Arhiiv: 26. veebr. 2010

26
veebr.
10

mis kasu on…

… et meil tänav täies ulatuses puhtaks roogitud, kui mõni jõmm arvab heaks seda oma neljarattalise parklana kasutada?

Täna hommikul avastasin lausa jalgvärava eest ühe tundmatu Honda. Oli teine nii tihedalt vastu aeda parkinud, et vahelt läbi ka ei mahtunud, tuli sõiduteed kasutada.

Mõtlesin algul, et naabritele keegi külla tulnud ja kuna nende aia ette ei mahtunud, parkis meie poole. Aga arupärimine andis vastuseks täieliku nulli. Õhtuks polnud masin ka veel kadunud, meil Tupsuga oli täiesti tegemist, et koju sisse saada.

Vihastasin ja ladusin tolle Honda esiklaasi ja laternad paksult lund täis. Nüüdseks on masin kadunud, kuidas omanik selle puhtaks sai, pole minu asi.

Aga ma ikkagi ei kavatse selliste ülbikute pärast kõnni- ja sõidutee vahele lumevalli kuhjama hakata, see maksab meile sulaga hullemini kätte…

Advertisements
13
veebr.
10

reisipalavik?

Ei ole, kohe üldse mitte. Kohver on pakitud, seljakott ootab ainult läpaka järele, aga aega on veel kaks tundi, enne kui hakata lennujaama minema.

Kui seda reisi planeerisin, teadsin üsna täpselt, palju ma sellele kulutada võin. Aga elu teeb oma korrektiive. Mõned asjad sain odavamalt, samas tuli ühekorraga teha kulutusi, mida muidu oleksin teinud veidi pikema aja vältel.

Õnneks on nohu ka hakanud järele andma, sellega lennata oleks rist ja viletsus. Sudafed on päris asjalik, järgmisel korral võtan kohe selle kasutusele ja ei hakka muude rohtudega nina vaevamagi 🙂

Tegelikult peaksin ma juba praegu varbaid soojas merevees leotama, aga reisifirma lükkas väljalendu päeva võrra edasi, sellega koos nihkus ka tagasitulek päev hilisemaks.

Programm tõotab tihe tulla, lisaks lubas kaasreisija (kah blogija) mind igasuguste põnevate faktidega uimaseks rääkida. Saame näha, kumb see meist suurem jutupaunik on 😛

Igal juhul plaanin ma sellele noorele neiule natuke roosa kampsuniga tädikest mängida (päriselt ka, roosa kampsun on juba selgapanemise ootel) ja vaatame siis, kas noorus on nii hukas nagu mõned mu eakaaslased valju häälega kuulutavad.

Kui netti antakse, üritan pilte ja juttu ka üles riputada, niikuinii on pooled väljasõidud algusega kella kolme ajal öösel, magama pole ju siis õhtul mõtet minnagi…

Ainuke mure – kui tagasi jõuan, tundub see külm ja lumi veel hullem kui praegu… Virisen jah, olgugi, et selline talv oli viimati mu lapsepõlves, kui ma hangedest üle ei ulatunud vaatama. Liiga palju head korraga tüütab ka ju ära… Mina pealegi üpris soojalembene olevus. Aknast võin lund vaadata, aga külmetada kohe mitte ei taha.

Ja nüüd üritan kuidagi veel aega parajaks teha, enne kui auto ette sõidab…

05
veebr.
10

mis on “laperdaja”?

Selline asi oli emal südamele pandud, ilma opita. Mõjub nii, et on hea kerge hingata ja süda ei puperda enam üldse. Aga kuna me vaatama ikka ei pääsenud, kogu info tuli telefonis, siis ei saanud me keegi aru, millega täpsemalt tegu on. Igal juhul selles haiglas esimene säärane ravi ja arstidelegi siis uus kogemus.

Kui nüüd jalad ka korda saab, paistetus maha ning vesi välja, lubatakse ema esmaspäeval koju. Infarktiohtu ei pidanud olema ning arst käskis liikuma hakata, käia on vaja ja mitte kodus tugitoolis istuda.

Noh, selle jalutamisega on muidugi see häda, et linnas praegu tervetelgi tegu, et lumesupist läbi pääseda ja jääkonarustel mitte kukkuda ning sulamiseni läheb veel aega, enne seda ilmselt tuleb paar uputust kah…

Ema aga puhkab, loeb ja magab ning on haiglaeluga väga rahul 🙂

02
veebr.
10

ei ole tore…

Kohe üldse ei ole tore, et ema kiirabiga haiglasse viidi 😦

Südameoperatsioonist on poolteist aastat möödas ja siiani tundis ta end väga hästi. Aga jõulude ette oskas endale mingi külmetushaiguse hankida. Sellest peale kadus jõud ära, ei jaksanud enam toast väljagi minna. Osaliselt vabandas seda muidugi külm ilm, aga toas ei jaksanud ka lõpuks suurt midagi teha.

Hommikul helistas arstile ja kurtis oma olemist. Arst käskis kohe vastuvõtule tulla. Läksid siis isaga välja, aga kaugemale – ütles, et ei jaksa kõndida. Ilm oli ka muidugi jube. Isa pakkus, et viib siis õe autoga, mis neil hoovis seisis, Ei, ei taha (ega tahagi isal enam sõita lasta, see pole ka kuigi arukas, isa tervis pole ju ka kiita). Võtaks siis takso – ei tahtnud seda ka. Läksid tuppa ja kutsusid kiirabi.

Kiirabi tegi EKG ning viis kohe haiglasse, intensiivi.

Uuringute vastuseid veel pole, aga süst tegi olemise paremaks, ema hakkas end palju paremini tundma ja arvas, et saabki haiglas natuke puhata…

Õde kahtlustab südamepuudulikkust, mina aga arvan, et üsna tõenäoliselt tõi see külmetushaigus kaasa südamelihase põletiku. Jama mõlemal juhul…

Vaatama saame õega minna alles kolmapäeval…




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

veebruar 2010
E T K N R L P
« jaan.   apr. »
1234567
891011121314
15161718192021
22232425262728
Advertisements