11
aug.
08

Kas häbi ka on?

Ausõna, ei ole!

Ma ei põe juba ammu sellepärast, mida keegi arvab minu raamatumaitsest või sellest, mida ma telekast vaatan. Ning ei leia, et oleksin kohustatud vaimustunult kaasa õhkama, kui kõik minu ümber mingit asja taevani kiidavad, aga mulle see millegipärast ei meeldi.

Üks, mis sageli teisi imestama paneb, on minu huvi John Grishami vastu. “Isepäine vandekogu” ja teised advokaadiraamatud – minu meelest superlugemine. Mõned tema raamatutest on mul veel puudu, aga küll nad mu riiulis olema saavad.

Üldse olen ma suur krimikirjanduse fänn. Miss Marple, Hercule Poirot, Nero Wolfe, Archie Goodwin, Perry Mason ja teised – huvitav on jälgida, kuidas nad mõtlevad, pisiasjadest järeldusi teevad ja lõpuks lahenduseni jõuavad. Vahel arvan lõpu enne ära, vahel mitte.

Naistekate vastu pole mul ka mitte kõige vähematki. Tegelikult on neis ju elu ise oma mitmekesisuses. Lugege kasvõi Maeve Binhcyt – selliseid karaktereid võite oma naabruskonnas iga päev kohata.

Samas jätab mind kaunikesti külmaks suur osa kaasaegsest eesti kirjandusest. Olen pisteliselt lugenud Kenderit, Kõusaart, Õnnepalu, aga ei puuduta eriti. Ilmselt pole me samal lainel.

Teleka vaatamist olen kõvasti kokku tõmmanud, aga kui sealt tuleb sari CSI või mõni selle kloon, tahan kindlasti seda näha. Huvitav oli ka nüüdseks lõppenud sari Kondid, samas suure osa tutvuskonna fännatud Lost erilist muljet ei jätnud. Ning suurtest filmidest olen alati nõus vaatama nn. katastroofifilme, eelkõige sellepärast, et niisugustes olukordades tulevad välja inimeste varjatuimadki iseloomuomadused.

Julgen tunnistada ka, et ma ei jälgi uudiseid rida-realt, isegi praeguses ärevas olukorras mitte. Mulle on olulisem üldpilt kätte saada kui viimast kui üht üksikasja teada. Olen Gruusias käinud ja Abhaasias ka. Mulle meeldis Suhhumi kohutavalt, aga sellisena seda enam olemas ei ole. Kelle süül? Ühest vastust on vist võimatu anda…
Advertisements

3 Responses to “Kas häbi ka on?”


  1. 1 Ninataga
    11/08/2008, 05:31

    Just jah, Erle Stanley Gardner, Rex Stout, Agatha Christie, Sir Arthur Conan Doyle – need on autorid, kellest mina kah kunagi mööda ei astu. Kas ma häbenen? Mida mul häbeneda? Seda, et ma lugeda oskan???
    Või seda, et mulle tavaliselt Stouti puhul poole raamatu peal olla välja mõelnud, kes on patune? Kes on see keegi, keda Goodwin ei tea;) Eriti magus on see siis, kui Goodwin kobib täielikus pimeduses…
    See on omamoodi mäng ja nende raamatute lugemine justkui mänguilu. Samas, kui lihtne oleks, et võtad loed raamatu lõpu ja saad teada..
    See oleks pühaduserüvetus ….

    Minul kah ikka ei ole häbi 🙂
    See ei sega mind lugemast Honoré de Balzaci “Isa Goriot”.

  2. 2 siil
    11/08/2008, 08:55

    John Grisham ongi fantastiline! Muideks — leidsin ta tänu ühele TÜ rahvusvahelise õppejõu, äärmiselt avara ilmavaatega inimese soovitusele 😉

    Ja Christie krimkad… mmmm…
    Muideks — temalt on Mary Westmacott´i nime all ilmunud (eesti keeles)Hiiglase leib. Hoopis teiselaadne, minu tundes imeline lugu.

    Aga sildistajad-kastitajad… sõitku kukele, ütlen!

  3. 3 Kudzu
    12/08/2008, 00:34

    Minule meeldivad lisaks eelnevatele ka vene krimkad – Akunin, Marinina ja mis siin salata, vahepeal lugesin suure rõõmuga Dontsova raamatuid. Need olid mingi aeg tagasi venekeelsetena hästi odavad, siis saigi ostetud ja hulgi loetud.
    Ja mul pole ka üldse piinlik!


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine


%d bloggers like this: