23
juuli
08

Privaatsusest ja oma ruumist

Paar head sõpra tunnevad end puudutatuna, kuna mõned blogijad blogid peitu panevad (kas tervikuna või osaliselt) ning mina kah sealhulgas. On öeldud, et kui ei taha lasta teistel kõigest osa saada, võib ju sahtlisse kaustikusse kirjutada.

Ma ei arva, et keegi sellisel juhul üldse kellelegi seletust võlgu on. Igal inimesel on ju asju, mis hoitakse endale või jagatakse ainult nendega, keda tõepoolest usaldatakse. Et sedagi usaldust vahel kuritarvitatakse – juhtub. See ei pane mind arvama, et enamus inimesi ongi sellised. Oh, sugugi mitte, ainult väike osa. Aga see väike osagi suudab paksu pahandust tekitada paraku.

Kaustik sahtlis pole sugugi turvalisem kui netipäevik sellises kohas, mille parooli vaid sina ise tead. Vaat et vastupidi. Mul on endal kogemus teismeliseeast, kui ka hoolega päevikut pidasin. Hoidsin seda enda teada küll hoolega sahtlipõhjas, aga nooremate õdede leidlikkus on ju hämmastav. Nii sai minugi õde päeviku kätte ning kuna ta kõigest aru ei saanud, tassis selle otseteed vanematele näha, et nood siis seletaksid. Mina sain pärast üksjagu õiendada – mis lollusi ma kokku kirjutan. Solvumine oli nii suur, et lõpetasin päevikupidamise sedamaid ning selle õnnetu kaustiku põletasin ära. Praegu on jube kahju, teismelist mina oleks nüüd päris põnev uurida.

Teismeline ja täiskasvanu siiski saavad ise otsustada, kuivõrd nad ennast avavad. Väikelaps paraku ei saa. Tema eest otsustavad vanemad. Ning kuna meie Tupsu on just selles õrnas eas, kus ta hakkab tajuma piiri isikliku ja avaliku vahel, olgu siis tema lood vaid sõpradele. Kunagi hiljem saab ta ise valida, mida ja kui palju avalikustada, aga vähemalt on need lood tallel.

Minu enda blogist Tupsu päriselt ära ei kao, kui ta mingis sündmuses asjaosaline (mitte peategelane) on, saab ära märgitud. Pilte temast siia aga rohkem ei tule. Piltide kohta veel niipalju, et näiteks lasteaias pidi Tupsu emme lausa allkirja andma, et lapse pildid tohivad netigaleriis üleval olla (ning isegi see galerii on parooli all!).

Ja minul endalgi on päris oma isiklik ruum olemas, kuidas siis muidu.
Advertisements

7 Responses to “Privaatsusest ja oma ruumist”


  1. 1 Nipitiri
    23/07/2008, 15:19

    See kõik oli ka ennem arusaadav – vähemalt minule.
    Kahju vaid, et ligi ei pääse, sest tupsu tegemisi oli lahe jälgida.
    Tupsu sul natu vanem, kui minu pisipiiga ja mul hea jälgida, mis mind veel ees võib oodata.

  2. 2 kukupai
    23/07/2008, 16:32

    pääsed ligi küll, kui teada annad, millise “mati” alla võti pista

  3. 3 elviina
    23/07/2008, 19:36

    pliis minu mati alune upix at pp.inet.fi, elviina

  4. 4 Tiia
    23/07/2008, 22:35

    Jaajaa… Minu nooruse päevikuid luges ema, kellele pidi meeldima – kui EI meeldinud, olin halb laps… Kaustikud jäid ema kätte…

    Ma ei teagi, mis on turvalisem… Arvatavasti mitu päevikut üheaegselt… Blogi on küll kõikidele avatud, lukke pole ma kuhugile pannud…

    Tupsust tahangi minagi teada veel………;)

  5. 5 sille
    24/07/2008, 13:46

    Tere!
    Mina sooviksin ka võtit. Mis ma selleks andma pean? oma mailiaadress või mingi nime?

  6. 6 kukupai
    24/07/2008, 15:12

    meiliaadress palun


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine


%d bloggers like this: