04
Dec
08

Eneseleidmise raske tee

Ma ei tea vist tänase päevani, milline inimene ma siis oma põhiolemuselt olen. Loomulikult tahaks endast alati kõige paremat arvata, aga vahel suudan iseennastki üllatada ning vahel heidetakse mulle ette asju ja omadusi, mida ma endal ei arvanud olevatki.

Või ajan ma oma olemuse segi sellega, mida minult näikse oodatavat?

Ei mingit juttu raskest ja keerulisest lapsepõlvest! Igatepidi täisväärtuslik pere, päris kindlasti piisavalt hoolt ja armastust, materiaalses mõttes ka mingit puudust pole olnud, et võiks kõiki hilisemaid komplekse selle süüks ajada.

Aga – ma olen kõvasti üle poole elust maadelnud igasuguste kompleksidega ja vahetevahel löövad need praegugi veel välja.

Mina olin laps, kes ei tohtinud jonnida, kellelt eeldati vaikimisi alati korralikku ja mõistlikku käitumist ning loomulikult häid hindeid koolis. Käsud ja keelud olid konkreetsed, vastuvaidlemise võimalust polnud. Selgitusi ja põhjendusi ka eriti mitte. See oli ühest küljest hea, piirid olid paigas. Aga teisest küljest jälle – ootamatus olukorras ei suutnud ma kohe reageerida, ma ei teadnud, kuidas oleks õigem käituda, ma ei teadnud kunagi, kas seda heaks kiidetakse või mitte. Ning kõige hullem oli, kui teiste kuuldes märkus tehti ja korrale kutsuti. Ma sageli ei saanud arugi, mis siis nüüd valesti oli.

Kui midagi halvasti läks, ei julgenud ma sellest rääkida, sest ma ei teadnud ette koduste reaktsiooni. Alati oli tunne, et saan pahandada – kuidas ma ometi nii mõtlematu või saamatu olen. Alati jäi mulje, et olen kõiges ise süüdi, ka selles, et mind kiusati või narriti – ju ma oma käitumisega selle esile kutsusin. Kuidas ennast kehtestada, õppisin palju hiljem. Kas ma seda päriselt selgeks olen saanudki?

Kooliga õnneks suuri probleeme polnud, pea ilmselt lõikas ja tegelikult vedasin ma end koolist suht lõdvalt läbi. Aga hinne alla nelja oli juba paha, siis anti mõista, et peaks nagu rohkem pingutama. Üks komistuskivi oli algklassides kirjatehnika. Mu vanematel oli ja on praegugi väga ilusad käekirjad. Minul oli see tõepoolest kohutav (praegu aga peetakse vägagi kenaks ja loetavaks). Kui õde kooli läks, oli ka tema käekiri ilus ning mulle vihjati tihti, et peaks ka püüdma rohkem ja korralikum olema. Õde on väga andekas joonistaja, mina ei oska seda üldse. Õde tassis koolist kogu aeg kiituskirju koju, minul neid ette näidata polnud. Õde oli ja on praegugi kõva sportlane, mina olin lapsena sageli haige ning füüsiline vorm ka vastav. Võrdlus kogu aeg minu kahjuks. No tekitab ju alaväärsuskompleksi?

Teismeliseeas muutuvad väga oluliseks sõbrad. Mina ei tahtnud heameelega sõpru koju kutsuda. Paljud asjad, mis meil omavahelises suhtluses tundusid loomulikuna, said hiljem kriitika osaliseks – nii ei räägita ju, nii ei tehta, see pole viisakas. Meie endi jaoks polnud seal midagi imelikku, kõik meieealised rääkisid ja käitusid samamoodi.

Ma sain üksvahe väga hästi läbi klassi kõige halvema mainega tüdrukuga. Seda suhtlust püüti igati takistada – äkki jäävad halvad kombed mullegi külge. Mina tajusin seda usaldamatusena, nagu ma ikka veel ei suudaks head halvast eristada. Olgu öeldud, et ei jäänud mulle külge sealt midagi ja suhtlus lõppes sujuvalt koos kooliga.

Mingil moel jäi mulle külge tunne, et mina pean alati olema mõistev, teistega arvestav, mitte mingil juhul oma tahtmist nõudev. Kui ma “oma joru ajasin”, olin kindlasti hoolimatu ja enesekeskne. Mina sain oma tahtmist siis, kui see teistele sobis. Elu tegelikult ongi ju kompromisside kunst, aga minule jäi sageli tunne, et ma pean tunnustuse ja heaolu kuidagi välja teenima. Kuidagi väga loomulik oli, et kui kellelgi minult midagi vaja oli, siis ma alati tegin seda, mida oodati, aga kui mina abi vajasin, siis pidin ootama, kuni teistel võimalik oli mind aidata. Mitte alati muidugi ja kui ikka asi tõsine on olnud, siis on sellest ka aru saadud. Eriti tugev pere toetus oli tuntav mu abielukriisi ajal, siis oli küll üle hulga aja tunne, et just mina olen hetkel oluline.

Nojah, üldiselt ma olengi selline hea inimene, arvestan teistega ja püüan aidata kui palutakse. Mingil moel on  see muutunud minu teiseks minaks. Kuid on aegu, kus ma ei taha või ei jõua, kus ma tahan eelkõige endale mõelda. See aga on paljudele ootamatu. Kuidas siis nii? Kuidas sa ei tormagi kohe appi kui mul sind vaja? See ju nii väike asi. Aga just sel hetkel võib minu jaoks sedagi liiga palju olla.

Mis juhtub katlaga, milles surve liiga suureks läheb? Plahvatab loomulikult, parimal juhul lendab vaid kaas pealt. Minul on selliseid plahvatusi üha sagedamini ette tulnud. Siis võib vabalt juhtuda, et reageerin üle, nii et isegi pärast imestan. Aga ma tunnen, et ma ei jaksa kaua enam hea ja kena inimene olla. Ma tahan, et ma võiksin lõpuks ometi olla päris mina ise, oma tujude ja kapriisidega ning et teised peaksid seda normaalseks, mitte mingiks kõrvalekaldeks.


7 Responses to “Eneseleidmise raske tee”


  1. 1 ninataga
    04/12/2008, 08:07

    Ma arvan, et sa võiks olla just see päris sina ise🙂
    Ma usun, et see oleks sulle sinu enda suhtes õiglasem ja samuti teiste suhtes. Keerulised ajad muudavad inimesed vahetuks. See, et sa noogutad mõistmisest, ei tee kellegi olemist paremaks. Kui ei mõista, siis ma usun, et sa ei peagi ennast sundima sellele, et sa peaks mõistma.
    Aastaid elasin mina samamoodi kui sina, enam mitte juba pikka aega.
    Minu jaoks kehtib vaid üks reegel: endast nõrgematele isegi sõnadega kallale ei lähe! Isegi siis, kui nad provotseerivad. Ma lihtsalt kõnnin minema.
    Seega, kaan maha ja hinga rahulikult🙂

  2. 04/12/2008, 12:32

    tere, loen sind juba natuke aega, täna tekkis tahtmine kommida🙂 sellepärast, et sinu endassevaatamise jutt oleks nagu minu pealt maha kirjutatud. just mis kooliaega puudutab. peale enda hakkamasaamist pidin pere vanimana muretsema-vastutama ka nooremate eest. ja nende pahateod tulid tahes-tahtmata mulle kaela. ja kõik see abistamise värk jne.. ühesõnaga, ma tean, mida sa tunned😉

  3. 3 algarv
    04/12/2008, 15:54

    Ramloff pani ka minu neid mõtteid mõlgutama. Et kes või mis ma päriselt olen. Eks blogiminegi on osaliselt sel eesmärgil ette võetud.

    Meieealiste lapsepõlved on üsna sarnase kasvatusmustriga. Nii oligi kombeks. Ei arutatud lapsega, miks midagi peab või ei tohi. Ma mäletan, kuidas ma vihkasin oma ema kasvatusmeetodit, mis seisnes teiste heade omaduste eeskujuks toomisel. Näiteks, et vaata, kui hästi Sirje õpib või kuidas Tiina alati kodus ema aitab. Mis sest, et Tiina ei õppinud hästi ja Sirje ei aidanud ema.

    Mina põdesin veidi vähem, sest olin otsustanud neid vanemate nõudmisi mitte täita, mis mulle ei sobinud. Kasvõi neile valetamise abil. Selle tõttu on mul enda allasurumist vähem olnud. Aga ikkagi, mis on mu põhiloomus? Kas mõistlik, töökas ja kohusetundlik, nagu minust mõnikord arvatakse. Või hoopis lõbujanuline boheemlane, kes reeglitele vilistab. Vastust teab vaid tuul…

  4. 04/12/2008, 17:20

    See kasvatusmeetod tekitab ju tunde, et laps iseendana pole midagi väärt, ta peab kogu aeg olema ja käituma nagu keegi teine.
    Valetamisega on asi nii, et üks vale sünnitab järgmise ning mingil hetkel on pundar nii suur, et ei saagi enam lahti harutada. Oma lastele ütlesin alati, et parem ise ausalt ära rääkida ka siis kui midagi viltu läheb, mõtleme, kus valesti sai tehtud, siis järgmine kord ollakse ju targem ja ei tehta sedasama viga. See muidugi ei tähenda, et järgmisel korral midagi muud ei juhutks.
    Me istusime ja rääkisime asjadest vahel tundide kaupa, mees ka pahandas, et pole vaja arutada, asi on nii ja kõik.

  5. 04/12/2008, 19:46

    Hästi tuttav tunne oli su lugu lugeda, meil oli kodus näiteks käibel sügavalt halvustav ütlemine:”kõigil teistel on lapsed nagu lapsed ikka, ainult minul…. jne”. Lapsele pidi pidevalt sisendama, et ta on teistest halvem, see tekitas kohutava alaväärsuskompleksi. Laisk, loll, lohakas ja : “hea, et sa nii kole oled, ei jää vähemalt lollist peast rasedaks”! (Daaaaaaa…). Muidugi õppisin ma ennast vanemate jaoks paremaks valetama, sellest harjumusest vabanemine ei ole kerge. Kord juba kahepalgelist elu elama õppinuna teeb täiskasvanugi hulle vigu mis tegelikult maksavad talle endale julmalt kätte, nii jääbki inimene elama “teiste jaoks”, olema “nagu kõik” saamata olla tema ise.
    Oma lastega üritasin käituda nagu sinagi, rääkisime-rääkisime-rääkisime. Ma pole kindel, et kõik on õnnestunud, aga loota võib ikka. Kui mina hetkest kui vanematekodust välja kolisin ei rääkinud oma isiklikust elust vanematele midagi, siis mu oma lapsed pole nii kaugeks jäänud. Hea märk, ma loodan.

  6. 6 Algarv
    04/12/2008, 19:51

    Kasvatuse puhul on huvitav, et samast perest tulevad täiesti erinevad isiksused. Kasvatus peaks ju põhimõtteliselt sama olema. Siis ikkagi määrab see sisemine loomus väga palju. Enda kohta võin öelda, et lõpetasin valetamise, kui see võimalikuks osutus. See ei meeldinud mulle, aga nooruses valisin kahest halvast selle. Mu ego ei võimaldanud ennast painutada põhjendamata reeglite alla. Ramloffi arutluste järele tundub, et järgisin oma loomust. Ega ma ei kahetsegi, uuesti tagasi minnes teeksin samamoodi.

    Tean, et valetamine pole hea lahendus. Oma last ma niisugusesse seisu ei kavatsenud panna. Ütlesin, et mis ka ei juhtuks, emale võib rääkida nii nagu asi on. Kellele siis veel? Nii me õpimegi vanemate ja enda vigadest. Mis muidugi ei takista meid uusi vigu tegemast.

  7. 04/12/2008, 20:15

    Just, selle Ramloffi arutluse juurde tagasi tulles peab nentima, et inimene hakkab ikkagi lõpuks otsima oma tõelist mina. Iseasi, kas elu annab aega selleni jõuda. Näiteks minu venna jaoks sai aeg enne otsa kui ta taipas mis valesti on. Seega pean näiteks ennast siiski väga õnnelikuks, ehkki natuke Iiahilikult (praegune populaarne test🙂 ) pessimistlikuks tüübiks.

    No ja vigadest.. eks sellega ole nii, et kui ei tee oma vanemate vigu, siis mõtleme midagi uut ja veel vigasemat välja 😀


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

detsember 2008
M T W T F S S
« Nov   Jan »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
293031  

%d bloggers like this: