24
Apr
08

Andekusest ja õppimisest

Eile küttis blogosfääris kirgi eliitkoolide teema. Kuna seal puudutati ka minu vana kooli, julgen sõna sekka öelda.

Minu enda kooliaeg jääb juba nii paljude aastate taha, et tänapäevaste oludega seda otseselt võrrelda ei saa. Aga on minulgi kogemus nii tava- kui eliitkoolist.

Ma ei pea ennast eriliselt andekaks. Tavaline tubli koolilaps, võib-olla natuke lahtisema peaga kui mõni teine. Aga seegi on ju suhteline. Lugema õppisin ammu enne kooli, arvutama ka. Nii oligi esimeses klassis päris igav. Paradoksaalsel kombel olid esimesed hinded hoopis kolmed – õpetaja pööras suurt tähelepanu tähtede ilusale väljamaalimisele, mina aga seda ei viitsinud, kribasin kiiruga lehekülje täis ja vahtisin siis ringi. Aga võib-olla päästis see mu hilisemast laiskusest.

Hästi õppimist peeti meie kodus normaalseks, sellist juttu, et pea ei võta või ei saa aru, ei tahtnud keegi kuulda. Ole hoolikam, püüa rohkem – see oli tavaline ütlemine. Samas ei pingutanud mu kõrgharidusega vanemad sugugi selles suunas, et mind ülemäära arendada, ei peetud kodus mingeid kõrgelennulisi vestlusi teaduse ja tehnika saavutustest. Ainus, mida nad tegid – panid mu juba esimeses klassis inglise keelt õppima. Koolis nimelt oli selline võimalus. 25 rubla tuli õppeaastas maksta. Ja see pool klassist, kes varem alustas, õppis kooli lõpuni süvaprogrammi järgi. Selle baasiga vedasin ma end lõdvalt läbi keskkoolist ja kõrgkoolist, viimases käisin ainult arvestusi tegemas, tunnis nägu ei näidanudki.

Eks oli meie klassiski neid, kes suure vaevaga läbi said, mõni ei saanud ka. Ja samas oli üks klassivend, kes alla viie hinnet ei tunnistanud. Temaga läks hoopis kehvasti – ülikoolis õppis end sõna otseses mõttes lolliks. Teised, kes põhikoolis töö ja vaevaga end neljaliste hulka vedasid, olid kõrgkoolis järsku parimate seas.

Keskkooli läksin siis tollasesse eliitkooli, praegusesse GAG-i. Ega siis veel seda eliitkooli mõistet eriti ei pruugitud, aga vaikival kokkuleppel peeti mõningaid koole teistest paremaks ja mõningaid jälle nii kehvaks, et sinna läksid ainult need, kes mujale ei kõlvanud.

Tagantjärele olen imestanud – mida ma sinna mate-füssi eriharusse otsisin. Ega mul kehvasti ei läinud, seda mitte. Aga selles klassis oli neid, kes olid tõesti andekad. Ja mina olen siiski humanitaar. Ainus, milles ma paljudest peajagu üle olin, oli kirjutamine. Emakeeleõpetaja ei võtnud kaks aastat pärast kooli mu teret vastu, oli nii solvunud, et ma ikkagi ei läinud ülikooli filoloogiat õppima. Füüsikaõpetaja seevastu ütles päris kindlalt, et mul pole mõtet kuhugi sellisesse kohta edasi õppima minna, kus sisseastumiseksamiks füüsika on. Samas – ega lõputunnistuse hinne kehv ei olnud. Õpetaja lihtsalt teadis, et see just loomulikust intelligentsist ei tulnud.

Jaa – TPI-s esimene eksam loomulikult füüsika. Põhimõtteliselt ma jalutasin sellest läbi (teistest eksamitest ka) ja küllaltki suur osa selles oli eksamilehel kirjas olev kooli nimi. Nii et oli ikka oluline küll, kust tulnud oled.

Ja nüüd tuleb üllatus: TPI-s vallutasin esimesest sessist peale liidripositsiooni. Kuidas – ei tea ise ka. Aga seda mäletan küll, et teoreetilise mehaanika kodutööd said tervele rühmale ära tehtud ja teeks praegu ka.

Oma lapsed panin samasse põhikooli, kus ise käisin, ei hakanud nendele mingeid kallakuid ega eriharusid peale suruma. Keskkooli said ise valida ja edasi ka. Ei saa kurta – kuigi mõned asjad, mis minu jaoks olid lihtsad, valmistasid neile üksjagu peavalu (kõigil erinevad), on nad nüüdseks sobivad töökohad leidnud, kusjuures üsnagi prestiižikates firmades, tulevad eluga toime ja kui tahavad, võivad alati uusi asju õppida, just neid, mille vastu endal huvi.

Aga Tupsu kohta võin 95% kindlusega väita, et teda ootab muusikakool. Tema puhul on see anne nii selgelt väljendunud, et oleks patt jätta arendamata.


2 Responses to “Andekusest ja õppimisest”


  1. 1 Algarv
    24/04/2008, 16:04

    Sattusin kah täna alles sellele eliitkoolide teema peale. Kirjutasin hundiulg blogisse enne oma kommentaari ära, kui lugesin teiste arvamusi.
    Mulle tuli üllatusena see aspekt, et eliitkoolis õppijal tekib stress , kui ta ei suuda vastata ootustele. See nüüd puhtalt tänapäeva teema, sest meie ajal ei olnud see heas koolis õppimine midagi muud kui hea hariduse saamise vahend. Prestiižikas oli see reeglina haritlaste hulgas ja sinna kooli ei pandudki lapsi, kes sinna ei sobinud. Üksikuid erandeid ikka oli, aga see polnud peateema.

    Mina oma tütre viisin M.Härma nim.Tartu 2.Keskkooli sõbranna soovitusel, kes ise teise põlvkonna haritlane. Minu isal oli 4.klassi haridust ja ma polnud isegi kuulnud sellistest koolidest.Igatahes olen ma sõbrannale siiani tänulik, et ta mulle seda soovitas. Tütar lõpetas kooli kuldmedaliga. Kuigi kooli ajal tundis ta ennast nii mõnigi kord halvasti, sest teiste vanemad olid nimekad inimesed, ei ole ta seda kunagi kahetsenud. Hea haridus on omaette väärtus.

    Sinuga meil siis nii palju ühist, et humanitaar-reaalhuvid sõbralikult kõrvuti. Sinul siis humanitaar eespool, minul jälle reaalosa.

    Ja veel, märkasin, et olid minu blogi ka konkursile üles pannud. Kuigi mina ennast võrdväärsena teiste vanade tegijatega ei tunne, olin ikkagi meelitatud.

  2. 2 Hundi ulg
    24/04/2008, 17:09

    Igale tipikale keskharidus, ütlesime me eneseirooniliselt.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

aprill 2008
M T W T F S S
« Mar   May »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
282930  

%d bloggers like this: