Arhiiv: 1. oktoober 2008

01
okt.
08

Tasuta haridus või eliitharidus?

Paar päeva tagasi tegi üks blogija (kuna ma unustasin loo endale järjehoidjasse ära märkida, ei saa linkida) vägagi selgeks, et koolidepoolne rahakorjamine lapsevanematelt on täiesti õigustatud ja kui tahad oma lapsele paremat haridust ja õppetingimusi saada, siis lihtsalt tuleb maksta, kuna see on privileeg.

Natuke hakkas vastu see seisukoht. Olen ise ka kunagise eliitkooli vilistlane ja sel teemal ennegi sõna võtnud, seepärast kobisen nüüd jälle.

Kirjutises oli tegelikult mitugi asja, millele ma vastu ei vaidlegi. Näiteks jutt selle kohta, et sageli on tegemist süvaõppega, mingile ainele (enamasti siis keeltele) kulub rohkem tunde kui riiklikus õppekavas ette nähtud ning need ju maksavad. Täiesti nõus. Õpetajate töö on meil paraku senini alatasustatud ja pole normaalne neilt veel tasuta tunniandmist nõuda. Ka see, et täiendav õpe vajab täiendavaid õppematerjale, on arusaadav.

Aga vastu vaidleksin sellele, et maksta tuleks ka heade õppetingimuste eest. Korralikud tingimused ja õppevahendid ei ole privileeg. Need on iga kooliõpilase põhiõigused, õppigu ta siis pealinna uhkes eliitkoolis või Kapa-Kohila pisikeses külakoolid. Ei saa öelda, et kui ei pääsenud eliitkooli sisse, pead rahulduma viletsamate sportimisvõimaluste, koledamate klassiruumide või muu taolisega.

Ise käisin ka süvaõppeklassis, mõningaid ainetunde oli rohkem kui tavakoolis. Aga tollal olid sellised “kallakutega” koolid osa riiklikust õppekavast, õpetajad tasuta neid siiski andma ei pidanud, kuigi ega tollalgi palgad neil kiita polnud. Ainukesed tunnid, mille eest tõesti maksta tuli, olid inglise keele tunnid esimesest neljanda klassini, kuna need tõesti õppekavva ei kuulunud ja olid lapsevanemate soovil tunniplaani võetud.

Tingimused olid ajastule kohaselt kõikides koolides ühtlaselt kehvad. Ning tegelikult aitasid lapsevanemad koole oma võimaluste piires küll – kes hankis värve, kes muid remondimaterjale (šefluse korras nii-öelda), kelle kaudu sai ekskursioonibussi või midagi muud. Aga see toimis kõikides koolides, mitte ainult mõnedes, eks ju.

Kui minu lapsed koolis käisid, olid ajad mõnevõrra kitsamad, isegi WC-paberi pidid lapsevanemad ise hankima, muud nipet-näpet ka. Käeliseks tegevuseks kaubeldi materjale vanemate töökohtadest ja kust iganes sai. Kah normaalne ja puudutas samuti kõiki, mitte ainult valitud seltskonda. Aga hakkasid juba eralduma üksikud koolid, kes tahtsid rohkemgi, samuti tekkisid esimesed erakoolid. Kihistumine algas.

Ja nüüd siis küsitakse lausa avalikult annetusi. Küsitagu, miks mitte. Aga ärge tulge selgeks tegema, et see garanteerib lapsele parema hariduse.
Advertisements



Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine