Arhiiv: 7. november 2008

07
nov.
08

Kiri poeg Anatoolile

Kallis poeg,

kirjutan sulle, et sa teaksid, et minul ja ka teistel läheb võrreldes sinuga väga hästi. Kirjutan aeglaselt, sest tean, et sa pole kiire lugeja.

Kui sa kunagi koju tuled ja meie korterit enam ära ei tunne, siis tea, et me kavatsesime veel enne sinu tagasitulekut ära kolida.Uues korteris on isegi pesumasin sisse ehitatud. Proovisin kohe järele ja panin sinna mõned särgid. Tõmbasin ketist. Särke pole ma tänase päevani enam näinud.

Sinu onu sai uue töökoha. Tema alluvuses on 500 inimest. Ta töötab nüüd surnuaias muruniitjana.

Sinu õde sünnitas eile lapse. Me veel ei tea, kumb sündis, kas poiss või tüdruk, seega ei saa ma sulle öelda, said sa nüüd onuks või tädiks.

Eelmisel nädalal sadas ainult kaks korda. Esimene kord sadas kolm päeva ja teine kord neli päeva. Müristas nii kõvasti, et kana munes ühte muna neli korda.

Saadan sulle veel selle vesti, mida sa nii väga igatsed. Nööbid tõmbasin eest, et paki kaalu vähendada. Nad on vesti paremas taskus.

Teisipäeval vaktsineeriti meid kõiki maavärina vastu.

Armastusega: sinu ema.

Ps. Oleksin sulle ka raha saatnud, kuid olin juba kirja kinni kleepinud.
Advertisements
07
nov.
08

Kust algab avalik huvi?

Tarmo kirjeldab päris koomilist seika, kui ajaleht pressinõukogusse kaevati selle eest, et isevoolu teed pidi tulnud kaastööd toimetas ja avaldas teises rubriigis kui kirjutaja soovinuks.

Saan ajakirjanikest täiesti aru – nemad lähtuvad (või peaksid lähtuma) avalikust huvist ning Tarmo kirjelduse põhjal tundus, et see kaastöö sisaldas üksjagu sellist informatsiooni, millega laiemal avalikkusel pole midagi peale hakata ning mis oli oluline ainult konkreetsele inimeste ringile. Seetõttu seda osa ka ei avaldatud.

Olen ise palju ajakirjanikega suhelnud, pressiteateid andnud, olnud intervjueeritav, ise artikleid kirjutanud. Tavaliselt käib toimetaja ikka need asjad üle ja lehte jõuab tema meelest olulisim. Üldiselt olen võinud rahule jääda, tahtlikke moonutusi pole ette tulnud ning pisivead saavad parandatud.

Aga teistpidi – kui ma esindan oma kirjutisega mingit organisatsiooni, olen ma loomulikult huvitatud sellest, et anda palju ja põhjalikku infot, minu jaoks on see ju tähtis. Siin tekivadki käärid avaliku ja isikliku huvi vahel.

Kuidas hinnata seda, mis lugejatele tegelikult huvi pakub? Mis on see kriteerium, mille põhjal ajakirjanik ning tema järel toimetaja otsustab, et see või teine asi on piisavalt huvitav, et laiem avalikkus seda teadma peaks?

Kas kedagi huvitab näiteks mingi organisatsiooni igapäevategevuse kirjeldus? Ilmselt ainult organisatsiooni enda liikmeid või neid, kes sellega mingil moel seotud on. Samas, kui organisatsioonis toimub mingi eriline sündmus, võiks see ju laiemat kõlapinda leida, ning siis vist on omal kohal ka lühiülevaade, kelle-millega üldse tegu on.

Kohalikel lehtedel on siin vist isegi suurem roll – olla oma piirkonna lugejate infoallikas, tutvustada piirkonnas tegutsevaid organisatsioone. Mõnele lugejale võib just siit tulla ahaa-elamus: meil on ka midagi niisugust, see huvitab mind, ma tahan nendega kontakti võtta ja ehk ka ise tegevuses kaasa lüüa.

Aga kui Tarmo kirjeldatud loo juurde tagasi tulla – ega ma mäletagi, et näiteks Nõmme Sõnumid oleks kunagi pikemalt kirjutanud Nõmme Vaegkuuljate Seltsist. Peab vist toimetusele vihjama…



Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2008
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
Advertisements