Kas kodu põleb?

Või oli sel noorel naisel midagi muud lahti, et ta poes oma ostukorviga pidi Tupsu lausa pikali jooksma, et meie ette vabasse kassasse tormata?

Aga järjekorras.

Jalutasime Tupsuga poodi, ladusime käru kaupa täis, et nädala sees ikka midagi süüa oleks. Suundusime siis kassade poole. Ühes polnud kassiiri, teises pikk järjekord ja kolmas imekombel täitsa tühi.Loomulikult läksime sinnapoole. Meeter jäi veel kassalindini, kui kuskilt (isegi ei pannud tähele, kust) ilmus noor naisterahvas kuhjas täis ostukorviga ning tormas meie ees sinna kassasse. Jõudsin Tupsu veel viimasel hetkel eemale tõmmata, muidu olekski laps selle korviga vastu pead saanud. Siis oleksin küll skandaali korraldanud. Priuh-prauh lendas kaup lindile, rahakotist raha kassapidajale, kaup topiti kiiruga kotti ja minema see noorik tormaski.

Meie saime rahulikult omadega toime ning jalutasime metsa äärt pidi koju, korjasime veel ettejäänud seenedki ära.

Advertisements

Kaitstud: Dilemma

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

Parool:

Oh kooliaeg…

Esmaspäeval algabki kool. Meie peres pole juba teist aastat ühtegi koolilast ja jääb nii veel paariks aastaks. Aga sellegipoolest jalutasime Tupsuga täna koolimaja juurde. Fotokas kaasas muidugi.

86-ndat õppeaastat alustav Nõmme Põhikool…

See vana puumaja, milles kool kõigepealt asus, lammutati juba siis, kui mina seal käisin. Enam pole ka seda Robert Natuse projekteeritud ja 1936-ndal aastal valminud maja, milles mina oma kooliteed alustasin ja esimesed neli aastat veetsin. Alles on tollane juurdeehitus, mille valmimisel öeldi, et seekord on küll kuub nööbi külge õmmeldud. Selles majas õppisid ka minu lapsed. Kuid ka see jäi kitsaks ning uuesti tuli lammutamised ja ehitamised ette võtta ning jälle kukkus välja kuue õmblemine nööbi külge mitte vastupidi. Ning oma viimase kooliaasta sai minu poeg käia uhiuues majas, kus oli isegi Tallinna koolide esimene invalift. Ning tavapärase valge asemel sai koolimaja rõõmsa värvikuue.

Tupsu vaatas ja leidis, et lahe kool on, tema tahab ka seal käima hakata. Kes teab, kui Soome kooli ei lähe, siis miks ka mitte.

Aga vaadake ise.

Ja teie koolipildid?

Vajan uusi riideid!

See on kohutav!

Avastasin, et mu väga kena kostüümi jakk läheb küll ilusasti selga, aga pükste lukku kinni tõmmata ei saa kohe kuidagi. Keskkoht on päris palliks muutunud. Üleüldse olen juba enne tähele pannud, et kõik mu pikad püksid on viimasel ajal kitsaks jäänud. :O

Praegu saan probleemideta kanda ainult üht paari teksasid, need on stretšid ja suht madala vöökohaga. Aga vähevõitu nagu. Pealegi on mu tööriietus klassikaline ning mustad viigipüksid oluline osa sellest. Teksad seevastu on helesinised ja lillelise tikandiga 😛

Kuidagi väga kiiresti on need ealised muutused arenenud. Kaalu kusjuures pole juurde tulnud. Ma ei saa aru – liigun pidevalt ja palju, aga vöökohta pole enam ollagi  Imelik oli ka see, et sõrmused pidid sõrmi vahetama. See, mida kandsin parema käe nimetissõrmes, kolis vasakusse kätte ja see, mis enne oli pikk-peetrilegi suurevõitu, tunneb end nüüd väga hästi parema käe nimetissõrmes.

Kõige hullem on see, et ega riided pole just odavad. Ning kui leian püksid, mis vöökohast parajad, on neil tagumikuosa kottis ja puusast laiad. Ei meeldi, minu riided peavad hästi istuma. Ning ei ole mingit soovi laiu ja lotendavaid asju kandma hakata. See jutt, et varjavad figuuri vigu, on täielik jama. Ning nii vana ma nüüd küll ei ole, et välimusele mitte tähelepanu pöörata.

Mis ma siis tegema pean?

Juhtida ennast või teisi?

Selline küsimus jäi õhku rippuma selleaastaselt Eesti Puuetega Inimeste Koja suvekoolist Karaskil, õigemini psühholoog Helgi Toomsalu loeng-ajurünnakust.

Paari tunniga polnud muidugi võimalik vastust leida. Alustasime küll igaüks iseendast – milline on minu sõnum maailmale? Seda teemat arendasime edasi järjest suuremates gruppides, kuni jõudsime mitmete läbirääkimiste kaudu ühistele tõdemustele, sealhulgas – oska õnne ära tunda ja ole õnnelik.

Psühholoog üritas küll läbi koolituse panna meid mõtlema ja välja ütlema, mida keegi nende arutelude ja kokkulepete sõlmimise käigus tundis, aga vist oli asi eestlaslikus tagasihoidlikkuses: vähesed julgesid oma tundeid avada. Samas – kui oma tunnetes selgust ei saada, on ju väga raske mõista ka teisi ning kuidas saab neid siis juhtida, kui ei osata arvestada nende tunnetega? Mina igal juhul sain kinnitust ammusele teadmisele, et juhtimine algab siiski iseendast.

Muus osas pean tunnistama, et võrreldes varasemate suvekoolidega oli seekordne saak kesisem, seda enam, et üks lektor oskas viimasel hetkel alt hüpata ja tema asemele kedagi ei leitud. Temale planeeritud aeg kasutati üldiseks infovahetuseks, aga selleks polnud küll vaja Eesti teise otsa sõita.

Paraku nöökis meid ka ilm, seltskondlik osa, mis tavaliselt toimub järve kaldal, oli surutud siseruumidesse ja Karaski Kohanemiskeskuse ilu ei saanudki täiega nautida. Eks loodame järgmisel aastal paremat.

Vähevõitu…

$1,316,780
Quiz brought to you by money.co.uk

$1,316,780
Quiz brought to you by money.co.uk

Aarne juurest leidsin, aga mul ei hakanud link tööle miskipärast

Sellise summa pärast ei tasu panka röövima minnagi…

Ajakirjanik, kontrolli ka!

Mida öelda, kui ajakirjanik kirjutab toreda artikli, aga jätab sisse faktivea? Igal juhul seekord Äripäeva ajakirjanikuga nii juhtus.

Lugu ise õige ja hea – kuidas Selveri kett hakkas tööd pakkuma puuetega inimestele ning kui palju kasu sellest on nii firmale, neilesamadele puuetega töötajatele kui ka kõigile ülejäänud töötajatele. Aga kui jutustatakse, kuidas see kõik algas, kirjutatakse, et Selveri poole pöördus Astangul asuv Tallinna Puuetega Inimeste Koda, et leida oma kasvandikele tööd. Paraku ei asu Astangul mitte TPIK, vaid Kutserehabilitatsiooni Keskus. TPIK asub aga hoopis Endla tänaval.

Nii meelitav kui see ka pole, et tunnustust jagatakse, ei soovi TPIK end siiski võõraste sulgedega ehtida. Au ja kiitus selle tänuväärt algatuse eest peab kuuluma eelkõige Kutserehabilitatsiooni Keskusele. Ning loomulikult Selverile, et sellega kaasa läks (kuigi on arusaadav, et alguses olid kõhklused suured).

Äripäev aga võiks edaspidigi niisugustel teemadel kirjutada, kuid kindlasti kontrollitud andmetega.