Arhiiv: 4. detsember 2008

04
dets.
08

Päkapikula 4.12.2008

Nii lahe on blogipuust leida praegusel millegipärast närvilisel ja rahutul ajal südamlikku juttu väga lihtsatest ja igapäevastest asjadest – kuidas üks väike põnn tuttu läheb. Tuli tuttav ette ja tekitas sellise rahulolutunde. Iibis, Sulle seekordne kommike.
Advertisements
04
dets.
08

Eneseleidmise raske tee

Ma ei tea vist tänase päevani, milline inimene ma siis oma põhiolemuselt olen. Loomulikult tahaks endast alati kõige paremat arvata, aga vahel suudan iseennastki üllatada ning vahel heidetakse mulle ette asju ja omadusi, mida ma endal ei arvanud olevatki.

Või ajan ma oma olemuse segi sellega, mida minult näikse oodatavat?

Ei mingit juttu raskest ja keerulisest lapsepõlvest! Igatepidi täisväärtuslik pere, päris kindlasti piisavalt hoolt ja armastust, materiaalses mõttes ka mingit puudust pole olnud, et võiks kõiki hilisemaid komplekse selle süüks ajada.

Aga – ma olen kõvasti üle poole elust maadelnud igasuguste kompleksidega ja vahetevahel löövad need praegugi veel välja.

Mina olin laps, kes ei tohtinud jonnida, kellelt eeldati vaikimisi alati korralikku ja mõistlikku käitumist ning loomulikult häid hindeid koolis. Käsud ja keelud olid konkreetsed, vastuvaidlemise võimalust polnud. Selgitusi ja põhjendusi ka eriti mitte. See oli ühest küljest hea, piirid olid paigas. Aga teisest küljest jälle – ootamatus olukorras ei suutnud ma kohe reageerida, ma ei teadnud, kuidas oleks õigem käituda, ma ei teadnud kunagi, kas seda heaks kiidetakse või mitte. Ning kõige hullem oli, kui teiste kuuldes märkus tehti ja korrale kutsuti. Ma sageli ei saanud arugi, mis siis nüüd valesti oli.

Kui midagi halvasti läks, ei julgenud ma sellest rääkida, sest ma ei teadnud ette koduste reaktsiooni. Alati oli tunne, et saan pahandada – kuidas ma ometi nii mõtlematu või saamatu olen. Alati jäi mulje, et olen kõiges ise süüdi, ka selles, et mind kiusati või narriti – ju ma oma käitumisega selle esile kutsusin. Kuidas ennast kehtestada, õppisin palju hiljem. Kas ma seda päriselt selgeks olen saanudki?

Kooliga õnneks suuri probleeme polnud, pea ilmselt lõikas ja tegelikult vedasin ma end koolist suht lõdvalt läbi. Aga hinne alla nelja oli juba paha, siis anti mõista, et peaks nagu rohkem pingutama. Üks komistuskivi oli algklassides kirjatehnika. Mu vanematel oli ja on praegugi väga ilusad käekirjad. Minul oli see tõepoolest kohutav (praegu aga peetakse vägagi kenaks ja loetavaks). Kui õde kooli läks, oli ka tema käekiri ilus ning mulle vihjati tihti, et peaks ka püüdma rohkem ja korralikum olema. Õde on väga andekas joonistaja, mina ei oska seda üldse. Õde tassis koolist kogu aeg kiituskirju koju, minul neid ette näidata polnud. Õde oli ja on praegugi kõva sportlane, mina olin lapsena sageli haige ning füüsiline vorm ka vastav. Võrdlus kogu aeg minu kahjuks. No tekitab ju alaväärsuskompleksi?

Teismeliseeas muutuvad väga oluliseks sõbrad. Mina ei tahtnud heameelega sõpru koju kutsuda. Paljud asjad, mis meil omavahelises suhtluses tundusid loomulikuna, said hiljem kriitika osaliseks – nii ei räägita ju, nii ei tehta, see pole viisakas. Meie endi jaoks polnud seal midagi imelikku, kõik meieealised rääkisid ja käitusid samamoodi.

Ma sain üksvahe väga hästi läbi klassi kõige halvema mainega tüdrukuga. Seda suhtlust püüti igati takistada – äkki jäävad halvad kombed mullegi külge. Mina tajusin seda usaldamatusena, nagu ma ikka veel ei suudaks head halvast eristada. Olgu öeldud, et ei jäänud mulle külge sealt midagi ja suhtlus lõppes sujuvalt koos kooliga.

Mingil moel jäi mulle külge tunne, et mina pean alati olema mõistev, teistega arvestav, mitte mingil juhul oma tahtmist nõudev. Kui ma “oma joru ajasin”, olin kindlasti hoolimatu ja enesekeskne. Mina sain oma tahtmist siis, kui see teistele sobis. Elu tegelikult ongi ju kompromisside kunst, aga minule jäi sageli tunne, et ma pean tunnustuse ja heaolu kuidagi välja teenima. Kuidagi väga loomulik oli, et kui kellelgi minult midagi vaja oli, siis ma alati tegin seda, mida oodati, aga kui mina abi vajasin, siis pidin ootama, kuni teistel võimalik oli mind aidata. Mitte alati muidugi ja kui ikka asi tõsine on olnud, siis on sellest ka aru saadud. Eriti tugev pere toetus oli tuntav mu abielukriisi ajal, siis oli küll üle hulga aja tunne, et just mina olen hetkel oluline.

Nojah, üldiselt ma olengi selline hea inimene, arvestan teistega ja püüan aidata kui palutakse. Mingil moel on  see muutunud minu teiseks minaks. Kuid on aegu, kus ma ei taha või ei jõua, kus ma tahan eelkõige endale mõelda. See aga on paljudele ootamatu. Kuidas siis nii? Kuidas sa ei tormagi kohe appi kui mul sind vaja? See ju nii väike asi. Aga just sel hetkel võib minu jaoks sedagi liiga palju olla.

Mis juhtub katlaga, milles surve liiga suureks läheb? Plahvatab loomulikult, parimal juhul lendab vaid kaas pealt. Minul on selliseid plahvatusi üha sagedamini ette tulnud. Siis võib vabalt juhtuda, et reageerin üle, nii et isegi pärast imestan. Aga ma tunnen, et ma ei jaksa kaua enam hea ja kena inimene olla. Ma tahan, et ma võiksin lõpuks ometi olla päris mina ise, oma tujude ja kapriisidega ning et teised peaksid seda normaalseks, mitte mingiks kõrvalekaldeks.

04
dets.
08

Mina, ikka mina

Et mõnikord test nii laheda tulemuse annab, on vahelduseks täitsa meeldiv. Egolaks missugune!




Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

detsember 2008
E T K N R L P
« nov.   jaan. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031