01
Nov
08

Kuidas sind kodus kutsutakse?

Sageli on kodus üksteise jaoks kasutusel mitmesugused hellitusnimed. See on loomulik ja iga pere siseasi. Kui aga suguselts kasvab, on ju vaja ka muid üldkasutatavaid termineid, millega suguvõsaliikmeid jutu sees üksteisest eristada nii, et kõik osalised üheselt mõistaksid, kellega tegu.

Tavaliselt tekib see probleem, kui perre sünnib laps ja vanavanemaid on hulgem.

Mina mäletan isegi oma vanavanaema. Temast räägiti, et kui ta esimene lapselaps, minu onu, sündis, ei tahtnud ta sugugi vanaema austavat nimetust kanda. Igal juhul kutsuti teda üksmeelselt aamaks (algupära vist on saksa keelest tulnud).

Minu vanaema oli onule eluaeg muti, minu emale (ja hiljem ka isale) memm. Mina ei õppinud kumbagi nimetust kasutama, oli ja jäi vanaemaks ning temal vähemalt sellega probleeme polnud. Isapoolset vanaema sai pereringis Tartu vanaemaks kutsutud.

See oli üldse aeg, mil sõnad emme ja issi polnud veel käibele tulnudki, nii et minul on alati olnud ema ja isa. Minu lastel siis vastavalt vanaema ja vanaisa.

Aga probleem tekkis lastel isapoolsete vanavanematega. Väikese mõtlemise peale läksid käibele mammi ja papi. Ega see alguses neile eriti meeldinudki, aga harjusid ära 😛

Mina olen oma lastele alati olnud emme. Isa muutus alguses issiks küll, aga kui üks sugulane, kelle arvamusest ma väga lugu pean, sellesse just hästi ei suhtunud (ta põhjendas oma suhtumise ära ka: sõnad emme ja issi tõi eesti lastekeelde Ellen Niit, kuid kõlaliselt ühildus issi selle sugulase meelest pissiga 😉 ), sai ruttu isa tagasi käibele võetud.

Minu enda jaoks polnud mingit probleemi selles, et tütretütardele vanaema olla. Suurem nii ütlebki, kui vaja teise vanaemaga vahet teha, lisab eesnime juurde.

Aga vaat Tupsuga on veidi teine lugu. Siis kui ta alles rääkima õppis, oli loomulik, et alguses öeldi aama, siis muutus see maamaks. Nüüd aga on asi hoopis naljakas: laps suudab välja öelda küll vanaema, aga ei kasuta tavaliselt seda sõna. Ikka maama, kui teistega räägib, mulle endale aga ütleb väljaspool kodu ema ning seda selge ja kõva häälega pealegi. Mõnigi võõras ongi arvanud, et tegu minu lapsega 😀

Oma ema kutsub Tupsu emmeks, kui aga teistele vaja rääkida, ütleb  minu emme, seda just sellepärast, et kodus meil tütrega vahet teha.

Isaga räägib Tupsu soome keeles ning loomulikult kutsub teda soomepäraselt isiks. Isapoolne vanaema on teadagi mummo. Aga minu ema on mu mõlema lapselapse jaoks teine vanaema.

Õde on oma lastele olnud ikka ema, kui aga  lapselaps sündis, ei tahtnud temagi vanaema olla ja käskis end hoopis memmeks kutsuda. Ma vahel ikka norin, et noh memmeke, kuidas läheb 😛


6 Responses to “Kuidas sind kodus kutsutakse?”


  1. 1 osaline
    01/11/2008, 21:13

    Emapoolses suguvõsas ei kutsu mind vist keegi õige nimega. Kunagi kinkis üks kelmikas Rebase-Reinu näoga külaonu nime, mis vist külge jääbki 😀
    Lapsepõlvest meenub üks “kiiks” küll: oma ema õdedest (päris tädidest) rääkides käis tädi tiitel nime järel (Helle-tädi, Eevi-tädi…). Naabrinaine oli ka Helle, aga kõigest tädi Helle, mitte iialgi Helle-tädi.

  2. 2 Nirti
    01/11/2008, 23:01

    Ma olen vanaemasid “nanadeks” kutsunud imikust peale, ilmselt SAT-TV mõju… (nana – vanaema inglise keeles). Kuna Tallinna-nana oli suurt kasvu naine (ma olen temasse), siis mu lemmik-vanaema e. Viljandi vanaema on Pisinana 🙂

    Ema on mul “mamma”, lapsena oli “emme”.

  3. 3 ninataga
    02/11/2008, 08:21

    Minul olid kõik oma nimedega – va. vanaema, kes mind kasvatas, tema oli Vana.
    Egas mul neid sugulasi just pole. Hetkel on vaid üks järgi ju – poolõde 😦

  4. 02/11/2008, 21:27

    Minul olid vanaema ja vanaisa ja ema ja isa. Kasuisad käisid nimepidi (Juhan või Ülo vmt).

    Aga minu lastel on selles osas suurem valik. Minu poolt on neil Soome vanaema (minu ema) ja Hargla-vanaema (minu vanaema). Pluss Onu Veijo (minu ema mees). Minu mehe poolt aga Memm ja Paps (mehe isa ja ema).

    Hiljuti arutasime aga ühes blogis, et kuidas me mehega üksteist ka õige kutsume. Ja meie peres siis lastega (või vahel ka laste kuuldes) teisest vanemast rääkides on issi või emme, omavahel nimepidi ja seltskonnas, kust tuntakse mõlemaid, siis nimepidi, ja kui ei tunta, siis mina ütlen “minu mees” ja mees ütleb “minu naine” või “minu proua” (milline mulle eriti ei meeldi ja alati harja punaseks ajab, sest ma ei tundu endale eriti prouana – igatahes tekitab selle kuulmine mulle iga kord hetkelise kõhuvalu :P).

    Minu õed-vennad käivad nimepidi (ka mu lastel). Mehe õed on Tädid. Tädi Saima ja Tädi Malle. 🙂

  5. 02/11/2008, 21:30

    Ahjah, vanaisa isa oli ka veel täiesti elu ja tervise juures, kui mina veel laps olin – teda kutsusin Vaarisaks.

    Ja mehe vanemad on mullegi Memm ja Paps.

  6. 02/11/2008, 21:33

    Kusjuures ma mäletan ennast mingis viiendas klassis juurdlemas eksistentsiaalse probleemi üle, et kas ma peaksin hakkama ka oma vanemaid kuidagi popimalt ja noortepärasemalt kutsuma, kui teismeliseks saan :P. Et kuidas sa siis ikka ütled, et Vanaema või Emme (ju ma ikka siis mingil ajal ka “Emmet” olen kasutanud). Suur probleem oli kohe :P. Teismeliste värk vist või miskit :)))).


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2008
M T W T F S S
« Oct   Dec »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: