Superegoist

… võib mu poja olla, kui tahab.

Keiss lühidalt selline – kella ühe ajal öösel võttis vanem tütar MSN-s ühendust, täitsa paanikas: mobla oli sõbrantsi juurde jäänud, alles nüüd avastas ja pole ühtegi äratajat, hommikul aga vaja kindlaks kellalajaks tööl olla. Kas ma ei paluks vennal hommikul tema juurest läbi hüpata, uksekella peale ärkab ikka üles ja vastukaubaks viib venna autoga tööle ka – töökohad ju lähestikku. Eks ma lubasin organiseerida.

Aga plaan oli tehtud ilma pojata ja otseloomulikult pistis tema kisama – ei jaksa ja ei viitsi, pealegi on endal vaja varem tööl olla ja tahaks rahus hommikust süüa jne jne ja üldse, mis see tema asi, kui õde blondiin on…

Ega jäänudki muud üle, ma ei viitsinud ka vaielda ja läksin ise. Asi see Nõmmelt Mustamäele saada ja ma polegi juba paar kuud nii vara hommikul ringi liikunud. Hommik on ilus ka, oli kergelt udune. Sellest on kahju, et minnes polnud aega seda udu pildile püüda ja kui tagasi tulin, oli udu juba hajunud.

Võta või plaani mõni varahommikune pildistamisretk…

Olemas olla – enda või teiste jaoks?

Vahel on küll tunne, et oled olemas ainult selleks, et teistega arvestada, nende eest hoolitseda, neid teenindada. See, mida sa ise tahad teha, seda teed ainult siis kui kõigest muust aega üle jääb. Kõigi teiste tahtmised, soovid, vajadused on olulisemad kui sinu omad.

Kui teised tegelevad parasjagu millegagi, ei või neid segada, nad ei saa ju oma tegemisi pooleli jätta, et kasvõi midagi vajalikku teisest toast tuua või viia. Sina pead oma tegemised aga kohe kõrvale jätma kui kellelgi midagi vaja.

Plaanid kuhugi minna – teiste näod venivad pikaks seda kuuldes. Kui nemad kuhugi lähevad, pannakse sind lihtsalt fakti ette. Sinu käimistega arvestatakse vaid niipalju kui see teistele sobib. Olgu, töölkäimise kohta see ei kehti, seda muuta ei saa.

Sina pead teadma, kus kõik asjad on, isegi siis kui sina neid ära pannud ei ole. Sina pead kõige peale mõtlema, kõike oskama, kõike saama, kõik ette nägema.

Sina pead lohutama ja toetama, kui kellelgi midagi halvasti läheb, sina pead kõik ära kuulama. Aga kui sinul endal tuju paha, vaadatakse imestunult otsa – no mis on siis?

Ja kui avastad, et külmkapist on ära söödud just sinu lemmikjäätis, mida hoidsid mõnusaks äraolemiseks, tehakse süüdimatult suured silmad – aga sa ju ei söönud seda, ma mõtlesin, et sa ei tahagi…

/* uriseb

Appi, upume!

Eile õhtul oli selline karjatus täiesti omal kohal. Akendest ja uksest avanes just selline vaade kui piltidel näha, vahepeal isegi mitte niipalju. Ning püstised triibud piltidel pole sugugi fotoka praak vaid räästast voolav vesi.

Kallas nagu ämbrist, mõne minutiga oli hoov üks suur lainetav järv.

Poeg tuli rattaga Tabasalust, kui koju jõudis, tilkus üleni. Esimese asjana viskasin talle rätiku üle pea, siis tassisin kuivad riided kööki, et ta tilkuva ja porisena kaugemale ei roniks. Riided pole tänasekski veel päriselt ära kuivanud 😉 Köögipõrand sai ka ülemäärase pesukorra 😛

Ega tea, kas tänagi kuivalt pääseb, kui linnas käisin, tahtis seal tibutama hakata ning Nõmmel oli küll kena päike, Mustamäe kohal aga paistis taevas must nagu pajapõhi. Korstnast ei tõuse suits ka üles vaid vajub mööda õue laiali.

Vihma on vaja muidugi, aga mitte niipalju siis, et maa vastu ei jõua võtta – tänaval oli ikka selline jõgi, et mine paati rentima kui kuhugi pääseda tahad…

***

Sain jälle kord kinnitust, et oma vaistu tuleb usaldada.

Vahel on alateadlik tunne, et lihtsalt peab kuhugi minema, midagi tegema, mõnele inimesele midagi ütlema või talle midagi näitama, kuigi ei teagi, miks just. Aga kui ma seda siis ei tee, ilmneb hiljem, et see oli vale.

Seega – esimene mõtteuid ongi see kõige õigem.

Magusa taaskasutus

Eile vaatasime turul ja poes muuhulgas, kas leiame midagi õhtuseks teekõrvaseks. Ei isutanud miski. Siis leidsin, et milles küsimus – muna, suhkrut ja jahu on kodus olemas, rabarbareid kah aias küll, teen parem ise.

Õhtupoolikul aga hakkas paduvihma sadama, ei olnud mingit soovi märgi rabarbreid torkima minna. Olgu, teeks siis tavalise keeksi? Miks ka mitte.

25 g margariini

klaas suhkrut

4 muna

klaas hapupiima

jahu – niipalju, et tainas oleks parajalt paks, kreemitaoline

noaotsatäis soodat

Kui kõik see kraam juba tainaks oli segatud, tundus, et võiks midagi veel olla. Lauale oli seisma jäänud poolik pakk tšillipähkleid ning natuke meepähkleid. Ühte kotti kokku, natuke kopsimist, et puruks läheks ning puru tainasse. Siis leidsin veel pooliku tahvli Mesikäpa šokolaadi, lõikusin selle kah tainasse.

Keeks küpses kuumas ahjus 40 minutit ning kõrvale võeti tee asemel hoopis jäätisekokteili – pool liitrit Balbiino vanilliplombiiri ja karp jääkapist leitud vaarikaid kokku mikserdatud.

Kohupiim soodaga

Sellise otsinguga jõuti mõni päev tagasi siia blogisse. No mida?! Sooda on ikka kergitusaine, kui küpsetuspulber ostmata ununeb (ja seda juhtub mul üsna tihti). Eks siis saab koogitainale noaotsatäis soodat lisatud küll, liialdada ei tohi, kohe tekib seebimaitse koogile.

Sedakorda jäi kah küpsetuspulber poodi 😛

Aga ega kook seepärast tegemata jäänud.

400 g ehtsat maakohupiima

4 talumuna (kollasest kollasemad)

150 g suhkrut

25 g margariini

4 spl jahu

noaotsatäis soodat

Margariin suhkruga lahti hõõruda, lisada munad, kohupiim ning lusikahaaval jahu, vahepeal kõik ühtlaseks segada. Viimase jahuraasuga koos siis sooda.

Küpsetuspaberi peale ahjuplaadile, ohtralt kaneeli peale ja 40 minutit küpsetamist. Kui on, võib pähkli- või mandlipuru ka lisada, mul ei olnud…

Söömiseks peaks see veidi jahtuma, siis on mugavam lõigata.

Naeris naeris

… ja lõi pajas porgandiga tantsu.

Minu lapsepõlve klassikaline ühepajatoit oli selline, et lõiguti liha tükkideks, hautati suure emailpoti põhjas ära, lisati suured kapsalohud, kaalikaviilud, terved porgandid ja kartulid, üksjagu soola ja pipart ning vedelikku niipalju, et tõsta kulbiga. Loomulikult segati seda värki päris palju ning taldrikusse tõsteti ikka kuhjaga.

Eks ma oma perenaiseksolemise algusaastatel tegin peaaegu samamoodi,  mingil ajal asendasin kõrge emailpoti laiema ja madalama haudepotiga. Naeris, nuikapsas ja mõned muudki asjad olid täiesti tundmatud.

Ämma juures maal aga avastasid mu lapsed, et tema lõigub kõik asjad väikesteks kuubikuteks ning see on palju maitsvam 😀  Loomulikult hakati kodus samasugust nõudma. Oh vaene mina, kes muu seda kõike lõikuma pidi siis?

Mingil ajal tekkis turule naeris, hiljem veel ka nuikapsas ning mina asendasin võimaluse korral nendega kaalika ja peakapsa. Söödi heameelega.

No nii, ja nüüd tuli perel jälle ühepajatoidu isu. Turul on värsket küllaga. Mina aga. laisk nagu ma olen, ei viitsi ju kuubikuid lõikuda. Tegin siis asja lihtsamaks ja kiiremaks 😛

Et aga viimasel ajal olen ka palju kuulnud nurinat, et 1.juulist läks toidukraam hullult kallimaks, on retsepti lisatud ka tooraine hinnad.

1,2 kg seakarbonaadi – 100.-  Liha saab muidugi tunduvalt odavamalt ka, aga kuna ma niikuinii pean kondid ja igasugused peki- ja kileribad ära lõikama, oli mõistlikum kohe puhas liha osta, ära lõikasin ainult kamara ning muigasin siis vaadates, kuidas kassid seda üksteise võidu närida üritasid.

Liha lõikasin viiludeks, pistsin potti hauduma koos küüslauguküüntega (oma varudest). Maitsestasin soola, pipra ja cayenne pipraga.

2 prisket naerist ja 1 nuikapsas – kilohind 40.- ning kokku maksin 44.-  Hiljem avastasin, et ühes teises kohas maksis naerikilo 23.-, aga naerid hulga pisemad ja kuidagi närtsinumad.

3 suurt porgandit – ostsin koos kahe kollase tomatiga ja maksin kokku 6.-

kotitäis värsket kartulit – ise valisin, kilo 18.-, mina maksin kokku 31.80

Naerid, nuikapsa ja kartulid viilutasin, porgandi lõikasin väiksemateks juppideks. Vedelikku lisasin vaid niipalju, et toit parajalt mahlane oleks. Hautasin pliidil kuni kõik pehme ning segasin nii vähe kui võimalik.

Muud tänased kulud: kassikonserv ja krõbuskid kokku 28.-, liitrine piimakott 6.80,  päts leiba 14.- ning kilo maasikaid 35.-

Nelja inimese kahe päeva söök käes.

Veealused

Poole seekordsest fotojahist tõstsin tehnilistel põhjustel siia. Vesi on pealt vaadata üsna tühi, aga vee all kihab ju elu. Pildid on tehtud Helsingis.

Väga kanane koorekaste

Värske kartuli kõrvale on kaste igati asjakohane ning koorest on seda kõige lihtsam teha. Muidugi, võibki koore läbi keeta ja ära maitsestada, aga tahaks nagu veidi rohkemat.  Kana tundus piisavalt kerge ja kiire olema.

4 kanafileed tükeldada, pannil raasu margariini ja küüslauguga läbi praadida. Siis lisada üks tükeldatud paprika, maitsestada. Mul on kasutada Maroko päritolu linnuliha maitsesegu, sisaldab muuhulgas karrit ja lambaläätse.

Peale sai valatud pakk vahukoort ning tilgake pakiloputusvett ning jätta aeglasele tulele hauduma kuni kartulid pehmeks keevad. Ongi söök valmis.