03
Nov
07

Lapsepõlve süütud muretud mängud…

Olgu kohe üles tunnistatud, et vaatamata oma nimele pole ma alati niiväga kukupai olnud midagi. Pättusi sai väheke tehtud ikka. Mõni aeg tagasi just nostalgitsesime ühe sõbraga ja meenutasime, kuidas iseenesest süütu temp lausa kriminaalseks kippus kiskuma.

Meie tänava äärest kulgeb vana raudteetamm, just seesama, millele LOV nüüd suure hurraaga jalgrattateed rajab. Kui me lapsed olime, oli seal ikka päris raudtee ja kaks korda päevas tossutas mööda pikk rong briketivagunitega. Vahetevahel vedeles raudtee ääres millegipärast rongirattaid. Ei mäleta küll, et mõni vagun lausa sõidu ajal oleks rattapaari alt ära kaotanud, nii et nende sinnatekkimine oli vähe müstiline.

Jalutasime meie siis sõbraga ühel kenal varasügisesel päeval mööda raudteed kodu poole, kui avastasime tee kõrvalt põõsastest ühe rattapaari. kohe tuli idee – tõstame selle rööbastele, veeretame koduni, siis vaatame, mis edasi teeme sellega. Mõeldud, tehtud. Kodu juba ligidal, järsku nägime, et rong tossutab vastu. Hakkas kiire, kuidagiviisi said need rattad rööbastelt maha vinnatud (päris rasked olid teised!) ja ise viskasime varvast. Mustamäe nõlva varjust oli hea piiluda, mis edasi saab. Ei saanudki midagi, rong peatus, rattapaar tõsteti peale ja sõitis edasi. Kui meie mõne aja pärast ringiga koju hiilisime, ei osanud meid keegi kahtlustada ja ega me ise ka kellelegi midagi rääkinud.

Läks paar kuud mööda, kutsuti meid äkki tunni ajal õpetajate tuppa. Seal istus transpordimiilitsa vormis umbvenelane, kes kangesti tahtis teada, miks me ikkagi rongi kraavi püüdsime ajada. Direktori tõlkeabiga saime selgeks tehtud, et nii kurja plaani siiski polnud. Riigivara riisumiskatse süüdistust kah ei esitatud. Senini jääb arusaamatuks, kuidas meid välja peiliti.

Ah et mis meist sai? Mitte midagi ei tehtud meile, ei mingit käskkirja ega käitumishinde alandamist. Minu puhul vangutati väheke pead, et nii heast perekonnast ja tütarlaps pealegi, sõbra kohta öeldi, et mis sealt ikka oodata.

Vanemad tahtsid meie suhtlemist seejärel piirata, aga sellest ei tulnud loomulikult ka midagi välja. Head sõbrad oleme tänaseni.


3 Responses to “Lapsepõlve süütud muretud mängud…”


  1. 1 Tiiu
    03/11/2007, 14:48

    Tahaks kah endast mõnd ulakust paljastada, aga nii värvikat kui sinul polegi. Lapsepõlves tehtud lollused polekski enam minu omad, need on tõesti aegunud nagu Ansipigi teod kommunistina.
    Kuid mu südamel on suurimate pattudena siiski miski, mida seadus meie riigis lausa lubab, ent loodusseaduste järgi olen patune.
    Ei süüdistaks mind nende eest suurem osa rahvast, aga ränk viga on ikkagi tehtud ja selle eest karistab elu ise.

  2. 2 Kirjatsura
    03/11/2007, 22:32

    Hahahaaa….kas kilekoti peal Vanakas ka ikka alla lasite?

    Ma omi ulakusi ei julge paljastada, puha kõik riigivastased…

  3. 3 kukupai
    03/11/2007, 22:56

    Vanakast sai alla lastud kõikvõimalike asjadega, mis vähegi libisesid ja nendega ka, mis eriti libiseda ei tahtnud (reformvoodipõhjaga ntx). Need tembud ju igasuguste koodeksite järgi aegunud, võib rääkida küll.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2007
M T W T F S S
« Oct   Dec »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

%d bloggers like this: