22
Nov
07

Vanadekodusse?!

Kurtis mulle üks tuttav: “Kas tead, lapsed panid **** vanadekodusse!”

Ta oli tõsiselt šokeeritud – kuidas ikka nii võib, ema tema enda ehitatud kodust harjunud keskkonnast ära võõraste sekka viia! Sain tema pahameelest täiesti aru – minagi olen üles kasvanud teadmisega, et vanadekodusse lähevad ainult need, kel peret ja hooldajaid pole.

Kirjeldatud juhul teeb asja kurvemaks veel see, et kõnealune memm on kurt, hooldekodu personal ja asukad aga viipekeelt ei oska ja vanakesel pole kellegagi suhelda. Teati ka, et need lapsed on alati oma kurte vanemaid häbenenud, hoolimata sellest, et nood olid väga tublid inimesed. Nii võibki kõrvaltvaatajale tunduda, et taheti vanainimene lihtsalt jalust ära saada.

Kuid olen selle probleemiga rohkem kokku puutunud ja mõistan ka neid lapsi. Kui vanainimese tervis pole kuigi hea, mõistus ja mälu kipuvad üles ütlema ning ta vajab pidevat järelevalvet, ei ole noorematel pereliikmetel alati võimalik seda pakkuda. Tänapäeval pole mõeldav, et keegi perest jääks määramata ajaks töölt koju vanuri eest hoolitsema. See lihtsalt kurnab peret, ei jätku jõudu. Vanadekodu võib sel puhul olla parem lahendus. Pealegi leidsid noored võimaluse maksta igakuiselt küllaltki suur summa, et memmel oleks omaette tuba ja eritellimusel valmistatud toit. See pole ju hoolimatus?

Hoolimatusega võib tegu olla, kui vanainimene viiakse kodunt ära ning mõeldakse, et nüüd on kõik hästi, ei minda teda enam isegi vaatama. Loodan, et nii ei juhtu.

10 Responses to “Vanadekodusse?!”


  1. 1 m2rtsaar
    22/11/2007, 12:30

    eesti vanadekodus ei pidanud olema suuremat sorti asjad. võib-olla kui mina kepiga ringi käin, siis on…

  2. 2 Ingrid
    22/11/2007, 13:31

    Kuna olen ise olukorras kõriauguni sees, siis ütlen ka sõnakese sekka.
    Vanadekodusse panek on äärmuslik lahendusmeie tingimustes.
    Vahel on siiski ka äärmuslikke olukordi.
    Õige lahendus peaks olema selline, et inimene oma tööaastate jooksul panustab mingisse pansionaati, et siis kui näguripäevad käes, läheb sinna ise vabatahtlikult. Kui inimesel on mõistus selge, siis näeb ta ise kui koormav tema põetamine kodustele on ja enamik mõtleb juba oma headel päevadel, et ei tahaks oma lastele koormaks jääda. Minu ema mõtles nii ja mina ja minu tuttavad mõtlevad nii.
    Elus aga ei lähe alati nii, kuidas me oma headel päevadel mõtleme ja loodame.

  3. 3 Kirjatsura
    22/11/2007, 13:41

    See suhtuminet, et “ainult halb laps paneb oma ema vanadekodusse” on lihtsalt totaalselt juurdunud me ühiskonda. Ning murrang on toimumas väga visalt. Ma arvan, et enne ei muutugi ses suhtumises suurt midagi, kui paar põlvkonda on vahetunud.
    Kõrvalt olen näinud oma hea sõbranna süümepiinu ja enesesüüdistamisi. Nimelt muutus tema vanaema taas lapseks – ei tundnud enam kedagi ära, kippus kodust välja ja kohe ära eksima, ei saanud enam igapäevaste elementaarsete toimingutega nagu WCs käimine hakkama. Panid vanaema hooldekodusse. Sest vastasel juhul oleks keegi noorematest pidanud end töölt lahti võtma ning 24 h päevas vanaema järgi vaatama. Kuid millised süümekad sellele järgnesid…ohohooo. Need kestsid veel tükk aega pärast vanaema surmagi. Samas poleks ju nooremad saanud kuidagi oma kalli vanaema lahkumist kergendada. Sest tal oli juba täiesti ükskõik, kus ta viibib.
    See on muidugi äärmuslik juhtum.

    Samas mina mõtlen praegu, et kui tuleb kepiga käimise aeg, siis viimane asi, mis ma tahan, oleks kellegi kaela peal olla. olgu nendeks siis lapsed või teised lähedased. Loodetavasti on selleks ajaks ka vanadekodundus eestis kõvasti paranenud. Praegu juba on ehitatud mitmeid uusi vanadekodusid ning hulk ärimehi võtab seda tegevust kui tõsist ning kasvavat ärisegmenti.

  4. 4 sjgelle
    22/11/2007, 14:29

    Kogu infot ei valda, aga paarkümmend aastat tagasi oli juttu ühe Rootsis kaua elanud eestlasega, kes imestas meie suhtumise üle vanadesse inimestesse. Siis oli see suhtumine, et vuih, vanadekodu, häbi-häbi, veelgi hullem. See Rootsis elanud eestlane nimelt ütles, et neil elavad kõik vanurid, kes oma eluga enam iseseisvalt hakkama ei saa, vanadekodus voi pansionaadis. Ühiskonnas aktsepteeritav ja vist ka toetatud olukord.
    Meil on muidugi see viga, et head hooldusasutusd on väga kallid, aga tingimused paranevad järjest.
    Teine asi on hooldus- ja pikaravihaiglatega, kus lamavate haigete eest hoolitsetakse halvasti.
    Arvan ka, et see on peresisene asi ja teistel pole siin vaja näpuga näidata.

  5. 5 Ingrid
    22/11/2007, 14:39

    On siiski üks moment, mis kusagil meedias hiljaaegu läbi käis. Need on nn. infantiilsed täiskasvanud.
    Jutt oli Ameerika heaoluühiskona kombest saata vanemad kodudest pansionaatidesse.
    Sellega on kujunenud olukord, kus noored elavad noortega ja suhtlevad noortega ja vanainimeste elutarkust nende elu suunamas pole. Edasi aga ei oska noored näha probleeme, mis tekivad vananemisel, nad ei oska väärikalt vananeda.

  6. 6 Rents
    22/11/2007, 14:42

    Minu vanemad on õnneks öelnud, et nemad elavad pigem (korralikus) vanadekodus, kui jäävad kellelegi kaela peale. Ma kujutan ette, et nii suure “lapse” valvamine võtaks päris kiiresti nii läbi, et lõpuks vihkad sa nii iseennast kui kõiki teisi.

  7. 7 Ingrid
    22/11/2007, 14:47

    Rents!
    Sellest ma rääkisingi, et me keegi ei taha teistele kaela jääda, kuid elu teeb selliseid korrektuure, et pole enam midagi enda otsustada.
    Esiteks võib kaduda sinu mõistus ja sellega väärastuda otsustusvõime, teiseks pole sinu jaoks vanadekodu kohta ka siis kui sul mõistust enam üldse pole, sest sinu amsatel pole raha sinu hooldekodukoha eest maksta.
    10 000 krooni dementse inimese koha eest käib enamikele absoluutselt üle jõu.

  8. 8 sjgelle
    22/11/2007, 15:00

    Tahan veel lisada, et ma ei paneks kedagi oma lähedastest vanadekodusse, kui mul oleks turvaline ja võimalik neid kodus hoida. Nüüd on muidugi olukord muutunud (vanad surnud ilma vandekoduta), aga ükskord seisab minu tütar küsimuse ees: mida teha vana ( ja dementse) emaga. Sest nooreks ei jää me ükski!
    Olen nõus Ingridiga, et keegi ei taha jääda teistele kaela, aga see pole ju enda teha.
    Väga valus teema.

  9. 9 Maria
    22/11/2007, 20:57

    Meie vanaema läks vabatahtlikult vanadekodusse. Kodune olukord polnud just kiita ja meie ei saanud seda ka kuidagi paremaks muuta. Ta läks Valka. Tallinnast kaugele. Kuid tal on seal vend ja venna pere. Ta on seal õnnelik. Ta kirjutab meile kirju ja saadab kaarte, sest helistamine on halva kuulmise pärast raskendatud. Suvel käisime tal külas. Tal on imeilus tuba hiigelsuure vannitoaga. Ta räägib ise, et ta on kui paradiisi sattunud. Saab ennast pesta ja arstiabi on vajadusel olemas. Peale selle ons eal igatsorti aktiivset klubitegevust palju. Keegi ei keela tal ka linna peal käia.
    Vanadekodu on seal mingi riigi missioni rahadega euroremonditud.

    Ma ise arvan, et see on üks mõnus viis vanaduse veetmiseks. Miks peaksid vanad inimesed noortel jalus tolgendama, kui neil on võimalus omavanustega koos olla. Pealegi on vanadel inimestel sageli abi ja arstiabi vaja.

  10. 10 Morgie
    23/11/2007, 14:24

    ühiskonna infantiliseerumine (vuih miuke sõnavärd) on silmnähtav aga ma kahtlen, kas see vanainimeste perekonnast puudumisest tuleneb.
    pigem toodab seda naudingutekultus ja meelelaadi “mees teeb mis mees tahab peaasi et mees ei nuta” ning “ega lapsesaamine ei tähenda, et ma surnud oleksin” kultiveerimine.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2007
M T W T F S S
« Oct   Dec »
 1234
567891011
12131415161718
19202122232425
2627282930  

%d bloggers like this: