21
Aug
08

Meestest ja mehelikkusest

… ja naistest ja naiselikkusest väheke ka.

Kogu sellest blogosfääris ringlevast meeste ja naiste teemast ja feminismi promomisest või põhjamisest jäi mulle silma üks väga hea lause: Mehed on just niisugused kui naised neil olla lasevad. Just nimelt, kirjutan kahe käega alla!

Kõik vist on nõus, et soostereotüübid, mehelikkuse ja naiselikkuse alged saadakse kaasa lapsepõlvekodunt. Muidugi, on võimalik ka vastupidine: mina kindlasti nii käituma ja olema ei hakka, kui minu isa(ema). Siis on veidi raskem, sest endale sobiv mall tuleb mujalt leida või kogunisti ise konstrueerida.

Küsiks õige, miks mõnede naiste juuresolekul lubavad mehed endale lodevat käitumist ja labast juttu, samas teiste juuresolekul tõmbavad end trammi ja kontrollivad hoolega, mida suust välja ajavad? Miks üks ja sama mees mõne naise peale karjub mis jaksab, teisel püüab soove silmist lugeda? Lihtne: ühe naise meelest on mehele kõik lubatud, sest ta on ju mees, teine aga peab lugu enesest ning eeldab, et seda teevad ka teised. Kumba mehed tõeliselt naiselikuks peavad?

Minu jaoks on alati olnud mehelikkuse etaloniks minu isa. Lisaks sellele, et ta ei tee probleemi meeste ja naiste töödest, ei luba ta endale labasusi, kunagi pole ma kuulnud teda ropendamas (südametäiega öeldud vandesõnad ei lähe arvesse!), kõigi naistega käitub lugupidavalt ja viisakalt. Ema on mul just selline naine, kelle ees ka kõige lorumad mehed piltlikult öeldes käed püksiõmblustel sirgu tõmbuvad. Nilbitsejatest ja ropendajatest vaatab ema läbi nagu tühjast kohast. Midagi sellest on mullegi külge jäänud.

Olen töötanud mitmes kohas, kus on olnud võrdlemisi kirju meesteseltskond. Väike lõõp ja norimine käis asja juurde, kahemõtteliste naljade peale ei punasta ma enam ammu. Aga kui keegi kippus piire ületama, sai ta kohe üheselt paika pandud. Oli ju meil naisigi mitut sorti, mõne teatud omadusi arvustati lausa avalikult ja häbenemata. Käitumine oli ka vastav. Korra tuli ühele seltsimehele lausa kõrvakiiluga selgeks teha, et ta on objektiga eksinud. Aru sai.

See, kes kodus mida teeb, on ju kokkuleppe küsimus. Peaasi, et kõik selle kokkuleppega rahul oleksid, mitte üks ei tunneks, et teda pidevalt alavääristatakse ja talt liiga palju nõutakse. Samuti on tänapäeval mõttetu eeldada, et seda või teist peab tegema just see osapool, sest ta on mees/naine. Füüsilist jõudu nõudvate tegevuste osakaal kodumajanduses väheneb pidevalt (korterelamutes on see vist juba praegu nullilähedane), samas tekib pidevalt juurde uusi tehnikavidinaid, mis mehedki kööki meelitavad.

Kui minu poja tulevane elukaaslane peaks kunagi hädas olema, et mees sureb diivani peale nälga (või midagi analoogilist), siis on see eelkõige minu tegemata töö ja minu kasvatuse vili. Õnneks teab poeg juba praegu, kus on pliit ja külmkapp ning suudab enese eest hoolitseda. Ning kui peaks mul prääksatama siin, et midagi on laualt ära viimata, käratan kohe, et endal kah kaks kätt otsas ja jalad all, saab viidud küll. Mitte et ma seda teha ei võiks, kui ma just olen köögi poole minemas, aga ekstra küll mitte.

Kui naine hoolitseb mehe eest sellepärast, et see talle meeldib ja ta sellega teisele rõõmu tahab valmistada (ning vastupidi ka), siis on ju kõik OK. Kui aga naine mehele kõik ette-taha ära teeb sellepärast, et ta on ju mees, muidu äkki pahandab ja läheb minema, kust siis uue saab, millise signaali ta siis tütardele ja poegadele saadab?

5 Responses to “Meestest ja mehelikkusest”


  1. 1 Ninataga
    21/08/2008, 21:18

    😀
    :D:D:D:D
    PST!

  2. 2 iseolija
    21/08/2008, 21:50

    Pole üldse tavapäratu, kui sama pere lapsed-sarnase geneetilise koodi ja kasvukeskkonna tingimustes- üksteisest ometigi totaalselt erinevaks sirguvad. Erineva iseloomu, suhtumiste ja kommetega. Küll ehk hea lastetoa tingmustes on sügavamad väärtushinnangud kindlalt paigas. Aga kui toetudagi nüüd sellele, et “mehed on sellised, millistena naised lasevad neil olla”, siis sama muster peaks head vilja kandma ju ka poegade meheks kasvatamisel. Emal kui naisel on oma poegade mehelikkuse vormimisel üsna kandev osa, eriti veel siis, kui ta kasutabki enam oma naiselikku vaistu kui lapsevanema keelavat-käskivat rolli. Emadel-poegadel(nagu ka isadel-tütardel)on omavahel minu kogemuste põhjal küll see eriline, vastasugupoolte tõmbel ja mõjul põhinev side, mida on võimalik suurepäraselt heas mõttes ekspluateerida, kujundades oma laste soorolle ja-omadusi. Ja üldse – kui lastel on väikesest peale piirid paigas, kus nad end turvaliselt tunnevad, ei ole küll ei armastuse ja poputamisegagi kedagi võimalik ära rikkuda. Pigem salvestub neis see tingimusteta headus ja suureks saades oskavad nad seda ka oma elukaaslastele/lastele jagada. Testitud, toimib küll.

  3. 3 kukupai
    21/08/2008, 22:09

    iseolija, seda ma ju öelda tahtsingi. Oli minul seda hoolimist ja armastust, püüdsin oma lastele jagada ja tundub, et saab asja, ega mu tütredki endaga halvasti käituda lase, olgu nad muidu teineteisest nii erinevad kui tahes.

  4. 4 Tiia
    21/08/2008, 23:29

    Jaa – jaa, nii ongi🙂

  5. 5 Kudzu
    22/08/2008, 10:19

    Täpselt kümnesse!
    Kahjuks kasvavad paljud tänapäeva lapsed (sh ka mina) üles ilma isa eeskujuta ja tõepoolest on keeruline välja mõelda, milline võiks üks tore mees ja isa olla.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

august 2008
M T W T F S S
« Jul   Sep »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031

%d bloggers like this: