, kes armastavad oma naisi nii, nagu Kristus armastas kogudust? Võta siia kõrvale Km19! Ja ärgu keegi öelgu, et see oli VT aeg, sest põhimõtteliselt käituvad tänapäeva mehed samuti.
Mida hakkab peale küljeluu ilma küljeta? Meest on vaja naisele. Kas meie meestest on keegi mõelnud sellele, miks on Jumal mehele tugevama keha andnud? Üldiselt saavad ju mees ja naine hakkama üsna tasavägiselt, arvatagu sellest, mida tahes (võrdsed pole ka mehed ja naised omavahel). Asi muutub kardinaalselt, kui naine jääb rasedaks. Rääkimata füüsilisest toimetulekust tabab naist hormonaalsete muutuste tõttu psüühiline labiilsus, mis kestab ca lapse 3-aastaseks saamiseni! Lisandub sünnitusjärgse depressiooni oht. Nõnda vajab naine sel ajal ka mehe moraalset toetust. Kui perekonnast ja suguvõsast piisaks, siis ei oleks Jumal inimest meheks ja naiseks loonud. Meheks ja naiseks, mitte naiseks ja lasteks vms! Irdküljeluu… Kas keegi on uurinud, milline oli nende naiste olukord perekonnas tegelikult, kes oma lapsi surnuks raputasid vms? Kas neil oli kodus Kristuse-sarnane mees, või Km 19 leviidi sarnane?
Või mida arvata Papa´st, kes Balkani sõdades etnilise puhastuse käigus vägistatud naistel käskis nõnda sündinud lapsed armastusega üles kasvatada?! Räigemat ja küünilisemat ülesastumist annab otsida! (Mitte, et see vale oleks!) Meie armsad kodukootud isakesed, kes peavad Km19 ilmselt kanooniliseks käitumiseks, ei kujuta vist ette, mida tähendab, kui su mees, kellega sa olid üks liha (sinu külg, kuhu sa kuulusid) ja teie armastusest sündinud lapsed tapetakse sinu silme all ning sind piinatakse seni, kuni sa piinajatest rasedaks jääd.. Kui paavst tahtis neile naistele midagi öelda, oleks ta pidanud ise kohale sõitma, ise need naised läbi käima, nende hinge hoidma.. Aga noh, ex cathedra seisukohta võtta on mugavam.

(Muuhulgas: mida ütlesid Abu Ghraibist pääsenud moslemid? – Õudne, kuidas neid alandati (mis pole vale), nad olevat tundnud ennast naistena! So what?! Ma tunnen ennast pidevalt naisena, ja mu meelest pole selles midagi alandavat. Vist ka selles mitte, kui ma ennast mehena tunneksin.( See on muidugi „huvitav” järeldus, nagu naisi võikski luuavarrega .. „õnnelikuks teha”) Aga olgugi, et tegu moslemitega, jõuame siit meeste maailma käsitluseni seksuaalsusest: vallutus ja alistamine. Võim. Vaatame kasvõi, mis toimub vanglates jne. Sellega on ilmselt seletatav ka meeste eriline hirm homode ees: äkki keegi vallutab neid 😛 Naistele ju homomehed tavaliselt tüli ei tee (kui nad just kapi-vennad pole ja suitsukatteks nendega ei abiellu).)

Edasi. Üks mees, kes, ehkki enese teadmata, andis oma elu naise eest, kes muidu oleks ehk kividega surnuks pillutud, oli hett Uurija ..
Mis oleks saanud Maarjast, kui Joosep tõesti oleks teda hüljanud? Sest seda teist meest, nagu Joosep arvas, ju polnud..
Meil siin ja praegu kividega surnuks ei loobita. Sõnadega küll. Lisaks sellele, et hormoonid meeled segi ajavad ja kurbus armastatud inimese reetlikkuse pärast eluisu ära võtab. Aastateks.

Kui Kristus koguduse maha jätaks ja teataks: vaata ise, kuidas hakkama saad, mida teeks siis kogudus? Tõenäoliselt laguneks laiali, igaüks ise kanti. Naine laguneb ka. Kas ta jõuab sealjuures veel kellegi eest vastutust kanda, üksinda koormat, mis on ette nähtud kahele? Kes arvab, et jõuab, see proovigu ise omal nahal järele (koos hormonaalsete muutustega :P), ja visaku siis esimene kivi.

P.S. Nagu enne ehk võis juba aru saada, on naine sageli lastega üksi ka kenasti seaduslikult abielus olles. Muide, hiljuti kuulsin ühest konkreetsest mehest (ei pruugi kindlasti ainus olla), kes tegi naisega koguni abielueelse lepingu, et kui naine rasedaks jääb, siis on abielul lõpp… Km19 leviit tegutseb edasi.

P.P.S. Kuna teatavasti on peaaegu igas peres Piibel kapiriiulis, võib igaüks ise järele vaadata, mida need kirjakohad konkreetselt sisaldavad.
29
nov.
07

Valaks õli tulle…

Midagi on vist õhus, sest paljudes blogides jookseb järjekordselt läbi aborditeema. Viitama ei hakka, kes tahab, leiab üles küll.
Aga paneks siia kõrvale ühe naisterahva arvamise veel (autori loal ja mõnevõrra kärbituna).
Meestel on siinkohal õigus sõna võtta sellisel juhul, kui lõpeb ära jutt a´la meestel on looduslikud vajadused, mida ei tohi piirata. S.o. siis, kui nad otsustavad looma tasemelt inimese tasemele asuda. (Nojamuidugi on selliseid mehi ka olemas :))
Kas keegi neist tõesti arvab, et naised naudivad aborti ja selle loomuliku osana kaasnevaid hingepiinu? Ja millist arvamust tuleks siinkohal avaldada, kui vastu lajatatakse suurte ja ilusate sõnadega elu pühadusest, vastutusest jne, mille vastu keegi ei vaidlegi, aga mis inimeste igapäevaelu vaadates osutuvad kahjuks tühjadeks tünnideks, vähemalt selles kontekstis? Ja ÄKKI kehtivad need ilusad sõnad ka meeste kohta? Kui telekat vaadates reklaami peale satud, siis kuuled: “Valitud daamid jagavad temaga (noore valitseva isasega) trooni, aga ainult hetkeks..” Ja edasi?
Muidugi mul oleks, mida öelda. Mindki on mehed mõjutanud aborti tegema. Abikaasal see õnnestuski, sest ma sõltusin temast igakülgselt. Selle, kellest lootsin uuesti abikaasa leida, saatsin “mõnuga” “pikalt”, kui ta sama jutuga tuli. Kasutasin oma vabadust ja paremat elujärge selleks, et jätta abort tegemata, ehkki nn.arukad inimesed seda minult eeldasid! Tõsi, ma ei kujutanud ettegi, et üksi (ometi vanemad lapsed ja sugulased aitasid) nii raske on. Pole ma ju isegi papist poiss, kui nii võib öelda, aga, aga… Mina vastutasin üksi oma “kergemeelsuse” eest (et meest n-ö õigel ajal hoovi ei tõmmanud, vaid püüdsin teda enne tundma õppida. Kes siis nii kaua oodata jaksab, kuni mina mõtlen?!) Üleeile andsin lõpuks hagi sisse..
Kui nüüd veidi järele mõelda, siis on abort just „lahendus” mehelikus mõttes: probleemi ärakaotamine, kinnimätsimine, maha salgamine.
See on jutt, millele ma kahe käega alla kirjutan.
28
nov.
07

MILLINE PEAKS OLEMA ÕIGE EESTI MEES

Lapsesuust:

Üks õige eesti mees peaks olema üsna töökas ja alati Eesti eest valmis. Ta peaks olema tugev ja kaval. Rohkem ikka kaval, aga jõud tuleb ka kasuks.

Õige eesti mees peab käima iga päev. Ta peab oskama eesti keelt ja eesti keeles kirjutada. Tal peaks olema sinimustvalge lips ja kott. Ta peab armastama Eestimaad nagu kõik eestlased.

Mees peab olema väga kõhn ja tugev, kiire ja vallatu. Ta peaks olema prillidega ja tal oleks alati kaasas väike kohver, kus ta hoiab oma viitilusat õuna. Talle meeldiksid ka makaronid.

Õige mees peab oskama laulda ja tantsida ja mingit sporti teha. Õige meesvõtab ikka puhkust ka. Kui minu isa puhkust võtab, hakkab tal pea valutama.

Eesti mees peaks olema huumorimeelega ja teadma palju anekdoote. Eesti mees võiks palju lugeda. Elu jooksul vähemalt kaks romaani.

Üks õige eesti mees ei tohiks kindlasti vanu kombeid unustada, kuid ei tohiks ka vanaaegne olla.

Korralikul mehel võiks ka väga hea auto olla, näiteks Ford Mustang või Hummer. Lahe oleks ka haagissuvila. Samuti võiks ta rikas olla ja selle raha, mis üle jääb, annetusfondidesse panna.

Õige eesti mees peaks oskama süüa teha. Siis saab pereema paar nädalat puhata.

Mees peab oskama lastega tegeleda. Nendega õppima ja mängima.

Eesti mees ei tohiks olla rikas ega ka vaene. Tal peaks olema auto ja traktor. Koduks peaks tal olema väikene majakene, kus on lõkkeplats ja laut. Ta peaks sööma eesti toitu ning olema oma loomade vastu lahke ja sõbralik.Ta võiks olla kiire jooksja, et saaks püüda oma lambatallesid.

Ta peaks tahtma elada ilusat elu ja austama oma lahedat kodumaad Eestit!
28
nov.
07

Kas pisikud levivad neti kaudu?

Mitu blogijat on viimasel ajal kurtnud, et tervis kehv ja sant olla. Pean nendega ühinema – pea paks ja valutab, nina kipub tilkuma ning suurt midagi teha ei jaksa.

Ja just täna on nii ilus ilm, plaanisin veidi väljas tööd teha – puudehunnik ootab saagimist ja lõhkumist. Tuhkagi, kerin end diivanile kerra, lappan blogisid, limpsin kuuma teed meega ja üritan homseks jälle vormi saada. Haiguslehel pole aega olla (ja ausalt öeldes ma ei teagi, milline see veel välja näeb). Arsti juurde pole vähemalt 7 aastat jõudnudki. Kaart on ka enda käes kodus.

Ja nüüd lähen villaseid sokke otsima ja teed keetma.
27
nov.
07

Uups, õps hoopis!

Kui küsisin, kes ja miks minu blogi loevad, sain väga toredat tagasisidet. Aitäh! Muu hulgas arvas Metsapiiga, et mul on olnud väga hea emakeele õpetaja. Oli, ja isegi kaks. Mõlemad olid omamoodi friigid ja südamega asja juures.
Põhikoolis oli eesti keele ja kirjanduse õpetajaks mees, kes tegelikult õpetajaks üldse ei sobinud – liiga leebe selliste pujäänide jaoks. Küll oli tal raskusi tunnis korra hoidmisega, küll leidis ta õpilaste vihikute vahelt vorstivõileibu ja muud. Oma meelelaadilt oligi ta rohkem uurija ja poeet (seda viimast hüüdnime olevatki ta ülikoolis kandnud). Meie ajal hüüti teda Krabiks ja suhtuti siiski veel mõningase respektiga temasse. Meist järgmine põlvkond aga muutis selle hüüdnime millegipärast Juustuks ja suhtumine ka läks kehvemaks. Varsti see õpetaja lahkuski koolist ja hakkas tegelema meelepärasemate asjadega – kirjanduse uurimise ja kirjutamisega. Tänaseks on talt mitu-mitu luulekogu ja lasteraamatut ilmunud.

Aga just selle õpetajaga on seotud lugu, mis mind tänaseni juuksejuurteni punastama paneb.

Mingil ajal tekkis meil klassis komme arveteklaarimiseks üksteisele raamatuga mööda pead anda. Eks oli minulgi (ja just emakeele tunnis!) ühe klassiõega veidi naginat. Krabasin raamatu ja tahtsin lajatada. Aga oh õnnetust! Klassiõde põikas kõrvale ning just sel hetkel kummardus Krabi sealtsamast midagi põrandalt võtma. Kolm korda võite arvata, kes siis raamatuga mööda pead sai!

Mis muud, korjasin õpsi prillid maast üles, vabandasin ja kadusin klassist välja.

Kulla õpetajad, kes te seda loete – paaaaalun ärge mind nurka pange!
26
nov.
07

Kiidulaul lollidele

Lugesin täna, kuidas üks inimene juba varahommikul jõudis lollide ja lolluse peale vihastada. Tuhnisin oma vanade kaustikute hulgas veidi ja leidsin ühe toreda kirjutise.

Lollid on nagu armastus:

– nendest võib lõpmatuseni rääkida
– nad ei kao, kuni maailmas on kasvõi kaks inimest
– väikestes annustes on peaaegu kahjutud, suurtes ohtlikud
– kes neile alistub, muutub lolliks
– nad on meis igaühes potentsiaalselt olemas
– nad teevad õnnelikuks vaid selle, kes neid usub
– nende eest pole pääsu
– ligikaudu üks kahekümne miljoni kohta on sajaprotsendiline
– nad on kõige ohtlikumad siis kui nad on viljakad
– keegi neid ei külva, nad kasvavad ise
– kogu elu õpime nendega ümber käima ega oska seda surmatunnini
– mida parem vahekord meil nendega on, seda rohkem me seda varjame
– tõotavad rohkem kui suudavad pakkuda
– ka neid, kes nende vastu võitleb, tabab lüüasaamine
– nad ei talu mõistust
– me leiame neid kergesti enese ümber, väga halvasti märkame iseendas

Ühes asjas on lollid rohkem kui armastus:
– nad on tõepoolest kõige suurem jõud maailmas.

Autor on Gabriel Laub, aga kust ma selle üles korjasin, ei mäleta enam.




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2007
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930