Arhiiv: 31. juuli 2008

31
juuli
08

Teost vormeliäss

Inglismaal Norfolkis korraldatud tigude kiirjooksu maailmameistrivõistlused võitis 13-aastase briti koolipoisi tigu nimega Heikki. Oma nime on tigu saanud vormelipiloot Heikki Kovalaise järgi.

Võistlustel asetati 200 osavõtvat tigu ringi keskele ning vormeliässa kaim jõudis ringi servani tubli ajaga 3 minutit ja 2 sekundit.

Pole veel teada, kuidas härra Kovalainen ise asjasse suhtub.
Advertisements
31
juuli
08

Aastad mööduvad…

… tuuled pöörduvad,

tsirkus alati jääb!

Happy birthday to me!

Kuigi: kes küll ei ihkaks olla veelkord vallatu ja noor…

30
juuli
08

Mitte sellest!

Nipitiri leidis Aarnelt vahva kirjutise ja tegi sellest meemi. Sisuks siis – millest sa oma blogis ei kirjuta ja miks?
Kui päris aus olla, ega ma vist olegi endale tabuteemasid tekitanud, mingit nurka pidi on enamus asju ära mainitud. Iseküsimus on – kuidas? Aga mõned teemad lihtsalt ei paku huvi.
Filmid ja muusika. Nendest kirjutajaid on piisavalt palju ning nad suudavad seda teha palju paremini, põhjalikumalt ja analüüsivamalt kui mina kunagi suudaks.
Tehnikavidinad. Jälle sama põhjus. Mina võin kasutajana vaid oma muljeid jagada, kui miski asi väga vastukarva või arusaamatu, aga ma üldiselt selle kraami fänn ei ole. Ning kui Aarne mainis iPhone’i, siis ei paku huvi. Minul on mobiil vaid töövahend, olulised on kõned, sõnumid ja paar pisirakendust, aga igasugused kellad ja viled jäägu teistele.
Töö. Põhitöö siis, ma mõtlen. See on oluline ainult kindlale ringile ja laiemat avalikkust üldiselt ei huvita.
Üldrahvalikud läbuüritused. Ma ei osale neil, seega pole ka millestki sõna võtta.
Ehk on midagi veel, mis hetkel meelde ei tule. Aga – never say never….
pilt siit
Algarv ja Kaamos, kas teil on midagi lisada?
29
juuli
08

FOTOJAHT JÄTKUB!

Karuema kurdab, et ei jaksa enam fotojahti hostida, teised aga oleksid valmis edasi jahtima. Üks ettepanek oli, et jahi hostimine käib külakorda. Kuna keegi veel mingit teemat pole välja pakkunud, pakun siis ise augustikuuks.
3. august – kivi
10. august – võim
17. august – tähed
24. august – meri
31. august – kool
Jahireeglid jäävad samaks – igal pühapäeval ilmub siia minu blogisse avapostitus, teised panevad oma lingid kommentaaridesse. Ma ei julge lubada, et ma vahepeal Mr. Linkyga sõbraks saan, aga kui õnnestub, kasutame seda.
Niisiis – kaamerad valmis ja läks!
Järgmiste kuudega on nii, et kui kellelgi ideid on ja soovi, võib üle võtta.
29
juuli
08

Kuidas marineerida kurki

Kahtlaselt toiduseks kisub see blogi, aga niisuguse otsinguga täna hommikul siia on jõutud.

Minu meelest on nett igasuguseid marinaadiretsepte täis, usun, et see otsija endale sobiva leidis. Aga mul endal on üks põhiretsept, mis sobib nii kurkidele, seentele kui muule, jälle Tšehhimaalt pärit.

Liitri vee kohta tuleb panna 3 spl soola, 7 spl suhkrut ja 7 spl äädikat. Kõiki muid maitseaineid võib lisada omal valikul. Äädikat võib ka vähem panna kui on head hoiuruumid (minul ei ole). Korralikult läbi keeta ja kuumalt peale valada, siis kohe purgid kinni keerata.

Tšehhimaal oli kurkidele lisatud porgandirattaid ja sibulat, mõnus magushapu värk tuli välja. Meie retseptides oli igal pool soovitatud ka tilli panna, kuid minul lõid tillimarinaadiga tehtud asjad alati purgikaaned pealt ära. Seega loobusin.

Eks nüüd see suur marineerimise hooaeg ju kohe algabki…
28
juuli
08

Salatijuttu

Meie peres ollakse harjunud, et toidu kõrvale käib värske salat. Praegu suvel on see lihtne – kõik roheline kraam (salat, kurk, porru, paprika jne) tükkideks kaussi, kaste, tavaliselt see nn itaaliapärane, peale ja läheb. Aga nüüd juhtus nii, et unustasin salatikastme ostmata. Lapsed leidsid, et polegi vaja, võiks teha vanu traditsioonilisi salateid, mida nad veel aastate tagant mäletavad.

Hakkasime siis meelde tuletama, mida me varem salatina sõime. Minu lapsepõlvekodus tehti tavaliselt suvel lehtsalatit hapukoore ja suhkruga, rohelist sibulat hapukoorega (isa paneb sinna soola ka, aga mina soolast ei talu), värsket kurki tilli ja äädikaga või siis hapukoorega. Talvel oli valik kesisem, siis sai kas hapukurki, marineeritud kurki või peeti.

Sama stiili püüdsin oma peres jätkata. Mees algul pahandas, kui talle salatit pakkusin – ega ma lehm ole, et rohtu söön! Tema kodus anti salatit toidu kõrvale harva. Aga tasapisi õnnestus tedagi koolitada.

Püüdsin valikut täiendada ja mitmekesistada. Peedisalatile lisasin õuna ja sibulat, mehe tädi õpetas sööma mustrõigast. Tšehhimaalt sain magushapu kurgisalati retsepti. See oli lihtne – veidi ülekasvanud kurk tuli ära riivida, lisada suhkrut ja äädikat. See nipp kulus ära, kui maalt ämma-äia juurest kurki toodi. Nemad nimelt lasid kurgid alati kole suureks kasvada ning sissetegemiseks sellised eriti ei sobinud. Muidugi, kui maal tehti kurgid suurde tünni, siis mina kasutasin ju 3 l purke ja siis olid väiksemad kurgid paremad.

Aastaid tagasi Soomes üllatas mind, milline salativalik oli ka kõige väiksemates söögikohtades. Aga maitsema hakkasid sealt vähesed, enamus on lihtsalt liiga magusad. Mõne retsepti sealt siiski sain.

Itaalias aga pettusin salatites. Seal on salat lõuna lõpetuseks. Väljanägemine oli küll kena, aga maitse nii äädikane, et isegi mina, kes küll haput armastab, ei suutnud neid süüa.

Kuid praegu kestab suur suvi ning lehesalatipeenar aias lokkab. Üht-teist juurde ning tervisliku toitumise võimalused on piiramatud.
27
juuli
08

Kroonib loodust

Nikolai von Glehn oli mees, kes üritas oma ümbrust enda meele järgi kujundada, samas oskas ta väärtustada Nõmme looduse kordumatust (mida tänapäevased kinnisvaraarendajad paraku ei oska). Meiegi pere arhiivis on olemas tema allkirjaga krundi ostuleping, kus tingimus, et puid maha võtta ei tohi või siis peab samaväärse hulga asemele istutama.

Nii tundus loogiline tänase, viimase fotojahi teemaga seonduvat otsida just Glehni radadelt. Teine eesmärk oli ka – mul põlise nõmmekana lausa piinlik tunnistada, aga ma ei teadnud, kus on Glehni perekonna rahula. Otsustasime tütre ja Tupsuga selle üles otsida. Umbkaudne koht oli teada, aga ikka tegime suure ringi enne kui kohale jõudsime. Koht oli tõepoolest ilus. Aga mis hämmastas, oli ümbruskonda kerkinud suurte ja uhkete villade rohkus.

Rahula tiigil toimetas pardipere oma tegemisi ning üllatus-üllatus: tagumisele müürile oli keegi “külastajatest” oma täiendused jätnud.

Edasi kõndisime spordikeskusest mööda, trepist üles lossiparki. Põhjalikult nuhkisime läbi kunagise palmimaja, mis nüüdseks konserveeritud ja vaatamist väärt. Kivid moodustavad keni pitsmustreid, sopikesi on igale maitsele. Koha on avastanud ka pruutpaarid, kes lossis pulmi pidamas käivad, mitmes kohas oli roosilehti ja küünlaid. Ju seal fotosessioon toimus.

Kalevipoeg ja lohe kuulusid muidugi kohustuslike külastusobjektide hulka, Tupsu vähemalt oli vaimustuses.


Ning tagasiteel jäi ette känd asfaldis.

Pilte sai palju, kõik on kogutud siia.



Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine