Arhiiv: 16. veebr. 2011

16
veebr.
11

pool sajandit vett ja vilet :P

Kellel noorem õde, eks need saavad aru…

Aga kui aus olla, siis päris uskumatu ju… Ikka on olnud õeraas, aga nüüd peab vist uue hüüdnime välja mõtlema. Kuldses keskeas daam ju 😛

Ammuks see oli… Mäletan seda õhtut vägagi hästi, kuigi olin siis alles nelja ja poole aastane plikake. Olin juba peaaegu magama jäämas, kui ema ukse vahelt sisse vaatas, endal mantel seljas. Ju ma olin nii unine, et isegi ei küsinud, kuhu ta läheb. Hommikul äratas mind vanaema teatega, et mul olla nüüd väike õde. Et õe sündimisega omajagu tsirkust oli saanud, seda kuulsin muidugi alles palju aastaid hiljem.

Seda mäletan ka, kuidas vanaemaga sünnitusmaja akna taga käisime ja mina õde lausa nimepidi näha nõudsin ja pettunud olin, kui ei näidatudki. Kojutoomist mäletan kah, just sellepärast, et abiks olnud sugulased ütlesid, et nime polegi ju veel ja mina teatasin, et on ikka küll.  Jäigi see nimi 😀

Oli jah nukuke, alguses magas, sõi, siputas ja karjus, nagu nad kõik. Ema ikka vahel naerab, et kui titt nutma hakkas, siis mina läksin ja teatasin: “Ema, sul laps nutab!”

Aga kasvas ta nobedasti ning päris kange iseloomuga oli (ja on siiani). Kui tema midagi tahtis, siis seda saama pidi. Muidugi olin mina kui vanem õde see, kes valvama ja vastutama pidi ja kes õe koerustükkide eest riielda sai – vanem ja targem, peaks ometi teadma…

Oh neid õelikke nagistamisi, mis maha peetud said… Nüüd muidugi ajavad need naerma, kuigi tollal polnud sugugi alati naljakas – kui väiksem oma tahtmist ei saanud, võeti küüned ja hambad appi. Vahetevahel ma ikka hõõrun õele nina alla, et tema õeliku armastuse märki – hambajälgi – kannan seljal igavesti kaasas…

Siis tuli aeg, mil õde hakati mulle eeskujuks seadma. Ega minu tunnistustel ju ka viga polnud, aga õe omad olid ikka paremad. Käekiri oli tal ka ilusam ja joonistada oskas paremini. Kõik mu saladused oskas ta välja nuhkida ja muidugi osa nendest vanematelegi ette kanda. Aga sai ka kahekesi mitmesuguseid tükke tehtud, mis kenasti omavahele jäid.

Läks aeg edasi, lapsepõlve lollused jäid selja taha. Ning kuigi nagistamist ikka ette  tuli ja tuleb nüüdki, aga kui asi tõsine, siis kõige lähem abiline on ikka oma õde. Mured ja rõõmud saavad jagatud, teineteise tegemistele kaasa elatud.

Kuigi oleme õega erinevad nii välimuselt kui iseloomult, nii et võõrad meid õdedeks pidada ei oskagi, on meil üks ühine joon – teineteisest sõltumatult oleme ikka ühel ajal koolipinki nühkima sattunud. Eri koolides ja erinevatel (ja siiski mingil määral seotud) aladel, aga õppimised ja lõpetamised on kokku sattunud. Koostööd on nii palju tehtud, et mu lapsed naeravad, et kui mina ka kõikide nende koolide diplomid oleksin enda omadele lisaks saanud, võiksin nendega pool tuba ära tapetseerida 😛

Nüüdki on mõlemal jälle koolid pooleli ning sõbrad ütlevad, et hullud õed tõesti – võiksid rahulikult vanaemapõlve nautida, aga kus sellega!

Eks saab näha, kas järgmise poolsajandi ka vastu peame…

Aga et mu eksil ka täna sünnipäev, selle suutsin küll ära unustada ja polekski meelde tulnud, kui tütar poleks öelnud….

Advertisements



Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

veebruar 2011
E T K N R L P
« jaan.   märts »
 123456
78910111213
14151617181920
21222324252627
28