30
mai
08

Kohustused – ei, õigused – jah!

Tuli paar päeva tagasi jutuks, et ühes tuttavas perekonnas kasvavad toredad lapsed polegi selle paari omad, vaid adopteeritud. Tegelikult pole see üldse olulinegi, on üks vahva pere. Minule aga tuli meelde aastaid tagasi kuuldud lugu, asjaosalise loal ja nimesid nimetamata saab see nüüd siia kirja.

Kaugel nõukogude ajal polnud adopteerimine sugugi nii lihtne, kontrolliti soovijate olukorda ja muuhulgas ka elamispinna suurust. Nii juhtuski, et üks igati tubli paar jäi lapsendamisloast ilma – paar ruutmeetrit tuli puudu. Kui naine ametnikule ütles, et oma lapse sünnitamisel ei kontrolli elamistingimusi keegi, pane laps või puukuuri, nähvas ametnik: “No eks sünnitage siis ise!”

Et lastekodu oli üsna lähedal, hakkas naine seal külas käima, aitamas ja lastega mängimas. Kuidas lastekodu juhataja seda lubas, ei tea. Aga vähehaaval sõbrunes naine ühe kehvavõitu tervisega poisiga. Mingil moel sai ta loa poissi ka koju külla kutsuda, algul nädalalõppudeks, hiljem üha pikemaks ajaks. Sel ajal polnud ju tugiperekondadest keegi midagi kuulnudki. Igal juhul kooli läks poiss juba uuest kodust. Mis nipiga asi vormistatud sai, on siiani müstika. Mingi ime läbi leiti paar aastat hiljem ka poisi noorem õde teisest lastekodust ja ka tema kolis kasuvanemate juurde.

Aastad läksid, lapsed kasvasid, lõpetasid kooli ning hakkasid oma elu rajama. Kasuvanemaid kutsusid nad emaks ja isaks, kuigi lapsendamisest asja ei saanudki. See ei tundunud siis enam olulisena ka.

Ühel heal päeval aga ilmus poisi (siis küll juba noore mehe) ukse taha pensionieelikust naine, kes väitis, et on tema ema ning kuna laste isa olevat surnud, temal tervis läbi, tööd teha ei suuda, peaks noored teda toetama hakkama. Šokis noored saatsid esimese hooga naise kuu peale – võhivõõras tuleb nüüd sellist asja nõudma! Aga mõni aeg hiljem tuli kohtukutse – “ema” leidis, et seaduse järgi on täisealised lapsed kohustatud töövõimetut vanemat ülal pidama.

Kohtus tuli välja, et emalt oli mõlemad lapsed üsna varsti pärast sündi ära võetud ja lastekodusse saadetud, kuna ta nende eest ei hoolitsenud. Aga – vanemlikke õigusi talt ära polnud võetud!!! Ja nüüd, kui mammake endaga enam ise hakkama ei saanud, tuligi meelde, et kuskil ilma peal on ju paar last, keda seovad kohustused tema vastu. Paraku kinnitas ka DNA test tema emadust.

Kohtunik laiutas käsi – seadus on jah niisugune. Ei lugenud see, et ema polnud aastakümnete jooksul lapsi kordagi vaatamas käinud, lapsed isegi ei teadnud, milline ta välja näeb. Polnud kaalu ka väitel, et kasuvanemad on samuti eakad, tervis vilets ja vajavad abi – nende vastu noortel üldse mingeid kohustusi polevatki. Ainus, mida kohtunik teha sai – määras ema ülalpidamiseks minimaalse võimaliku summa…

Praegune seis on selline: kasuvanemad on mõlemad surnud. Oma vara pärandasid nad testamendiga noortele (muudmoodi ei saanudki ju). Noored on mõlemad perekonna loonud ja kasvatavad omi lapsi. Ema ülalpidamiseks peetakse neil kummalgi mingi summa palgast kinni. Ema elab ühes Eesti väikelinnas ning kurdab kõigile, kui hoolimatud lapsed tal on. Lapsed aga ei taha temast midagi kuulda.
Advertisements

6 Responses to “Kohustused – ei, õigused – jah!”


  1. 1 Nipitiri
    30/05/2008, 23:10

    Kuidagi väga tuttav lugu…
    Olen analoogsest juhtumist kuulnud kuskil saaremaal või hiiumaal.
    Seal oli tegemist muidugi ühe lapsega, tüdrukuga.
    Ainus hull asi oli see, et “emakene” oli ise kah samalt saarelt ja lõpuks kolis tütar peale kasuvanemate surma saarelt minema, eesti teise otsa, et saada rahu oma “emakesest”, kes käis tema elu mürgitamas ja kellelt riik niikuinii raha välja nõudis….

    Usu mind, selliseid lugusid kuuleme hetkel ühelt poolt, et noored ei taha vanemaid aidata, kuid mõne aasta pärast on olukord vastupidine. Siis hakkab neid “emmekesi” ja “issikesi” nagu seeni vihma ajal välja ilmuma…

    Mina sain aga täna maailma parima emme nimetuse jälle:) Ostsin oma pisemale jälle 2 raamatut.. Siis ma saan tavaliselt maailma parima emme nimetuse omale :D:D:D:D

  2. 2 Algarv
    30/05/2008, 23:27

    Nii ei saa olla! Selleks, et vanemal oleks õigus lapselt ülalpidamist saada, peaks ta ise olnud osaline lapse kasvatamises. vähemalt materiaalses mõttes. Seda peaks ju saama tõestada, et pole.
    Minu ühe hea tuttava pere loobus mehe käest pärast lahutust alimentide nõudest just sellepärast, et hiljem ei saaks see joodik lastelt ülalpidamist nõuda.
    Aga seadused on mõnikord ebaloogilised. Usun, et sinu juhtumi lapsed saaks ise kohtusse minnes selle nõude vaidlustada. Aga ehk nad ei tahagi. Ikkagi ema.

  3. 3 kukupai
    31/05/2008, 00:30

    See otsus tehti veel nõuka-ajal ja nüüd lapsed tõesti ei viitsi ja taha enam protsessida, inimene üsna vana ka juba. Ainus tingimus on, et ta ei tohi end laste ellu segada. Ja ega kipu ka, niikaua kui raha laekub. Ega muud tal ju vaja polnudki…

  4. 4 Hundi ulg
    31/05/2008, 05:20

    Kirjutasin oma blogis emadepäevast ja sotsiaalsest realismist, lastest kes ei saa või ei taha kinkida sellel päeval oma emale lilli.

    Kas keegi teab, palju on meie kõrval inimesi, kellele emadepäev on sama nukker päev kui üksildased jõulud?

  5. 5 Mutt
    31/05/2008, 10:27

    Minu väga heal sõbrannal on sarnane olukord – vanemad lahutasid ja isa ei maksnud sentigi alimente, üleüldse ei tundnud mingit huvi laste vastu. Nüüd on aga end põhja joonud ja on enda õe kaela peale voodihaigeks jäänud. Ja see õde siis (ehk sõbranna tädi) ähvardab minu sõbrannat ja tema õde kohtuga, et olgu aga makstud.
    Ainuke erinevus on see, et sõbranna võttis advokaadi ja selle hinnang antud olukorrale oli see, et kui asi kohtusse peaks minema, siis pole tädil erilist lootust mingit raha näha. Nimelt on võimalik tõestada, et isa on loobunud oma vanemlikest õigustest selle läbi, et ei täitnud kohustusi. Eesti seadused ei pidavat sellist olukorda üksüheselt reguleerima ja seega sõltub kõik kohtuniku otsusest.

    Tädi peale sellist juttu võttis natuke tuure maha, aga siis hakkas uue asjaga ähvardama – et toob isa lihtsalt lastele ukse taha ja vaadaku need ise, kuidas edasi saavad. Ka sellele sai advokaadilt abi – sõbranna ja tema õde elavad ema korteris ja neil puudub endal elamispind. Ema korteri ukse taha aga pole mingit õigust isa tuua, kuna temale ei saa peale lahutust enam mingeid kohustusi peale panna. Hetkel on jälle vaikus, aga kui kauaks…?

    Siit moraal – kui on põhjust kahtlustada, et tulevikus võib lahkunud isa/ema lastele kaelale koormaks saada (joodik, kodutu jne), siis tasuks tõsiselt kaaluda vanemlike õiguste äravõtmist. Laste tulevik on niimoodi palju helgem.

  6. 6 sjgelle
    31/05/2008, 21:23

    Kukupai
    Mul on mure. Kuidagimoodi valesid liigutusi tehes muutus minu blogi juures mingid asjad teiseks, kadus ära vana harjumuspärane keskkond. Tahaks vana tagasi, aga ei oska. Kui sa nüüd vaatad minu blogi, siis saad aru, millest ma räägin. Sina ja Tiiu olete kaks nutikat, kes eksperimenteerivad. Mina olen konservatiiv, seetõttu hästi saamatu.
    Kas oskad õpetada, mida ma peaksin tegema?


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine


%d bloggers like this: