15
Mar
09

Kuhu raha kaob?

Täna käib asjalik arutelu, kas oleks võimalik toidu pealt kokku hoida ja kuidas seda nii teha, et pere nälga ei jääks ning kõik toiduga ka rahul oleksid.

Mina käisin kah poes ning arve oli veidi üle 300 krooni. Peab aga märkima, et tegu polnud päris tavapärase nädalalõpu toiduretkega, mõned asjad tänasest poekotist ei kuulu kindlasti igapäevamenüüsse ja mõned asjad jälle on mõeldud pikemaajaliseks tarbimiseks.

Meid istub iga päev lauas neli täiskasvanut, üks mudilane (kes sööb päris korralikult) ning lisaks tahavad süüa saada ka koer ja kolm   kassi.

Olen praegu mõnevõrra sundolukorras, sest meil pole turgu enne kevadet, ainuke pood lähikonnas on Comarket, mille hinnad ei ole sugugi mitte kõige soodsamad. Nädalalõpu sooduspakkumised on tavaliselt sellised asjad, mida ei kipu ostma siis kah kui peale makstaks.

Autot ka peres pole, et läheks kuskile suuremasse ja odavamasse poodi ning veaks sealt korraga nädala varu koju, bussiga ja käe otsas tassides ei taha sellist asja eriti ette võtta.

Aga ikkagi…

Meie poes lahtist lihakraami praktiliselt ei müüda, kõik on kas poolfabrikaadid või siis vähemalt pakendatud. See on peamine põhjus, miks ma turust väga puudust tunnen. Pakendatud kogused juba on sellised, et ei sobi kuidagi. Sageli on need ka eelmaitsestatud ning mul on tõsiseid raskusi endale sobivate maitseainete lisamisega. Siin on kohe üks oluline kokkuhoiukoht, kui turg jälle avatakse. Ostan sellist liha millist tahan just niipalju kui mul vaja ning maitsestan just nii, nagu mulle sobib.

Kartulite kvaliteet on poes kah kehvavõitu, samuti valik. Peamiselt kilekotis tont teab kust toodud, üsna tõenäoliselt väetise peal kasvatatud. Kui putru tahan teha, ei saa alati. Turult sain valida – kas pudrule, koorega keetmiseks, salatiks või milleks iganes ning mis peaasi – puhas, värske, raisku ei läinud midagi. Sama lugu on kõigi muude juurikatega. Salatitega muidugi ka.

Sellegipoolest püüan võimalikult palju ise teha, valmistoitude ostmine on äärmise ajapuuduse korral võimalik, aga mitte taskusõbralik. Kuigi jah, ega ma pelmeenidega näiteks kodus nikerdada viitsiks.

Mille peale aga üleliiagi kulub, on hommikusöögid – hommikuti minnakse siit nii vara, et see on kõige lihtsam väljapääs. Õnneks ostab poeg neid helbeid ja krõbuskeid sageli ise. Palju kulub ka valmis mahladele (mida ma ise üldse ei joo), sest meil lihtsalt polnud millestki ise mahla teha.

Õhtuti tahetakse tee kõrvale kindlasti midagi magusat saada. Küpsetamisega on selline lugu, et väga tihti ei saa ette võtta, pliit ja praeahi ei ole just heas seisukorras. Suvine suur töö saabki olema pliidi väljavahetamine (sellega ma veel halliks lähen!)

Õlled ostab väimees endale ise, mina ei vaatagi selle riiuli poole poes ja pole õrna aimugi, milliseid õllemarke olemas on 😛

Kohv peab majas olema ning korralik kohv kindlasti. Õnneks on üsna sageli sooduspakkumisi ning siis saab varutud hulgem.

Ega ma pole ainuke, kes siin majas süüa ostab, seda küll. Päris palju kulusid oleme sujuvalt ära jaganud. Kasside ja koera varustamine aga on millegipärast minu peal. Koer saab putru ja toidujääke, ei ela midagi krõbinate peal, need on maitseks lisatud.

Olid ajad, kui ei saanudki endale kuigi palju lubada, aga ega me siiski näljas olnud. Sendivenitamine on mul selge ning mõistlikult poes käies saab ikka kõhu täis. Aga vahel tahaks tõesti üht-teist parematki hamba alla. Ja kui ma ikka tõesti tahan, ega siis ostmata ka ei jäta.

Täna aga on päris säästumenüü: keedukartuleid jäi piisavalt järele, muna oli ka kodus olemas, juurde oli vaja ainult vorstilisi ning poeg lubas korraliku omleti kokku keerata.


8 Responses to “Kuhu raha kaob?”


  1. 1 ninataga
    15/03/2009, 17:53

    Seda minagi, ikka tuleb midagi süüa ja hea on siis, kui saab seda teha mõnuga. Siis ei aja endale kah nii palju näost sisse.
    Teiseks veel üks huvitav fakt.
    Kui toit on ilusalt kaunistatud või taldrikule pandud, sööd palju vähem kah. Esteetiline söögiosa tuleb juurde 🙂

  2. 15/03/2009, 18:20

    Mina mõtlen viimasel ajal pidevalt, et mida imet inimesed siis vahepeal sõid, et nüüd suurest kokkuhoiust ja kodus kokkamisest räägitakse.
    Müstika.

  3. 15/03/2009, 19:08

    Noh, olid ajad, kus toiduvalik polnudki poes mainimisväärt, siis tuli aeg, kus kõiksugu valmis- ja poolvalmis toitu oli lademetes. Eks need, kes mugavamad, hakkasidki neid tarbima. Osa jäi ikka vanade äraproovitud nippide juurde ja neil polnud siis ega ole ka nüüd häda midagi.
    Aga kui palju enam viitsitaksegi vanaemade kombel suppe ja pajapraade teha?

  4. 15/03/2009, 21:05

    Suur vahe on ka selles, kas elada üksi või perega. Perega on loomulikult odavam algtoiduainetest roog ise teha. Aga üksinda elades pole mõtet suppi või pajapraadi teha, lõpp läheb nagunii halvaks. Seetõttu ostan pigem väiksemaid koguseid, kuigi pealtnäha kallimalt, lihtsalt ei meeldi toitu ära visata.

  5. 15/03/2009, 21:17

    “Vanaema kombel” supi tegemine on tööinimesele nädalavahetuse teema, sest ainuüksi puljongi keetmine supi jaoks võtab ca 3-4 tundi aega… Proovi sa seda teha pärast seda, kui oled 1800 tööpäeva lõpetanud ja siis veel koju sõitnud ja ennast lahti pakkinud jne. – enne ööd valmis ei saa ja siis pole enam nagu viisakas süüa või nii….

  6. 15/03/2009, 21:49

    Üks müstiline pood on Maxima. Olen enda jaoks selekteerinud kaks sobivat – Endine Eks-Kaubamaja ning Sääse keskuse oma. Teised on minu subjektiivse hinnangu kohaselt kitsad ja ebameeldivad. Ma käin poes kahe suure kotiga kord nädalas kulutades umbes 500 krooni, alkohol sealhulgas. Katsetasime – teistes kettide maksaksime sama toidukorvi eest oluliselt rohkem (ca 750). Koeratoidu ostan kord kuus ette ja see arvestusse ei kuulu. Kasse meil enam pole ja lõunasöögi sööb igaüks väljas.

  7. 15/03/2009, 22:44

    Huvitav nähtus on ka see, et tööle hakatakse oma kodutoitu kaasa võtma ja seal soendama või siis lihtsatest asjadest midagi kohapeal valmistama, seda loomulikult niisugustes kohtades, kus köögid olemas. Sest olgem ausad, selliseid töölissööklaid nagu omal ajal, ju ka enam pole. Mina ei võinud nuriseda, kui eelmisel päeval talongi ette ostsin, sain väga odavalt ja hästi süüa.
    Nüüd eelistan kodutoitu, pole enam selliseid kohti…
    Ray, minu töögraafik isegi lubaks vanaema kombel süüa teha, aga ausõna, ei viitsi pidevalt. Ja nagu öeldud – tooraine pole ka praegu väga kättesaadavas kauguses.
    Hiir, sina käid ju autoga poes, need Maximad on mõlemad suht kaugel ju. Aga säästmise mõttes head küll, pealegi päris viisaka valikuga.

  8. 16/03/2009, 09:43

    Kuigi hoopis teispool lompi, hinnad teised ja raha teine, ütleksin sõna sekka. Valmistoitudest nii palju, et need on esiteks maitsetud ja kui lugema hakata mida sinna on lisatud, nii päris hirm hakkab. Kõik need E-d. Seega kui ikka 20 a pärast tahab terve olla nii tasub näha pisike vaev ja teha toit ise. Siin olen õppinud ka selle, et tööle tasub võtta kaasa oma toidu, igat asja ju polegi vaja soojendada ja ikka leiab koha kus eine saab söödud. Oli aeg kui koolitusele tassisin kaasa termosega supigi. Kooli restoranis oli nii kallis lõuna, mis nüüd on ilmselt kahekordistunud.
    Aga kui olla aus, siis kõige odavam söök ei ole tihti kõige tervislikum, ma mõtlen makaroonid, pastad, kartul ja vesivorst.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

märts 2009
M T W T F S S
« Feb   Apr »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: