14
Nov
07

Üksindusest ja üksildusest

Ühes blogis esitati neil päevil küsimus, kas üksik inimene on friik. See tähendab siis, et üritab vägisi suhelda teistega, kipub klammerduma ja ei mõista, miks teistel tema jaoks aega ei ole.
Ei maksaks segi ajada üksindust ja üksildust. Üksi võib inimene olla mitmel põhjusel. Kui ta tahabki üksinda elada ja olla, on see tema vaba valik ning sel juhul ei pea teised muretsema tema suhtlusvajaduse rahuldamise pärast. Ka need inimesed, kes elavad teistega koos, kellel on suur lähivõrgustik, vajavad vahel võimalust olla üksi iseenda ja oma mõtetega.
Üksik inimene, eriti kui ta ei ole üksik oma vabast tahtest, võib muidugi olla ka üksildane. Kuid üksildust võivad tunda ka need, kes ei ole üksikud. See on tunne, et inimesi võib sinu ümber olla kuitahes palju, siiski pole kedagi, kellega südamest rääkida, kes jagaks sinu mõtteid ja tundeid. Pole kedagi, kellele oma muresid kurta ja kes mõistaks ja lohutaks kui vaja.
Üksildane inimene on see, kes kipub klammerduma, kes otsib lähisuhteid igast võimalikust kohast, kes ei suuda vestlusi kuidagi lõpetada.
Üksik inimene võib olla, kuid ei pea olema üksildane ja üksildane inimene ei ole alati üksik.
PS: blogile linkida ei saa, kuna see on lukus.

7 Responses to “Üksindusest ja üksildusest”


  1. 1 LegaalneBlond
    15/11/2007, 09:19

    Kõige lihtsam definitsioon on selline: üksindus on füüsiline ja üksildus vaimne seisund.
    🙂

  2. 2 kukupai
    15/11/2007, 10:00

    Täiesti õige.

  3. 3 Ramloff
    15/11/2007, 10:06

    Ma vaidleks veidi vastu sellele, et üksildane inimene ilmtingimata klammerdub ja otsib suhteid.
    Kui inimene kas a) on piisavalt uhke ja peab klammerdumist alandavaks või
    b) näiteks ei oma illusioone selle suhtes, et klammerdumine võiks midagi anda
    võib üksildane inimene elada ilma klammerdumata ja suhteid otsimata.

  4. 4 Metsapiiga
    15/11/2007, 10:27

    Jah, nõustun Ramloffiga ses klammerdumise osas. Loen end teatud mõttes üksiklaseks (kolmas termin:) ning mida aeg edasi eelistan üksildust kindlasti seltskonnale. Naudin üksildust ja väldin pealiskaudsust ning smalltalki, samuti ka naiste “südamest-südamesse” rääkimisi…

  5. 5 Trulla
    15/11/2007, 20:50

    Ma näeks asja ka nii, et üksindus (omaette hoidumine) on üldjuhul oma valik (nagu Metsapiigal) ja üksildus olude sunnil tekkinud olukord, milles olija on oma südames kurb asjade sellise seisu üle ning sooviks seda muuta, kuid ei saa (ja sellest ka klammerdumisüritused). Üksiklane, kes on üksi, kuid mitte üksildane, ei ole kurb teistest eemaldudes, sest tema eemaldumine on vabatahtlik ja enda soovil (ja ta ei tunne vajadust kuskile klammerduda, et seda olukorda muuta).

    Nii et, jah, olen Kukupai arutlusega täiesti nõus.

  6. 6 Kirjatsura
    15/11/2007, 21:00

    Ma vist olen nende teie definitsioonide järgi üksiklane. Mul on küll päris palju sõpru, aga ikka meeldib üksi olla. Kui noorem olin, siis kartsin paaniliselt üksiolemist ja klammerdusin iga ettejuhtuva inimese külge. Nüüd aga pean hoopis kõvasti vaeva nägema, et minu külge ei klammerdutaks. Sest nii ei saa ju enam üksiolemist nautida. Aga väga võimalik, et üksiolemine/üksindus/üksildus on lihtalt üks mööduv eluetapp.

  7. 7 Trulla
    16/11/2007, 00:19

    Üksilemise vajaduse määr ehk muutub elu jooksul. Mida sisukamaks muutub inimene iseeneses, seda vähem on tal tavaliselt soovi teiste küljes rippuda – milleks? tal on iseenda näol ju alati huvitav kaaslane olemas, kellega vajadusel asju arutada.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2007
M T W T F S S
« Oct   Dec »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

%d bloggers like this: