Reaalelu on virtuaalelule sajaga sisse sõitnud ning seetõttu magasin maha isegi selle, et eile aasta tagasi tekkis siia blogisse esimene avalik sissekanne. Kõik varasemate kuupäevadega asjad on kas bloggeri blogist üle toodud või paroolialused.
Põhjus selle blogi loomiseks oli üsna proosaline. Kõigepealt oli vaja wordpressi kontot, et lihtsamini mõnede sõprade blogisid lugema pääseda. Siis aga tuli mõte, et oma isiklikumaid asju ongi hea just siia kirja panna, bloggerisse tekkis liiga palju haiglast kiibitsemist. Parooli võimalust seal ju ka pole…
Jätsingi siis bloggeri üldhuvitavamate asjade jaoks. Sõbrad on ka selle blogi tasapisi üles leidnud ja mingi osa on ka parooli saanud.
Vaatasin veidi statistikat kah.
Loomulikult on loetavuse tipus kirjutis, mille kogemata unustasin kohe parooli alla pista, emotsionaalne ja vihane. Midagi pole teha, sellised asjad leitakse lausa lõhna järgi üles, kus on loota verd, higi ja pisaraid…
Otsisõnade tipp aga on puha toidune, esikohal makaronivorm. Ning et praegu on hapukurgihooaeg sõna otseses mõttes, siis hetkel otsitaksegi kõige rohkem just sellealast nõu. On täitsa olemas vastavad kirjutised mul 😛
Parim küsimus, millega siia jõuti, on loomulikult kas kukupai on ninataga ämm ja sellele sai kah vastatud 😀 Mis aga rohkem imestama pani, oli meie presidendi lõpetatud kõrgkooli otsimine siit. Väga suure ringiga ikka käib mõnel info hankimine, tuli otsetee kätte juhatada 🙂
Lugejate arvukus on ka täitsa talutaval tasemel, ligi 25 tuhat. Tore, aitäh kõigile uudishimulikele.
Eks ma tasapisi jätka, rohkem iseendale, aga sõbrad on alati teretulnud.
Kukupai salapesa 
Haa..
Seega .. ei taha mu ämm olla jah? Salgad maha:P
no aga kuhu need adopteerimispaberid siis jäävad? 😛
Ammu ära saadetud.. kui need kaduma on läinud, siis see on sulaselge sabotaaz 😀
mina ikka loen ka siit huviga 🙂
sellised vähe isiklikumad teemad ongi vahel huvitavamad. ikka verd tahaks ju näha muidu võõraid peresuhteid lahata 😛