25
märts
09

Küüditamisest küüditatuteta

Mitu küüditatute mälestuspäeva meil õigupoolest on? Täna on igast kanalist tulnud juttu 1949 aasta märtsiküüditamisest, ümmargune tähtpäev ikkagi. Aga üldiselt on ju mälestuspäevaks 14.juuni.

Minul endal tänase päevaga otsene seos puudub. Meie perest ja laiemalt kogu suguvõsast, nii ema- kui isapoolsest ei viidud sel päeval ära kedagi. Üldse ei mäletanud ema ka, et lähinaabrite hulgast oleks viiduid olnud, kuigi mitme majaomaniku puhul oleks seda võinud ju oodata.

Ega see ei tähenda, et suguvõsa repressioonidest puutumata oleks jäänud. Vanaisa suri Siberis, vanatädi tuli sealt invaliidina tagasi. Isapoolne vanaisagi oli mõnda aega väljasaadetu. Aga nemad viidi kõik hoopis eri aegadel, isapoolne vanaisa oli selleks ajaks juba “kaugreisilt” tagasi.

Ei, ma ei taha väita, et see päev poleks oluline või et nendest asjadest ei peaks rääkima. Kindlasti peab. Aga see ei tohiks olla ülitraagiline ja vihkamist õhutav jutt, vastupidi – asjalik ja kaine analüüs. Mis, miks, millal? Muidugi, niikaua kui on veel elus neid, kes selle kõik omal nahal läbi elanud, me emotsioonidest ei pääse. Kuid olen väga palju selliste inimestega suhelnud ning pean ütlema, et nemad enamikus on ise palju tasakaalukamad, sugugi mitte kibestunud nagu mõned noorema põlve poliitikud. Nad said nende aastate jooksul väga hästi selgeks, kes tegelikult kogu selle traagika taga oli ning nende peamine soov on, et sellised asjad ei tohi kunagi korduda.

Kas meie oleme suutnud ajaloost õppida? Kas inimese põhiolemus on muutunud? Kas oleks võimalik sarnaseid asju ära hoida, ükskõik millises maailma nurgas? See peaks olema tänase päeva põhisõnum.

Advertisements

9 Responses to “Küüditamisest küüditatuteta”


  1. 1 maaraja perenaine
    25/03/2009, 23:18

    ongi ju kaks küüditamise päeva, 14 juuni 1941 ja 25 märts 1949. oehh, hull aeg ikka oli 😦

  2. 26/03/2009, 01:36

    Neid päevi tean ise ka. Ma pidasin silmas seda, et 14.juuni on ametlik leinapäev, tänane peaks olema veidi teise tonaalsusega.
    Kurb on ikka veel kuulda ja lugeda, et mõned tegelased isegi tänapäeval püüavad neid asju kuidagi õigustada ja pisendada, teised aga kasutavad ära oma poliitilise profiidi lõikamiseks.

  3. 3 Bianka
    26/03/2009, 09:46

    Minul on samuti tunne, et sellega pingutatakse üle. See meie küüditamise teema rõhutamine on väga sarnane saabuva 9.mai tähistamisega. Et me pidevalt nagu kisume vana tüli üles, aga mida sellega saavutada tahetakse, polegi selge. Peale vastandumise ja vaenu. Need, kes kuulda ja mõista ei taha, ei kuula nagunii.

  4. 4 tegelinski
    26/03/2009, 17:52

    Mille poolest need siis erinevad, no et mis tonaalsus on 25. märtsil?
    Kui ära viidi üle 20 000 inimese, kui noorim oli 3-päevane ja vanim 95-aastane… miks neid siis mitte mälestada?
    Minu ämm oli samal ajal haiglas sünnitamas… seal oli tol päeval küll rohkem mure- kui rõõmupisaraid olnud.

  5. 26/03/2009, 19:40

    Postituse viimane lõik peaks olema see, mida ma silmas pidasin. Et kas on võimalik niisuguse asja kordumine?
    14. juuni on selline leina- ja mälestuspäev, kus räägitakse rohkem sellest, MIS oli, mitte sellest, MIKS oli.
    See põlvkond, kes selle kõik üle elas, hakkab vaikselt kaduma ning kui me ei anna päevadele uut sisu, muutuvad need lihtsalt märkideks kalendris, mis nooremat põlvkonda enam oluliselt ei puuduta. Juba praegu hakkab sellist suhtumist tunda olema.

  6. 6 tegelinski
    26/03/2009, 21:13

    Kui enam ei puuduta, eks siis unustataksegi.
    Ajaloost õppida… miks mul on tunne, et see pole võimalik.

  7. 7 Bianka
    27/03/2009, 12:27

    Küsimusele, miks see toimus, pole keeruline vastata. Taheti likvideerida kulaklus kui klass ja see oli kõige lihtsam moodus. See oli kohutav inimsusevastane kuritegu, aga vähemalt minu arust naaberriigilt sellist tunnistust me iialgi ei kuule. Ega see midagi ei muudaks vist ka. Missugune on kaasaja poliitika seal riigis, teab igaüks niigi. Ja lääneriikide arvamus… Nagu nad vanasti olevat öelnud “aga miks te siis politseid ei kutsunud?” Isegi kui nendeni jõuab arusaamine sellest tragöödiast, siis mida annab see kaasaja probleemide valguses? Gruusia oli selge näide, kuidas Venemaa jõuvõtetele reageeritakse.

    Mida saaks teha, et see ei korduks? Ajalugu ei kordu kunagi täpselt samuti. Ometi on ka praegu sarnaseid märke õhus. Töötud vihkavad ettevõtjaid, kui toimuks salajane hääletus, siis nii mõnigi saadaks nad Siberisse ja koliks ise häärberisse elama. Savisaar, kes on nõus kuberneri koha eest naabriga kaupa tegema, on kõige populaarsem poliitik. Kui elu veel raskemaks läheb…

  8. 28/03/2009, 09:09

    Bianka on teine loll ninataga kõrval blogijate maailmas. Temasuguste tõttu ajalugu saabki korduda.

  9. 28/03/2009, 12:02

    Grafomaan, minu blogis palun teisi blogijaid mitte sõimata. Seda võid teha oma blogis või otse nende juures.


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

märts 2009
E T K N R L P
« veebr.   apr. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
3031  

%d bloggers like this: