22
Sep
08

Moodne teema?

Kangesti moodi tundub olevat läinud sügismasenduse üle kurtmine. Sügist pole veel ollagi ju.

Minule sügis meeldib aastaaegadest kõige vähem, see on tõsi. Peamine põhjus on vajadus kohaneda uue päevarütmiga, pikk suvepuhkus on kõik paigast ära keeranud. Normaalsed inimesed praegusel hetkel keeravad vist juba teist külge ja vaatavad seitsmendat unenägu. Minul pole und ollagi, mitte kuidagi ei õnnestu magama jääda. Ja vaat see tekitab küll stressi, eriti kui peaks hommikul vara tõusma.

Oma olemuselt olen ma üldse öökull, hommikune töövõime on allpool arvestust, õhtul võiks mida tahes teha.

Aga nüüd läheb juba suht vara pimedaks, väljas ei saa ka kaua midagi teha. Selle poolaasta tööpäevad algavad enamuses lõuna paiku, seega ei jõuagi ma hommikul midagi mõistlikku alustada ja pärast kipub aega nappima. Kuidagi peab ju oma asjad sättima, et kõigega valmis jõuda. Praegu ma veel ei tea, kuidas. Kuu aega läheb veel ära, enne kui rütm sisse harjub, siis hakkab kergem.

Kuigi järgmisel poolaastal võib päevakava hoopis teistsugune olla, on imelikul kombel talvel kergem kohaneda. Just suvest väljatulemine võtab kaua aega. Muud stressiallikad veel pealekauba. Aga on lootust, et need hakkavad ära kaduma.

Nii et stress on, aga masendust mitte.


2 Responses to “Moodne teema?”


  1. 1 ninataga
    22/09/2008, 08:26

    Mulle meenub mingi 20 aastat tagasi, kui keegi väitis, et tal on sügismasendus ja stress, siis vahiti teda nagu ilmaimet. Kohati on mul tunne, et nüüd on see tänapäeval kuidagi kunstlikult esile toodud. Kas inimesed tegelevad mingite asjade otsimises endas põhjalikumalt või siis hoopis on tegemist sellega, et lihtsalt inimesed on pehmemaks muutunud.
    Mine sa võta kinni.

  2. 2 Ramloff
    25/09/2008, 10:57

    Aga kogu depressiooni ja masendust võib üldse võtta moodse teemana, sest niisamuti nagu Nõukogude Liidus ei olnud seksi, ei olnud seal ka masendust ning kõik tegelesid ainult ülesehitava tööga.

    Vähemalt mis blogidesse puutub, siis need on subjektiivse reaalsuse puhas väljendusvorm ning kui subjektis on parajasti masendus, miks siis ta peaks tegema näo, nagu seda seal ei oleks?

    Me kritiseerime päris palju ameeriklaste keep smilingut, kuid mulle tundub, et ka eestlastele on möödunud aegadel olnud omane mingi oma “keep …” ainult et mitte smiling, vaid pigem “ma kannatan kõik nurisemata ära” ning seda on meisse kõigisse sisse kasvatatud. Ja ehk just see vanemate “ära nurise, tugev inimene ei nuta” on põhjus, miks teiste masendusjutud vahel tunduvad imelike ja ülespuhututena: sellest ei tohtinud lihtsalt varem sugugi rääkida.

    Kusjuures ma olen ise pidevalt raske ülesande ees, kuidas rääkida masenduse teemadest nii, et see oleks ülesehitav ja kellegi masendust hullemaks ei teeks. Rääkimata ka ei saa jätta, sest see on üks osa minu elust juba 15ndast eluaastast peale.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

september 2008
M T W T F S S
« Aug   Oct »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

%d bloggers like this: