Arhiiv: 28. nov. 2009

28
nov.
09

üks koolimälestus

Kui blogipuu esilehte vaatasin, oli see täidetud paari blogi mitmekümne postitusega. Mõnel vist pole kallil laupäeval midagi teha 🙂

Aga üks teatud blogi, mida viisakas seltskonnas ei mainita, torkas silma postituse pealkirjaga, selles nimelt oli mainitud nimi Ago Herbst. Meie klassi rahvas pahvatab seda nime kuuldes alati homeeriliselt naerma, lihtsalt on üks selline lugu temaga seoses kõigile meelde jäänud.

Ta oli küllaltki noor mees, kui tuli meie kooli inglise keele õpetajaks. Tunniandjana täitsa normaalne, mingeid erilisi jamasid kellelgi temaga polnud. Aga pubekad on ju mihklid õpside kiusamiseks üht-teist välja mõtlema. Ega meiegi mingid erandid polnud.

Kord pandi siis enne inglise keele tundi õpetaja toolile märg kriiditükk. Herbst tuli, tervitas ja istus nagu tavaliselt. Tund kulges oma rada, aga kui õps klassist lahkus, oli tumedatel ülikonnapükstel väga konkreetses kohas valge plekk. Nii ta trepist alla jalutama hakkas.

Kõrvalklassi rahvas märkas, hakkasid itsitama, aga ega siis õps millestki aru saanud. Tema õnneks tuli ka kõrvaltklassist õpetajanna, olukorda märganud, sosistas ta Herbstile vaikselt kõrva, mis lugu on. Edasi jalutas Herbst raamatuga delikaatset kohta varjates ning edaspidi meie klassis kunagi enne ei istunud, kui oli tooli ja laua üle kontrollinud 😀

Advertisements
25
nov.
09

Kaitstud: haritud mats

See objekt on parooliga kaitstud. Vaatamiseks sisesta enda parool:

25
nov.
09

terminid paika

Blogimaailmas käib jälle üks suur supikeetmine, teemaks teadagi mis 🙂

Pool sellest supivahust oleks olemata, kui ei pandaks samasse patta erinevaid termineid või vähemalt lepitaks kokku, mis on mis. Praegu on mõnel küll sassis, mis on kooselu, mis on abielu, mis on vabaabielu.

Vabaabielu on minu meelest üks sõnavärd, millel sisu puudub. On kas kooselu või abielu. Abielu algab laulatuse või pühitsusega, kui seda pole, on tegemist kooseluga, kas siis registreeritud või registreerimata.

Riiklik abieluregistreerimine ongi sisuliselt kooselu vormistamine, see on puhtal kujul tsiviilõiguslik samm, mis toob kaasa seadusega sätestatud õigused ja kohustused. See kohustuste pool kipub praeguses võitluses tahaplaanile jääma, pressitakse ikka rohkem õigustele. Üht ilma teiseta ei saa ju olla.

Kui kooselu registreerida ei taheta, annab see mingil määral ka tunnistust sellest, et vähemalt üks osapool pelgab ennast lõplikult siduda, pelgab kohustuste koormat. Muidugi saab paljusid asju reguleerida ka eraldi lepingutega, kuid see on veidi keerulisem, nõuab ettemõtlemist ja vastutuse võtmist. Registreeritud kooselu puhul on lihtsam, suur osa asju on juba seadusega paika pandud ja eraldi lepingut vaja pole.

Abielu on midagi enamat kui lihtsalt registreeritud kooselu. Riikliku registreerimise juurde ei kuulu abielutõotus, lubadus teineteist hoida, austada ja armastada nii headel kui halbadel päevadel. Ei kuulu pühitsust (ja siinkohal pole oluline, millise religiooni või maailmanägemise kohaselt).  Küsitakse vaid seda, kas registreerimisakti kantud andmed on õiged, kas pooled on nõus seda oma allkirjadega kinnitama. Muidugi, tseremooniat on üritatud pidulikumaks muuta, toodud sisse elemente, mis algselt on kuulunud laulatustalitusse.

Abielu sisuliselt on siiski pühendumine, on kahest eraldiolevast ühtse terviku kasvatamine. See ei ole ühekordne samm, see on pikk ja järjepidev protsess. Nii nagu ei õnnestu kõik kooselud, ei õnnestu ka kõik abielud, paraku…

Siinkohal võivad paljud aastaid kooselanud ja senini registreerimata paarid vastu vaielda – ega mingi dokument ju tundeid muuda, mis tähtsust sellel on. Tean isegi selliseid ja võin imetleda nende vastastikust austust ja armastust. Aga paraku jääb ikka õhku küsimus – mis takistab neid seda lõplikku sammu astumast? Pealegi on meie seadusteski üksjagu punkte, mis näitavad, et paber on siiski oluline…

 

20
nov.
09

seagripitõrjerisoto

Tuli isu sealihahautise järele. Aga kartulit eriti ei tahtnud, seega pidi turul veidi ringi vaatama. Koju tulin täis kotiga ning kokkamine võis alata.

Malmpotti läks:

sorts õli

priskelt küüslauku

veidi alla kilo kuubikuteks lõigutud taist sealiha

kolmesentimeetrine peenekshekseldatud ingverijupp

kolm korralikku porgandit

soola, pipart, sojakastet

purk maisi

pool väiksemat melonit (teine pool läks õunakoogi sisse)

üks väiksem hiina kapsa pea

liiter vett

kaks klaasi riisi

Liha, küüslauk, ingver ja porgand tulid kõigepealt korralikult läbi hautada, maitsestada, siis võis muu lisada ning lasta tasasel tulel haududa kuni riis pehme oli.

Salatiks sai kõrvale hakitud keskmine punane sibul, väiksem mustrõigas ja väike keedupeet, hapukoor peale. Kena heleroosa jäi.

Ah et miks seagripitõrje? Mõelge ise 🙂

 

 

12
nov.
09

psühhoterrorist

Sattusin säärase loo otsa (linkida ei saa, luku taga), mis mind tõsiselt vihastas ja kurvastas. Arvasin, et minevik on ammu maha maetud, et see ei saa mulle enam haiget teha. Paraku pole päris nii. Tuli meelde mõndagi, millest arvasin end ammu olevat üle saanud. Aga armid jäid….

Viidatud loos on ju ainult pool tõde. Teine pool on see, et üsna algusest saadik hakati mulle selgeks tegema, et ma pole üldse tubli ja korralik naine, et ma peaksin olema hoopis teistsugune.

Olin järjest kolm aastat kodune väikeste lastega. See tähendas, et mul polnud midagi erilist teha, mis oleks takistanud kodu korras hoida ja mehele töölt tuleku ajaks sööki lauale kanda. Kui ei jõudnud, oli virinat rohkem kui rubla eest.

Mina olin süüdi, kui lapsed haigeks jäid, kui nad virisesid ja väsinud issil öösel magada ei lasknud. Samas ei tulnud kõne allagi, et ta oleks teise tuppa läinud magama või lasknud meil seal olla niikaua kui lapsed rahunevad. Ikka koos ja silma all…

Üldiselt sain ma oma päevaplaani niiviisi kohandatud, et enamasti oli selles suhtes asi korras. Muidugi pidin ma tänulik olema, et puud olid tuppa valmis toodud, et mees töölt tulles viitsis poest ka läbi käia, et talvel oli lumi roogitud. Kui aga mingil põhjusel seda ei tehtud, polnud mul mingit õigust märkust teha – saad ju ise ka!

Kodunt välja võisin minna ainult koos lastega, ei tulnud kõne allagi, et üksi sõpradega kohtuksin. Külalisi tohtis kutsuda ainult siis, kui mees ise ka kodus. Kirjavahetus kuulus aruandmisele – kes sulle kirjutab ja mida. Raamatute lugemine oli ajaraiskamine – samal ajal võiks ju majapidamises midagi kasulikku teha.

Ahjaa, juuksuris tohtisin käia, see mehele meeldis. Riideid tuli valida tema maitse järgi…

Kui tööle läksin uuesti, siis mõnevõrra asi paranes. Aga ega ma võinud rääkida, mida huvitavat töö juures juhtus või kui toredad töökaaslased on – see tõi kaasa armukadeduse hoo. Tore ja lõbus võis mul olla ainult tema seltskonnas, muu oli lihtsalt kohustus. Töölt tulekuga ei võinud ka hiljemaks jääda, kui aga vahel seda juhtus, oli seletamist pikalt. No tee selgeks, et viimasel minutil tulnud klienti ei saadeta niisama ära….

Pole siis ime, et suhted sõpradega jahenesid. Mingi aja pärast moodustasidki tutvusringkonna ainult mehe sõbrad (kelle küllatulek pidi mind panema ainult head nägu tegema) ja sugulased, kusjuures minu sugulased olid aktsepteeritavad vaid sedavõrd, kuivõrd nad end meie asjadest eemale hoidsid, s.t. et ei pärinud midagi ja leidsid, et olen endale tubli ja tööka mehe saanud (mis oli osaliselt tõsi ju ka – mees tõesti tegi tööd ja hästi).

Kui aga koos või ka eraldi mehe suguvõsaga kohtusime, oli alati pärast ütlemist – mehe sugulased pidasid end õigustatud olevat mind õpetama ja kritiseerima ning siis sain alati kodus kuulda, et miks ma pole niisugune, miks ma ei tee nii nagu nemad.

Ega lapsedki puutumata jäänud. Tõsi on, et mees armastas lapsi ja kui hea tuju oli, tegeles nendega ka – käis kelgutamas, õpetas rattasõitu jms. Kooliasjad jäid minu peale ja mehe meelest tegelesin ma sellega liigagi palju – oma mure, kuidas hakkama saavad! Samas ei teadnud lapsed kunagi, mida võib isale rääkida ja mida mitte. Kui mingi arusaamatus või pahandus oli, pidin ikka mina seda klaarima, isa võis karjuma hakata. Kui tütrel ratas tänaval käest ära võeti, sai ta isa käest esimese asjana näotäie sõimata.

Kui pidevalt sulle pähe taotakse, et sa oled loll ja saamatu, et sa ei tea ega oska midagi, siis võidki seda uskuma jääda. Püüad ja püüad, ikka ei midagi.

Ah et miks ma siis nii kaua vastu pidasin? No ega siis kogu aeg ka rihma nii pingul peetud. Seni kuni pudelisse vaatamine harjumuseks polnud saanud, näidati häid külgi ka. Mõnigi kord üllatati mind valmis toiduga, tehti kingitusi, leiti häid ja helli sõnu. Lihtsalt seda jäi aina vähemaks ja vähemaks.

Kui ametit vahetasin ja uuesti kooli läksin, siis tuli tõsine sõda maha pidada. Eks selle taga oli hirm, et leian uued sõbrad, kes suudavad pakkuda rohkem kui tema, et muutun iseseisvaks ja sõltumatuks (mis muidugi juhtus ka). Tasapisi libisesingi kontrolli alt välja, sain taastatud enesehinnangu, sain positiivset tunnustust sealt, kust oodanudki poleks.

Sellega koos kadus ka hirm, et ma ei saa üksi kolme lapsega hakkama, et ma ei tule toime. Lapsed ise kasvasid ju ka ja olid suuremaks toeks kui oodatagi oleks osanud.

Kahju on sellest, et poeg pole praktiliselt kunagi isaarmastust tunda saanud, et isa pole talle õpetanud paljut eluks vajalikku. Mingil moel väljendub see ka tema kalduvuses vahetevahel näuksuda ja naaksuda, aga siin aitab sageli õdede või minu karm märkus, et ta käitub täpselt samamoodi kui isa – seda ta ei taha 🙂

Elu on näidanud, et on võimalik hakkama saada, et ei pea taluma asju, mis sind maha suruvad ja õnnetuks teevad. Igaüks on väärt parimat – lugupidavat suhtumist, armastust, hoolimist. Aga kõigepealt tuleb iseendale see selgeks teha, tuleb iseendalt küsida, mida ma tahan ja mida mitte. Kui see on selge, leidub alati mõistjaid ja toetajaid, kes kõigist tagasilöökidest hoolimata on ikka su kõrval.

09
nov.
09

külma õhtu krehvtine amps

Et päris algusest alustada, siis pean tunnistama, et kurkide marineerimise aegu õnnestus mul ühte purki liiga palju rõigast sokutada ja neid kurke siis pruugiti toidu kõrvale salatiks ikka üsna pikkade hammastega 🙂
Seisis see purk sahvris ja ootas, kuni mul tema kasutamiseks mõni idee tuleb…

Tänaseks õhtusöögiks tellis Tupsu kartuliputru ja pikkpoissi. Aga tavaline pikkpoiss on ju niiiiiiiiiii igav…

Turul hakkliha ostes jäi mu pilk pidama kenale ja värskele ungari pekile. Midagi plõksatas ja ostsin sedagi paarsada grammi.

Pikkpoisitainas koosnes siis üsna tavapärastest komponentidest:
kilo hakkliha
mõned küüslauguküüned
väga priske sibul
klaas riivsaia
viis muna (kuna need olid väiksemat sorti)
soola ja pipart tavapärases koguses, s.t. et soola pigem vähem ja pipart rohkem 🙂
paari supilusikatäie hapukoore asemel läks käiku Heinzi küüslaugukastme jääk pudelipõhjast

Tainas kokku segatud, võtsin pannisuuruse lehe küpsetuspaberit ja laotasin taina sellele laiali. Nüüd alles õige toidutegu algas 😀
Viilutasin ungari peki, selle peale ladusin kurgiviilud ning külmkapis oli seisma jäänud veidike juustu ka. Kogu möksi keerasin paberi abil rulli ja tõstsin ahjupannile. Küpses tema just nii kaua, kuni pudrukartulid ära koorisin, keetsin ja pudruks tampisin.

Tupsu, kes muidu pekki sööb, tõstis seekord viilud küll emmele, aga muu osa läks kõhtu niuhti. Pool jäi homseks ka.

02
nov.
09

Kas on linnukesel muret?

IMG_1979Külmaks läks ja kuidagi väga järsku. Selline tunne, et ma pole selleks sugugi valmis.

Muidugi, soojad riided on juba tükimat aega kasutusel, ahjupuud on ka valmis varutud – kõlisevkuivad kuusehalud. Ahju on nendega hea kütta, põlevad hästi ja annavad kiiresti sooja. Nojah, vana maja soojapidavus on nagu on, selle parandamiseks oleks vaja olulisemalt rohkem raha kui mul kasutada. Seda muidugi ka, et kui õhtul kütma hakata, läheb päris soojaks alles magamamineku ajaks. Vähemalt hommikul ei pea siis lõdisema.

Pliidipuude varud aga hakkavad kokku kuivama – ahjupuud n imelt on selle jaoks liiga pikad, ei saa kasutada. Vahepealsed lakkamatud vihmasajud ei lasknud õuesolevat kraami tükeldada ka, nii et veidi jama selle asjaga…

Aga et veel külmemaks läheb, paistab selgelt lindude toidulauda vaadates. Seal käib meeletu sagimine 🙂 Eelmistel aastatel oli suurem sagimine naabrite juures, meile eksis sulelisi vähem. Nüüd aga on naabrimees kopsuvähiga kas haiglas või toas, väljas eriti ei liigu ning toidulaud üsna tühi – teised sinna millegipärast midagi ei pane 😦

Täna vaatasin – kõigepealt oli hoov täis musträstaid, nüüd on tihased platsis ning toidu pärast läheb lausa löömaks, kuigi enda teada panin sinna seemneid kuhjaga. Aastaid pole ma ühtegi tutt-tihast näinud, täna oli neid lausa karjakaupa…

Ega muud, peab poest kotitäie seemneid juurde ostma 🙂  Kahju, et ma linde pildile ei saa, aken on natuke kehvas kohas selles mõttes ja kui kaameraga välja minna – lendavad minema…




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2009
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30