12
nov.
09

psühhoterrorist

Sattusin säärase loo otsa (linkida ei saa, luku taga), mis mind tõsiselt vihastas ja kurvastas. Arvasin, et minevik on ammu maha maetud, et see ei saa mulle enam haiget teha. Paraku pole päris nii. Tuli meelde mõndagi, millest arvasin end ammu olevat üle saanud. Aga armid jäid….

Viidatud loos on ju ainult pool tõde. Teine pool on see, et üsna algusest saadik hakati mulle selgeks tegema, et ma pole üldse tubli ja korralik naine, et ma peaksin olema hoopis teistsugune.

Olin järjest kolm aastat kodune väikeste lastega. See tähendas, et mul polnud midagi erilist teha, mis oleks takistanud kodu korras hoida ja mehele töölt tuleku ajaks sööki lauale kanda. Kui ei jõudnud, oli virinat rohkem kui rubla eest.

Mina olin süüdi, kui lapsed haigeks jäid, kui nad virisesid ja väsinud issil öösel magada ei lasknud. Samas ei tulnud kõne allagi, et ta oleks teise tuppa läinud magama või lasknud meil seal olla niikaua kui lapsed rahunevad. Ikka koos ja silma all…

Üldiselt sain ma oma päevaplaani niiviisi kohandatud, et enamasti oli selles suhtes asi korras. Muidugi pidin ma tänulik olema, et puud olid tuppa valmis toodud, et mees töölt tulles viitsis poest ka läbi käia, et talvel oli lumi roogitud. Kui aga mingil põhjusel seda ei tehtud, polnud mul mingit õigust märkust teha – saad ju ise ka!

Kodunt välja võisin minna ainult koos lastega, ei tulnud kõne allagi, et üksi sõpradega kohtuksin. Külalisi tohtis kutsuda ainult siis, kui mees ise ka kodus. Kirjavahetus kuulus aruandmisele – kes sulle kirjutab ja mida. Raamatute lugemine oli ajaraiskamine – samal ajal võiks ju majapidamises midagi kasulikku teha.

Ahjaa, juuksuris tohtisin käia, see mehele meeldis. Riideid tuli valida tema maitse järgi…

Kui tööle läksin uuesti, siis mõnevõrra asi paranes. Aga ega ma võinud rääkida, mida huvitavat töö juures juhtus või kui toredad töökaaslased on – see tõi kaasa armukadeduse hoo. Tore ja lõbus võis mul olla ainult tema seltskonnas, muu oli lihtsalt kohustus. Töölt tulekuga ei võinud ka hiljemaks jääda, kui aga vahel seda juhtus, oli seletamist pikalt. No tee selgeks, et viimasel minutil tulnud klienti ei saadeta niisama ära….

Pole siis ime, et suhted sõpradega jahenesid. Mingi aja pärast moodustasidki tutvusringkonna ainult mehe sõbrad (kelle küllatulek pidi mind panema ainult head nägu tegema) ja sugulased, kusjuures minu sugulased olid aktsepteeritavad vaid sedavõrd, kuivõrd nad end meie asjadest eemale hoidsid, s.t. et ei pärinud midagi ja leidsid, et olen endale tubli ja tööka mehe saanud (mis oli osaliselt tõsi ju ka – mees tõesti tegi tööd ja hästi).

Kui aga koos või ka eraldi mehe suguvõsaga kohtusime, oli alati pärast ütlemist – mehe sugulased pidasid end õigustatud olevat mind õpetama ja kritiseerima ning siis sain alati kodus kuulda, et miks ma pole niisugune, miks ma ei tee nii nagu nemad.

Ega lapsedki puutumata jäänud. Tõsi on, et mees armastas lapsi ja kui hea tuju oli, tegeles nendega ka – käis kelgutamas, õpetas rattasõitu jms. Kooliasjad jäid minu peale ja mehe meelest tegelesin ma sellega liigagi palju – oma mure, kuidas hakkama saavad! Samas ei teadnud lapsed kunagi, mida võib isale rääkida ja mida mitte. Kui mingi arusaamatus või pahandus oli, pidin ikka mina seda klaarima, isa võis karjuma hakata. Kui tütrel ratas tänaval käest ära võeti, sai ta isa käest esimese asjana näotäie sõimata.

Kui pidevalt sulle pähe taotakse, et sa oled loll ja saamatu, et sa ei tea ega oska midagi, siis võidki seda uskuma jääda. Püüad ja püüad, ikka ei midagi.

Ah et miks ma siis nii kaua vastu pidasin? No ega siis kogu aeg ka rihma nii pingul peetud. Seni kuni pudelisse vaatamine harjumuseks polnud saanud, näidati häid külgi ka. Mõnigi kord üllatati mind valmis toiduga, tehti kingitusi, leiti häid ja helli sõnu. Lihtsalt seda jäi aina vähemaks ja vähemaks.

Kui ametit vahetasin ja uuesti kooli läksin, siis tuli tõsine sõda maha pidada. Eks selle taga oli hirm, et leian uued sõbrad, kes suudavad pakkuda rohkem kui tema, et muutun iseseisvaks ja sõltumatuks (mis muidugi juhtus ka). Tasapisi libisesingi kontrolli alt välja, sain taastatud enesehinnangu, sain positiivset tunnustust sealt, kust oodanudki poleks.

Sellega koos kadus ka hirm, et ma ei saa üksi kolme lapsega hakkama, et ma ei tule toime. Lapsed ise kasvasid ju ka ja olid suuremaks toeks kui oodatagi oleks osanud.

Kahju on sellest, et poeg pole praktiliselt kunagi isaarmastust tunda saanud, et isa pole talle õpetanud paljut eluks vajalikku. Mingil moel väljendub see ka tema kalduvuses vahetevahel näuksuda ja naaksuda, aga siin aitab sageli õdede või minu karm märkus, et ta käitub täpselt samamoodi kui isa – seda ta ei taha 🙂

Elu on näidanud, et on võimalik hakkama saada, et ei pea taluma asju, mis sind maha suruvad ja õnnetuks teevad. Igaüks on väärt parimat – lugupidavat suhtumist, armastust, hoolimist. Aga kõigepealt tuleb iseendale see selgeks teha, tuleb iseendalt küsida, mida ma tahan ja mida mitte. Kui see on selge, leidub alati mõistjaid ja toetajaid, kes kõigist tagasilöökidest hoolimata on ikka su kõrval.

Advertisements

19 Responses to “psühhoterrorist”


  1. 12/11/2009, 18:27

    Mitte kunagi ei tohiks oma pojale halvustavalt öelda, et ta käitub täpselt samamoodi kui isa, sest lapsed ei saa endale vanemaid valida ega tohiks end vanemate käitumise pärast süüdistatuna tunda. Aga edu ja jaksu igal juhul!

    • 12/11/2009, 21:49

      Poeg on nüüdseks juba täiskasvanu ja õnneks on sellist ütlemist ka väga harva ette tulnud. Ütlemise mõte on ikka see olnud, et ei tohi sellist käitumist eeskujuks võtta, mis talle endale ei meeldi…

  2. 12/11/2009, 22:33

    Aga äkki sa seletaksid selle ka lahti, miks sa seda talusid nii kaua…. Kui suudad, muidugi. Lihtsalt, ma tahaksin aru saada, kuidas toimib selline asi, et üks ütleb teisele “miks sa loed raamatut ja ei tee midagi kasulikku”.

    • 13/11/2009, 00:17

      Tead, ma olen saanud veel sellise vana kooli kasvatuse, et abielu ei ole kergekäeliselt lahutamiseks…
      Teiseks olen ma üksjagu kange, ega mul siis raamatud lugemata jäänud ja sellega lepiti lõpuks.
      Kolmandaks oli muidugi hirm kolme lapsega üksi jääda. Majanduslik sõltuvus on hirmus asi ja kui seda enam polnud, oli kergem otsustada ka. Sendivenitamise õppisin selgeks, kulub see oskus praegugi ära 🙂

  3. 5 kägu
    12/11/2009, 22:52

    Eesti blogimaastik on paari aastaga tundmatuseni muutunud. Maailmavalus teismeliste asemel valitsevad seda kibestunud koduperenaised.

    Oudekki; loe perekooli foorumit; seal on sarnaseid lugusid virnade viisi. Kuna PK on anonüümsem, siis on lood ja detailid palju avameelsemad.

    • 13/11/2009, 00:16

      Mhmhm. A sapikägude invasioon õnneks parandab seda masendavat üldpilti.

      • 13/11/2009, 00:19

        Kägu, ma pole koduperenaine ja kibestunud kah mitte 😀
        Lihtsalt on asju, millest peab rääkima, kasvõi sellepärast, et sarnaseid asju tulevikus vähem oleks.

  4. 8 kägu (sama)
    13/11/2009, 00:29

    Oo, ärgen’d pange kägudele sõnu suhu. Kägu ei ütlenud, et pilt oleks masendav või et koduperenaised ei peaks kirjutama. Kui Kukupai hing saab kirjutamise läbi kergemaks; siis kirjutagu palju torust tuleb, kes olen mina kägu et seda kritiseerida. Saab selle läbi veel maailma parandada (tihti saab), siis sedaenam.

    Kukupai, tore et pole kibestunud, jõudu Sulle kõiges.

  5. 9 kägu (sama)
    13/11/2009, 00:32

    Kukupai, kas Sa nüüd, kaua aega hiljem, arvad, et oleks saanud miskit paremini teha? Inimest kuidagi muuta? Ise ehk mitte, kellegi abiga? Või olekski lahkuminek olnud parim lahendus?

    Mitte-et-ma ajaks Sind endast viga või süüd otsima, eiei; aga kui Sa tahad teistele lahendust pakkuda, ütleme et ma oleks ise kolmelapsega kodus ja mees käraks mu peale nagu Teil – mis Sa mulle soovitaks?

    • 13/11/2009, 09:04

      Arvestades seda, et ajad ja võimalused on muutunud, soovitaks abi otsida. Paraku pole oluliselt võimalik inimest muuta kui ta ise muutuda ei taha….

  6. 13/11/2009, 12:42

    Minul on samuti probleemne mees olnud. Siiski on pealtnäha sarnastel lugudel ikka midagi erinevat ja ka lahendused on erinevad. Mina “kasvatasin” oma mehe ümber, kui nii võib öelda. Tegelikult tähendab see, et aitasin tal oma vigadest jagu saada ja paremad omadused maksma panna. See ongi ainus viis teise muutmiseks. Minul on see õnnestunud ja elame praegu üsna kenasti. Kukupai lahendus oli lahkuminek. Minu kui kõrvaltvaataja pilgu läbi vaadates andis ka tema oma parima, katsus peret koos hoida, niikaua kui võimalik. Esimeste ebameeldivuste ilmnemise korral kohe lahkuminek pole kaugeltki parim lahendus. Aga kui midagi paremaks ei lähe, siis tuleb teha raskeid otsuseid. Tuleb riskida vana mudeli lõhkumisega, kuigi ette ei tea, kas uus olukord on parem või hullem. Minu arust on Kukupai väga arukas naine ja on väga mõistlikult siin arutlenud nii naise, ema kui isiksuse rolli omavahelise sobitamise üle. Ja antud asjaoludel saavutanud parima tulemuse.

    Minu meelest selline kirjatükk on väga vajalik ja huvitav. Võib-olla nii mõnigi samade probleemide käes vaevlev naine saab sellest abi ja julgustust. Olen ka oma abieluprobleemide lahendusvariantidest rääkinud, aga juba tükk aega tagasi. Igaüks peab ikkagi ise valima, kas püüda parandada või lõpetada see suhe. Kumbki lahendus pole ju tegelikult lihtne.

  7. 12 thela
    13/11/2009, 13:54

    Ajad on muutunud tõepoolest. Meie noorusajal peetigi täiesti normaalseks, et mees naise üle sellist hüpersuperkontrolli korraldas ja naine mööda nööri käis. Lahutus oli tõsine otsus, lastega lahutus veel eriti. Küllap oli palju neid, kes kannatasid, kannatasid ja jäidki kannatama.
    Tänapäeval nimetatakse seda emotsionaalseks vägivallaks. Tollal nimetati seda normaalseks perekonnaks 😦

    • 14/11/2009, 16:02

      Uuh, see paneb mind lausa mõtlema, kui vana sa oled 🙂 Selles mõttes, et oma vanavanemate puhul mäletan, et see mitte sugugi nii ei olnud ning nende mälestustest nende vanavanemate kohta ka midagi niisugust välja ei koorunud. Samas olid täiesti normaalsed eesti inimesed kõik. Seda oli vahest küll, et vanavanaema olevat praktilisi asju rohkem kindla käega otsustanud, aga mitte vastu vanavanaisa selget tahet – too oli lihtsalt aeglasem ja leplikum oma loomult. Kindlasti oli igasuguseid inimesi, aga mina ei taha uskuda, et seda Eestis on seda üldiselt normaalseks peetud, siiski.

      Kuigi tõsi küll, ühte küla lahutuse lugu ikka räägiti kahekümnendatest aastatest, sellest kuidas talunaine nelja lapsega armus ühte üliõpilasse, kes käis lugusid korjamas. Jättis siis talu, lapsed ja mehe ning abielluski linnas tolle mehega, olles enne lahutatud. Üritas küll lastega mingit kontakti saada, aga küla peitis lapsed ära, kui oli teada, et too käima tuleb. Mu vanaema ikka kasutas seda ikka näitena, et näed kuidas oli tugev naine ja kuidas ühiskond oli veel kinnine ja ebaõiglane.

  8. 20/11/2009, 14:34

    mina käratan oma lastele vahel hoopis: sa oled täpselt samasugune, nagu su ema!

    halvustada on võimalik ka sõnadeta. näiteks lihtsalt selle kaudu, et minnakse lõbutsema… üksi.
    ei võeta perekonda kaasa. otsitakse ebamääraseid ettekäändeid. ja piisavalt kaua pinnida, siis selgub, et kogu perega välja minnes on temal raske, sest laps segab. teda. ometi on selles seltskonnas väga palju lapsi, nii nooremaid, kui vanemaid. ja kõnealune laps ei ole mingi eriline masuurikas. ja seltskonnas kohal olles tundub teise poole jaoks olevat endastmõistetav, et lapse eest hoolitsen mina üksi; meid ei ole tegelikult lihtsalt olemas, õigemini ei tohiks olla.
    ka valetamine ja lubaduste ning kokkulepete täitmatajätmine on tegelikult signaal sellest, et teine inimene ei ole midagi väärt. väga alandav.

  9. 23/11/2009, 23:04

    Kui see sulle sobib, muidugi.

    • 23/11/2009, 23:37

      See polnud Sinu lugu, Ninataga oma hoopis…
      Vabandan, kui valesti aru said. Aga privaatselt rääkida võib ikka, millalgi…


Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s


Lehed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

november 2009
E T K N R L P
« okt.   dets. »
 1
2345678
9101112131415
16171819202122
23242526272829
30  

%d bloggers like this: