08
Nov
08

Veri on paksem kui vesi

elik kord sugulased, igavesti sugulased😀

Lugesin Elviina märkust selle kohta, et ta mees ei taipa kuidagi, miks peaks mingi endise sugulase matusele minema (jutt on siis eksämmast). Ega tegelikult ei peagi ju. Aga kui inimene on sulle elus midagi tähendanud, võid sa ju talle seda viimast austust osutada?

Keeruline lugu nende sugulastega. Veresugulasi sa endale ise valida ei saa, nad on sulle sündimisel kaasa antud ja kogu lugu. Ning kui siis suhted ainult teile endile teadaolevatel põhjustel sassi lähevad, tänitavad kõik ülejäänud sugulased, et kuidas sa ometi võid… Samas kõige suuremad tülid ja riiud just sugulaste vahel peetaksegi. Ning vahel võib võhivõõras palju lähedasem olla kui mingi lihane tädi või onu.

Muidugi on palju selliseid suguvõsasid, kus tõesti hoitakse kokku ja ei suhelda ainult moepärast. Mind ennastki on sellisega õnnistatud.

Aga vaat need “isehakanud” sugulased… Kui abielus ollakse, on mõningane suhtlus paratamatu ka siis, kui inimesed ehk ei meeldigi. Muidugi on alati võimalik seda mingites piirides hoida. Võib aga ka nii juhtuda, et just teisepoole suguseltsist leitakse endale hea sõber või muidu lähedane inimene. Kui aga lahku minnakse, tekib alati küsimus, kas suhtlemist jätkata või võõraks jääda. Samas lastele on need teised ju sugulased edasi ja kuidagi ei saa neid kõrvale jätta.

Mul endal tekkis see probleem just lahutusega. Ämm-äi olid mõni aeg enne lahutust ja kohe selle järel loomulikult minu peale pahased ja süüdistasid kõiges ainult mind – mina polevat osanud nende poega hoida nagu vaja. Lastega õnneks jäid normaalselt suhtlema ning mõni aeg hiljem leppisime ka meie ära. Oma osa oli ka sellel, et mees ise ära rääkis neile, millega ta kõik hakkama oli saanud. Ju vist said aru, et siin polnud tõesti midagi päästa. Muidugi, kui ma kohe oleks endale mingi uue meesterahva kõrvale tekitanud, see vist nii kergelt poleks läinud😛

Nojah, aga mu oma öde ei saanud kah kohe aru, miks mulle äia surm ja matused pidid korda minema. Minul aga äia vastu mingeid pretensioone polnud, me olime alati hästi läbi saanud. Loomulikult läksin ma matusele ja tegelikult kukkus nii välja, et matsingi ise.

Viis aastat hiljem mehe onu matusele tuli õde ise meile autojuhiks, kuna meil mingit muud vahendit maale pääsemiseks polnud tollal. Sellega ta üllatas mehe suguseltsi üsna meeldivalt ja nad said vägagi normaalselt suheldud. Et õde mu käest selle sõidu eest bensiiniraha sisse kasseeris, on juba iseasi.

Ega me palju rohkem suhtlegi. Niisama helistamist ette ei tule, aga kui kokku saame juhuslikult, juttu ikka räägime. Lapsed käivad maal just nii palju kui tuju on ja sedakaudu infovahetus toimib. Ja sünnipäeval mulle ikka helistasid ja õnne soovisid.

Elu lihtsalt on selline.


1 Response to “Veri on paksem kui vesi”


  1. 08/11/2008, 09:49

    Jep, elu ongi imelik. Mul on “second hand” mees, kellega paari päikeseringi pärast kolmkümmend kooseluaastat täis saab, aga kui mehe ex haigeks jäi – ja siis oli meil juba ligi kakskümmend ühist aastat seljataga – käis tema laste isa, minu mees , tal surivoodil lausa kätt hoidmas, matustest rääkimata – no seal oli ta juba oma laste jaoks vajalik. Ei olnud sel hetkel minu asi midagi öelda ja ausalt öelda ei tulnud mõttessegi.
    Alati peab inimeseks jääma, kui mõnikord ei suudeta head teha peab jätma vahel kasvõi halva tegemata. Nii lihtne see ongi, nii ma veresugulaste kui “hakanud sugulaste vahel”. Võhivõõrastest rääkimata.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2008
M T W T F S S
« Oct   Dec »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930

%d bloggers like this: