Arhiiv: 10. november 2008

10
nov.
08

Ilm tunneb ära puhkepäevad?

Tundub nõnda, et niipea kui saabub nädalalõpp, kaob päike ja hakkab vihma sadama. Või kas ainult tundub? Hispaania teadlased kinnitavad, et neil on tõendeid selle kohta, et mõnes Euroopa osas jälgib ilm tõepoolest nädala rütmi. Ja tegu ei ole mingi müstilise ilminguga, vaid inimese mõjuga.

Barcelona ülikooli teadlane Arturo Sanchez-Lorenzo ja tema kolleegid uurisid Hispaania ilmajaamade viimase 45 aasta andmeid ja selgus, et see tendents on eriti ilmne suvel. Nad oletavad, et nädalalõppudel paisatakse õhku enam saasteosakesi, mis omakorda soodustavad pilvede teket ja muudavad õhu tsirkulatsiooni.

Nad leidsid ka, et Lääne-Euroopas on õhurõhk nädala keskel madalam kui nädalalõppudel.

Sellist suundumust on leitud ka USAs. Nädalatsüklid Euroopas on nõrgemad kui USAs ja Aasias, mis sunnib ilmateadlasi arvama, et tegu võib olla lihtsalt statistilise enesepettusega.

Allikas: AlphaGalileo

Picture (Device Independent Bitmap)
Muide, minu puhul tundub paika pidavat – nii kui mul vaba päev, keerab ilma sinnasamusesse.
Advertisements
10
nov.
08

"Väikeste" luikede tants

Juta tuletas mulle meelde ühe ammuse loo, mille meenutamine seniajani luksumiseni naerma ajab. Aga et kõik ausalt ära rääkida, peab alustama veidi kaugemalt.

Aasta oli siis 1977 ning seltskond tublisid sportlasi sõitis preemiareisile Dnepropetrovskisse, mina nende hulgas (koroonat mängisin ning seetõttu pääsesingi punti). Reis oli algusest saadik seiklusterohke.

Kõigepealt – kui meid Dnepri lähedal asuvasse hotelli sõidutati, hakkas paduvihma sadama. Paari tunni pärast oli vesi juba nii palju tõusnud, et hotellist ukse kaudu enam välja ei pääsenud, väljuda tuli esimese korruse akendest ning mõnisada meetrit paadiga sõita, et linna peale minna.

Hommikuks oli veetase sedavõrd alanenud, et saime kuiva jalaga sadamasse, kuigi ümbruskond oli risu ja soppa täis. Meid aga laaditi koos kahe teise suure kodumaa eri paigust pärineva grupiga jõelaevale ja algas kolmepäevane reis mööda Dneprit.

Laevasõit ise läbi lüüside oli juba elamus omaette. Meid viidi mitmesse Ukraina väikelinna, üks nendest oli Tarass Ševtšenko kodukoht. Laeval aga oli õhtuti ette nähtud kultuuriprogramm, esimese õhtu sisustas üks vene grupp, teine oli määratud meile. Ning selle programmi kohustuslik element oli variatsioon “Luikede järve” teemal, kolm väikest valget seelikukest anti kah personali poolt.

Meie mõtlesime pool päeva, mida teha, tantsida ja laulda ju keegi eriti ei osanud (põhiosa grupist olid ikkagi kurdid). Lõpuks moosisime ära oma grupi kõige priskema meesisendi, selleks kulus muuhulgas ka pool pudelit Armeenia kolmetärnilist, sikutasime talle kõik need kolm seelikut ümber ja saatsime rahva ette. Välja mängis! Rahvas naeris kõhud kõveras, hea, et keegi üle parda ei kukkunud. Ülejäänud aja sisustasime Eesti rahvamängudega ning tore oli vaadata, kuidas kõik kaasa lõid.

Ja veel – mul endal oli just sel päeval sünnipäev. Kombekohaselt käis õnnitlemas laevakapten isiklikult ning kogu see laevatäis rahvast laulis tervituseks: Moi adres ne dom, ne ulitsa, moi adres Sovetskii Sojuz!

Tagasipääsemine oli ka paras tsirkus, millegipärast lennuk ei läinud ja sai öö Dnepropetrovski lennujaamas toolidel veedetud. Koju lendasimegi hoopis Moskva kaudu ning jõudsime kohale 24 tundi hiljem kui planeeritud. Kodus aga ootas mind tort.

pilt siit




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2008
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 12
3456789
10111213141516
17181920212223
24252627282930
Advertisements