17
okt.
08

Võltskaastunne

Kui täna bussiga linna sõitsin, sattusin üsna ebameeldiva stseeni tunnistajaks.

Rahvast oli suhteliselt vähe. Istusin ning siis panin bussi keskel tähele üht keskealist naist, kes oli silmnähtavalt endast väljas, kuid püüdis end valitseda. Mõned peatused hiljem tuli peale vanem naisterahvas. Toda esimest naist nähes ta peaaegu et tormas tema juurde, langes talle kaela ning kiljatas lausa üle bussi: “Oh sa vaeseke, mul on nii kahju!” Oli näha, et esimene naine oli sellisest valjuhäälsest tähelepanuavaldusest tõsiselt häiritud, tal polnud mingit soovi tähelepanu keskmesse sattuda. Juurdetulija aga hakkas sama valjult ja erutatult pärima, mis siis ikkagi täpselt juhtus ja kuidas esimene naine mõtleb endaga hakkama saada.

Oli aru saada, et ta oli äsja kaotanud kellegi väga lähedase, kuid selline ‘kaastundeavaldus’ paistis olevat liiast. Ülejäänud bussisõitjad püüdsid teha nägu, et nad ei näe ega kuule midagi, kuigi see oli üpris raske. Nii kestis see mitu peatusevahet, kuni noorem naine väljus. Teine sättis end istuma sellise näoga, et kõik on kõige paremas korras.

Kohe üldse polnud korras. Pean tunnistama, et nii räiget taktitunde puudumist kohtab tõesti harva.

Aga kohtab siiski, veidi teisel kujul. Nimelt siis, kui ‘kaastundlikud’ tuttavad hakkavad omavahel arutama, mida lähedase kaotanu nüüd edasi peaks tegema ja kuidas oma elu korraldama. Veel hullem, kui tullakse palumata nõu andma ja õpetama, näiteks stiilis, et sa jäid nüüd suurde korterisse üksi, äkki vahetad ära või üürid toa välja, sul ju raske seal. Kui ikka nõu pole küsitud, võiks suu kinni hoida ja lasta inimesel enne uue olukorraga kohaneda. Alles mõni päev tagasi just pidin paluma paaril tuttaval sellesisuline arutelu vähemalt minu kuuldes lõpetada, minu meelest oli see lihtsalt sobimatu.

Kaastundel ja ‘kaastundel’ on ikka oluline vahe.
Advertisements

3 Responses to “Võltskaastunne”


  1. 1 Larko
    18/10/2008, 00:09

    Tuli sissekannet lugedes meelde telefonivestlus eile öösel, kus hea sõbraga äsja YLE telekanalil kordusena käivitunud kunagise menuseriaali Metsolat kohta arvamusi vahetasime. Sai nimetatud, et peretütardest Jaanal on sama hea taktitunnetus kui ühel mu õdedest: võrdub elefandi käitumisega portselanikaupluses. Teinekord saab ilmselt linnabussis seebikaid vaadata.

  2. 2 thela
    18/10/2008, 08:59

    Omadest õnneks aegade taha jäänud kogemustest võin öelda, et selline avalik ja räige kaastunde avaldamine teeb kohutavalt haiget.

  3. 3 iibis
    18/10/2008, 10:47

    Ehk on asi tõesti selles, et inimesed tõesti ei oskagi kuidagi teise õnnetuse puhul reageerida. See tädi oli vähemalt siiras ja tahtis ilmselt parimat. Küllap oleks samasguse ülebussilise kollase laksu saanud tuttava vennapojapoja pulmad või kolleegi autoost.

    Aga taktitundega on vist küll nii, (nagu ka paljude muude asjadega) — kuhu ikka lusikaga on antud, sealt kulbiga ei võta.


Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine


%d bloggers like this: