Arhiiv: 28. jaan. 2010

28
jaan.
10

kuidas lumest lahti saada

Sõida talve kaheks kõige külmemaks päevaks linnast ära konverentsile. Enne loe kodustele sõnad peale, et kraan peab selliste ilmadega ikka nirisema pidevalt ning köögis oleks tark päev otsa väikest tuld pliidi all hoida.

Teise päeva õhtul koju saabudes avasta, et ahju alles hakati kütma, köögis aga on peaaegu sama külm kui õues, igatahes poolik solgiämber on jäätunud. Samuti on keegi kodusolnutest kraani nirisemise asemel tilkuma keeranud, seega ei tule sealt enam üldse midagi.

Jalgade trampimisest ja karjumisest pole kasu, kuigi sa just seda tahaksid hetkel teha.

Pliidi alla pole tuld tehtud, kuna poeg alles jõudis töölt koju ning kodusolnutele on kirves ja puukuur ületamatult kaugel. Poeg toob sületäie puid, teine pereliige hakkab süüa tegema. Sina aga vaheta riided ning hakka toas tagavaraks olnud vett keetma torude sulatamiseks.

Kasuta ära peaaegu kogu veetagavara, viimane tilk peab jääma hommikuse kohvikeetmise ja hambapesu jaoks… Kraanist ei tule ikka veel muhvigi.

Kell on juba palju, naabritelt enam vett paluma minna ei sobi, pealegi pole kummaski majapidamises ühtegi ämbrit. Puhast ja tervet siis… Ürita jäätunud varbad enne magamajäämist üles sulatada.

Hommikul joo tass kohvi ja kihuta linna hambaarsti juurde. Kojujääjatega on räägitud, et päev läheb pliidi kütmisele ja lumesulatamisele.

Kui poole päeva ajal koju jõuad (oli ju muidki asjaajamisi linnas), avasta, et pole ahju kütte pandud ega pliidi all ka tulekübetki.

Ahjukütmine delegeeri teistele, ise löö pliidile äge tuli alla ja hakka potiga lund sulatama. Vahepeal too seda õuest juurde, sest suurest kuhjast saad vaid tilga vett.

Kui kõik lumeveeanumad mulinal keema hakkavad, komandeeri noorem pereliige kannuga seda torudele kallama, ise tegele millegi muuga.

Kui siis poti oled uuesti lund täis pannud, teatatakse sulle, et kraanist tuleb ka midagi pruuni ja koledat, mis mõne aja pärast siiski selgeks ja puhtaks muutub 🙂

Seekord ei peagi janusse surema ega poest pudelivett ostma.

Ülejäänud lumesulatusvee võid kuumaks ajada ja jäätunud kuivkempsu kallata 😛

Nüüd loputa kõik kannud ja potid ning täida nad puhta veega – järgmise korrani…

Advertisements
25
jaan.
10

rauakoolihariduse praktilisest kasust

Läpakate kõige õrnemad kohad kipuvad reaalelus olema laadijad, õigemini need jublakad, mis laadijajuhtme läpakaga ühendavad. Paratamatult paindub juhe sellest kohast kõige rohkem ning ühel heal päeval enam läpakasse voolu ei tule. Aku aga teadagi kestab ainult loetud tunnid.

Poja läpakal on neid laadijaid juba mitu loojakarja läinud sellepärast. Kaks viimast olid sihukesed universaalsed, vahetatavate otsikutega, teoreetiliselt peaks siis mitmele eri margile sobima. No pole ju vaja rohkem kui ühte, teised siis seisavad niisama. Aga vaat häda nendega – plastmass nii õrn, et ruttu paindub ära. Üks läks isegi garantiiajal ja vahetati sellepärast tasuta ringi.

Aga nüüd läks seegi. Nädalavahetus, poed kinni ja ega rahagi üleliia hetkel ole. Hea nõu kallis.

Esimene idee – juhtmete jätkamise teel toimivale karbile teise laadija sobiv otsik ühendada – kukkus kolinal läbi: juhtmed eri sorti, kokku ei klapi. Poeg tige kui herilane.

Hakkasin siis neid muid otsikuid uurima. Üks nagu üsna samasugune, ainult mõned mikromeetrid peenema avaga, seega kuidagi läpaka otsa ei mahu. Heeblit mul majapidamises pole. Aga ühel korralikul tibil on ju ometi maniküürkäärid, piisavalt peened. Kääriteraga saigi siis need mõned mikromeetrid pehmet metalli ära kaabitud ja voila! – asi töötab! Laadija läpaka taga nagu nalja.

Muidugi on see ajutine lahendus, aga poja palgapäevani veab ehk välja  ja kui ei vea, on teine samasugune otsik veel.

Aga veidi aega tagasi avastasin, et ka minu läpaka laadija juhe hakkab samast kohast murduma. Teibi ja hambatiku abil õnnestus see küll ära lahastada, kuid mina pean paratamatult poetreti ette võtma, sest sellele margile sobivat varu tolles komplektis ei ole.

Nõme tegelikult ühe pisikese jublaka pärast igati toimiv laadija prügikasti saata….

22
jaan.
10

Talveune piiril

Jaanuarist on kaks kolmandikku juba möödas…

Kuu algul mõtlesin, et kuna mul töökoormus väiksem ja vaba aega seega rohkem, saan rahulikult kodus olla ja tegelda asjadega, mis meeldivad, muuhulgas korrastada oma üle pea kasvavat paberimajandust, arvuti pahnast puhtaks teha ning kindlasti fotokaga ringi käia. Ainus eeldus oli, et saan rahulikult üksi kodus olla ning kogu aeg ei tiksu kuklas teadmine, et on kindlaks kellaajaks vaja toit lauale saada või Tupsu järele minna.

Tuhkagi ma sain!

Kõigepealt viskas kuhja lund alla, iga päev tuli end majast sõna otseses mõttes välja kaevata. Iseenesest pole see midagi hullu, värske lumi on kerge ja kohev ning natuke liigutamist ei tee ka paha.

Kuid siis läks kuidagi nii, et ma pole saanudki üksi rahus olla, ikka on keegi kodus. Küll jäi poiss haigeks, küll jäeti Tupsu lasteaiast koju, küll oli muud jama.

Külmalaine tuli kah pauhti kaela, pooled päevad veedame ahjusuu ees. Minusugune tuntud külmavares ju ei ole võimeline isegi mitte ajusid liigutama külmaga, muust rääkimata 😛 Kõige parema meelega lesikski oma sooja suleteki all ja enne kevadet sealt välja ei roniks…

Väljas on tegelikult väga ilus, aga suur osa vabadest hetkedest läks arvuti taga – aruanded ja uued projektid tulid millegipärast kõik korraga… Tähtajad kukil, ei andnud neid edasi ka lükata. Lisaks leidis keegi, et mina olen kõige õigem inimene tema tekstidele keelelist korrektuuri tegema, needki asjad kõik ülikiired.

Midagi ma siiski olen enda heaks ka teha saanud.

Esiteks leidsin pika otsimise peale terase välise kõvaketta, väga viisaka hinnaga ja korralikult tootjalt. Nüüd vaatan seda igal õhtul, et peaks nagu hunniku faile arvutist sinna kolima, aga ei jaksa…

Päris suure portsu olen ka ilusaid talvepilte teinud, isegi nii palju, et ära hakkab juba tüütama – valgele lisaks tahaks muidki värve… Kui aus olla, siis ma ei mäletagi, et külm aeg oleks nii pikalt kestnud. Külmalaineid on olnud ja läinud, aga kuu aega stabiilselt külm – ei tule meelde…

Tupsut olen hambaarsti juurde vedanud, iga kord käime pärast seda kohvikust läbi. Õhtune linn on ka ilus, kuid lapsele ja fotikule lisaks veel statiivi vedada pole viitsinud, seega pildisaak kehvapoolne 😦

Ja ongi viimane nädal jäänud. Kaks päeva sellest kulub Läänemaal konverentsile, siis mõne päevaga peab ära tegema terveks kuuks plaanitu ning hakkama valmistuma soojamaareisiks. Vähemalt pääsen veidikeseks eemale, kuigi kardan, et pärast seda on külm veel ebameeldivam.

Ja veebruarist on jälle tööd üle pea…

03
jaan.
10

uusaastakook

Ei maksa mitte lootagi, et uuel aastal koogitegemisest priiks saab. Kaalujälgimine on siin majas tundmatu termin, no kui polegi õieti teist, mida sa siin jälgid 😛

Seega tuli rahva tungivale nõudmisele järele anda ja uusaastapäeval kah küpsetamine ette võtta.

Kapis seisis juba tükk aega poolteist pakki halvaad – oli korra selline isu, aga üle poole paki ei suutnud süüa ja nii ta seisma jäi… Nüüd kulus marjaks.

Põhi:

6 muna

klaas suhkrut

kolm klaasi jahu

Munad suhkruga vahtu, jahu juurde ja tuli selline parajalt kleepuv tainas, mis äärtega ahjupannile küpsetuspaberile laiali sai määritud.

Halvaa hekseldasin noaga peeneks pudiks ning riputasin ühtlaselt tainale.

Katteks segasin 600 g kohupiimapastat, klaasi suhkrut ja kolm muna ning valasin selle ühtlaselt halvaapurule peale.

Küpsetada tuli tund aega üsna kuumas ahjus. Hoiatus: kui liiga leige ahi, võib keskelt pehme jääda. Söödav on, aga eks katsu seda kooki küpsetuspaberilt siis kätte saada 😀

Magus ta sai ja kadus sööjate kõhtu vaat et hetkega.




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

jaanuar 2010
E T K N R L P
« dets.   veebr. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031