16
Dec
07

Minu, ainult minu!

Kes sulle helistas?

Kellega sa MSN-is nii kaua lobised?
Kes see meesterahvas oli, kes sind teretas?
Miks sa sinna klassikokkutulekule/asutuse peole nii kauaks jäid?

Jne, jne, jne.

Kas tuleb tuttav ette? Kui jah, siis tuleb kahtlustada, et partner põeb raskekujulist omandisündroomi. Esimeseks tundemärgiks on haiglane armukadedus, kaasneb kontrollivajadus ja enese igale poole kaasatoppimine – et kaasa jumala pärast silma alt ära ei kaoks ega kellegi teise seltskonnas end paremini ei tunneks kui tema, seadusliku teisepoole seltsis.

Uhh, mina olen viimased kümme aastat prii ja ei pea oma kõnedest-käikudest kellelegi aru andma. Aga enne seda – ärge parem meelde tuletage!

Kümme aastat tagasi mobiile ja internetti eriti veel polnud, vähemalt meie peres mitte. Aga ega seepärast nuhkimist ja süüdistamist vähem polnud. Sel ajal kirjutati veel kirju ja kui mulle mõni tuli, oli tingimata vaja uurida, kellelt see on ja mida ta kirjutab. Asutuse suvepäevadele oli tingimata vaja kaasa tulla – teadagi, mis sellises vabas õhkkonnas tehakse. Sõbrannad võõrdusid külas käimisest – mida sa istud ja kohvitad, kui meesterahvas kogu aeg kõrvad kikkis läheduses tiirutab. Ise ei tahtnud ka palju enam kuhugi minna, kui oli teada, et pärast korraldatakse ülekuulamine.

Mida kehvemaks omavahelised suhted läksid ja mida rohkem mees pudeliga sõbrustama hakkas, seda tugevamini ta minusse klammerdus. Korrutas kogu aeg: “Sa oled minu naine, teised ärgu segagu end vahele!” Mina aga võtsin kätte ja läksin uuesti kooli. Loomulikult ei meeldinud see mehele. Milleks, päevad pikad, nii palju kodunt ära (enese äraolekud loomulikult ei tulnud arvesse), ega sa sel alal tööle niikuinii hakka (hakkasin!). Asi läks niikaugele, et kui olid eriti pikad seminaripäevad, tuli ta mulle kooli järele, istus ise ka seminaris, kuulas ja pärast kirus, et midagi mõistlikku ei räägita. Seal tekkis veel kohutav armukadedus seminari juhtinud õppejõu vastu, pidevalt püüti mulle selgeks teha, et kas ma siis ometi ei näe, kui nõme see inimene on. Sellestsamast õppejõust on tänaseks saanud mu väga hea kolleeg ja sõber.

Läks nagu läks. Mees oma sigadustest ei loobunud, mina nendega leppida ei kavatsenud ja oma taasleitud vabadust ja sõpru ohvriks tooma nõus ei olnud. Sõprus viinapudeliga määras asja. Mees muide ei uskunud viimase minutini, et mul lahutusega tõsi taga on. Tema naine – tema omand.

Aga ei ole. Iga inimene saab olla ainult iseenda oma ning kui pole usaldust, pole ka sidet kahe inimese vahel.

10 Responses to “Minu, ainult minu!”


  1. 1 Kaja
    16/12/2007, 02:25

    kas sa räägid sellest mehest, keda ma ka näinud olen?

  2. 2 Ingrid
    16/12/2007, 07:25

    Oh, Kukupai!
    Su viimane lause oli üsna traagiline. Sellest jäi mulje, et abielludes sa ei teadnud, et abielludes ei ole inimene enam iseenda oma, vaid siis olete sümbioos “mina+sina”.
    On rõõmu ühistest saavutustest ja on oma tahtmise allutamine oma armsa pisut teistsugustele arusaamistele.
    On lembetundeid, kuid on ka üksteise “teravate nukkide” mahalihvimist.
    Meil pole netis salapostkaste ega käi kodus sõpru, kellega rääkida salajuttu.
    Ma ei tea, milline peaks olema ideaalne abielu, kuid mina ei taha oma endist vabadust, s.o. elu iseendale.:-)

  3. 3 valgeseelik
    16/12/2007, 09:25

    Vägagi tuttavad tulevad need laused ette, millega oma postitust alustanud oled.
    Ingrid, loomulikult on kooselu teineteisega arvestamine ja teravate nurkade mahalihvimine, aga kui pall lüüakse kogu aeg ühte väravasse ja kuuled vaid halvustavaid kommentaare ning loomulik on see, et sina pead teisega alati arvestma, aga tema sinuga mitte, kui pidev uurimine ja ülekuulamine varjutavad paremaid hetki, siis vist enam ei ole rahuldustpakkuv elu.
    Aga loomulikult on inimesed ja arusaamad erinevad, niisama erinevad on ka visioonid õnnelikust abielust.

  4. 4 P6rgukiz
    16/12/2007, 11:55

    Vat mina ei kujuta ette kooselu sellise inimesega, nagu Sa kirjeldasid. Karm elu võib nii olla ja lahutus on sel juhul parim viis oma elu edasi elada🙂
    Inimest, kellega ennast seotakse (abielu sidemete kaudu ja kooselu ja ühise kodu kaudu), tuleks ikka ennem tundma õppida😉 Ja see tundimine “me sobime” tuleb tegelikult ikka väga ruttu.
    Kuidas kellegil, loomulikult🙂

    Inimene, kellega sa elad koos, peaks olema ennekõike sinu sõber, kaaslane, inimene, kellega on tore koos olla ja siis tulevad kõik tunded🙂 Tunded aastatega ei ole loomulikult enam need, mis olid siis, kui tuttavaks said. Jääb hoolivus, harjumus, hea olo (või halb?) jne.

    Mul on vedanud🙂 Leidsin abikaasaks inimese, kes hoolib ja väga, aga ei suru peale oma omanditunnet😛🙂
    Oleks me kohtunud 15a tagasi, oleks kindlasti ammu lahus, sest siis olid priorteedid teised😉 Noor ja uljas, otides armastust surmani🙂 Kasvades ja arenedes tekivad sõnast “armastus” teised nägemused. Elu ei ole roosa😀 On vikerkaarevärviline hoopis😀

  5. 5 kukupai
    16/12/2007, 16:50

    Kaja, jah, see on just sama mees.
    Algusaastad polnud üldse nii hullud, ilusat oli ikka palju. Aga pudelikallistamine tekitaski hirmu, et mul saab ühel päeval villand (ja saigi).
    Ingrid, kahe inimese kooselu tähendab ka teineteise austamist ja usaldamist. Mina ei pidanud endale sobivaks uurida, kus ja kellega mu mees väljaspool kodu suhtles. Tema sõpru ma aktsepteerisin, igaühel on ju koolikaaslased ja töökaaslased, kellega on omad jutud, mida kõrvaline ei peagi lõpuni mõistma. See ei ole salatsemine. Aga minu asi polnud ka end nende juttude vahele segada ja oma arvamust avaldada inimeste ja asjade kohta, millest ma midagi ei teadnud. Tema aga tegi seda pidevalt.
    Üks asi, mida ma ei puudutanudki, olid suhted lastega. Mees oli armukade ka selle aja pärast, mil ma lastega tegelesin, algul kooliasjad, hiljem juba kõiksugu jutud elust. Ise ta nende vastu huvi ei tundnud, lastega teatrisse või kontserdile minna ei viitsinud. Kelgutamas ja mujal liikumisega seotud kohtades käis küll.
    Mina olin oma vanematekodu suhtlemismalliga harjunud – heatahtlik huvi teineteise tegemiste vastu, tunnustamine ja mõistmine. Ja mu vanemad ongi üle 50 aasta koos elanud. Mehekodus käis üks närimine ja näuksumine kogu aeg, aga ka elati äia surmani koos. Ju neile siis meeldis nii…

  6. 6 joodikupoeg
    16/12/2007, 19:17

    Kui oled armastatud ja armastad, siis tahad olla oma, kui ise enam ei armasta, püüdled omandusest välja.
    Omada ja oma olla on hea!

  7. 7 kukupai
    16/12/2007, 20:17

    Jah, aga ainult sel juhul, kui omanduse aluseks on armastus. Igal muul juhul on see koormav.

  8. 8 sofie
    16/12/2007, 21:01

    Ma ei tunne Ingridit ja ei tea absoluutleslt, milline ta on, nii et järgnevalt palun arvestada, et ma ei räägi siin Ingridist, küll aga vaidlen jõuliselt vastu mõnedele tema väidetele:
    “Meil pole netis salapostkaste ega käi kodus sõpru, kellega rääkida salajuttu.” – sinul pole ju vaja saladusi omada või jagada neid kellegi teisega peale oma abikaasa, aga võibolla on su sõbral mure, mida ta tahab jagada vaid sinuga, mitte su abikaasaga? On ju naistejutte… kas siis keelad oma sõbrale tuge, kui ta pole nõus oma muret peale sinu ka su abikaasale usaldama?
    “Ma ei tea, milline peaks olema ideaalne abielu, kuid mina ei taha oma endist vabadust, s.o. elu iseendale.:-)” Kurb küll, kui sa enne abiellumist ainult iseendale elasid ja ennast ühegi teise inimesega ei jaganud, nende muresid-rõõme südamesse ei võtnud. Karta on, et inimene, kes elab ainult ÜHELE inimesele, oma abikaasale, klammerdub suhtes ja muutub oma kaasale koormavaks. Kui sa ei suuda kasvõi veidigi elada oma sõpradele, sugulastele, naabritele, siis on väheusutav, et sul oma abikaasalegi midagi anda on. Muutud just selliseks armukadedaks klammerduvaks koormaks, nagu Kukupai abikaasa oli.
    Aga Kukupai ei ole nüüd ju ainult iseenda oma. Pärast seda kui ta vabanes nõudmisest olla ainult oma mehe oma, on ta suutnud anda rohkem armastust nii oma lastele kui paljudele, paljudele teistele!

  9. 9 valgeseelik
    16/12/2007, 21:50

    Joodikupoeg pani asja paika, olen sellega nõus – kõige aluseks on armastus. Kui armastad ja oled armastatud, siis on NII HEA olla OMA.

  10. 10 Maria
    17/12/2007, 19:32

    Armukadedus ja omanditunne on õpiavad. Kui sa elad ikka koos mehega kes sedasi teeb siis mingil hetkel hakkad isegi sarnaseks muutuma. ja vot see on siis juba viimane piir. Vähemalt minu jaoks oli.
    Kusjuures siiani vahest avastan, et õpitud omanditunne lööb aegajalt välja. Kahju kohe oma mehest kes ainult aegajalt suudab väga väga vähekene armukadedust välja näidata. Aga seda tuleb rohkem aimata kui seda tõrjuda ja see on pigem armas ja nunnu kui ahistav ja nõme.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

detsember 2007
M T W T F S S
« Nov   Jan »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
31  

%d bloggers like this: