19
Jun
09

Ärge pakkuge mulle küülikupraadi!

Tupsul on pehme jänkuke, sama vana kui ta ise, sai selle just sündimise päeval kingituseks. See mänguasi peab tal kindlalt voodis olema ja üsna sageli võetakse seda ka mitmele poole kaasa. Tänagi, kui poodi läksime, tuli teelt tagasi pöörata, sest jänku oli maha jäänud.

Kui pärast metsaalust pidi turult tulime, hakkas Tupsu pärima, mida jänku siis sööma peaks. Rääkisin, näitasin ka kasvavaid hiireherneid ning meenutasin, kuidas kunagi lapsepõlves tuli siitsamast metsaalusest käia oma küülikutele rohtu kitkumas. See oli Tupsule üllatus, et päris jänku võib ka kodus elada😀

Nojah, olid ajad, mil küülikupuurid olid paljudes Nõmme majapidamistes, päris arvestatav toidulisa tuli ju sealt ning lisaks tootsid jänkud hulga väetist kah, mis selle liivase maa peale vägagi ära kulus.

Tollal polnud mul jäneseprae söömisega mingeid probleeme, ema ja vanaema oskasid seda hästi teha ka. Naljagi sai.

Korra olime sunnitud ühe jänese just mardipäevaks praeks tegema. Ootamatult sadasid aga külla peresõbrad, proua aga jänest teadupärast ei söönud (ise ta ütles küll, et ta ei söö tuttavaid jäneseid😛 ) Hea nõu oli kallis ja ema siis ütleski, et pakub hanepraadi. Söödi ja kiideti, pärast päriti veel, kas oli Poola või Ungari hani. Ema ütles, et Poola hani, Ungari omad on liiga rasvased😀

Äi kasvatas ka küülikuid ja ämma tehtud praed olid väga maitsvad. Vahel jõudis mõni jänesekere meiegi külmkappi ja tegin minagi praadi, sõid kõik hea isuga.

Ühel kevadel toodi meile pisike jänkuke. Elas õues puuris, lapsed käisid toitmas ja nunnutamas. Nüüd oli nende kord metsast kotiga rohtu tassida. Jänku oli kenake, lastel rõõmu palju ja ma hakkasin mõtlema, et jätakski selle neile lemmikuks, pole vaja liiga vara elu karmi reaalsusega tutvust teha.

Ühel sügisesel laupäeval oli äi nagu viis kopikat ukse taga jutuga, et jänku suur küll, aeg praeks teha, muidu kasvab üle ja läheb liiga vintskeks. Minu vastuväited liigitati lolli linnaproua seletamiseks – egas loomi ilu pärast peeta, ikka toiduks.

Oligi kogu lugu. Lapsed nutsid ning sellest jänesest meie kõhtu küll midagi ei jõudnud, mees ja koer said omavahel jagada. Mina pole sellest saati suutnud end jänesepraadi sööma sundida ja kahtlen, et lapsedki seda söönud on.


2 Responses to “Ärge pakkuge mulle küülikupraadi!”


  1. 1 ninataga
    19/06/2009, 22:49

    Vana küünik:

    Minu lapsepõlvekodus kasvatati kah jäneseid ja nutriaid. Minu lemmik jänku löödi maha minu silmade all, sest muidu laps ei saagi elust midagi teada.
    Lemmik nutria puhul tegin draamaetenduse ja sinna juurde mind ei võetud.

    Aga nii jänest, kui ka nutriat söön seni … kui aga ette satub.
    Mis teha – küüniku elu on lahe🙂

  2. 20/06/2009, 05:36

    Asi on veidi vorstiga sarnanev: küllap seda mõnuga sööb kuid vorstivabrikut külastada ei taha. Ega sealihagi nii kergelt alla ei neelaks kui peaks sea ise surnuks pussitama või seal juures olema. Linnainimesena võin ma siiski puhta südametunnistusega kinnitada, et seakotlett mu pannil pole lauast pärit vaid hoopiski LIDLi lihaletilt.🙂


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

juuni 2009
M T W T F S S
« May   Jul »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
2930  

%d bloggers like this: