Arhiiv: 27. juuli 2011

27
juuli
11

võib ka nii…

Kurkide marineerimist ja hapendamist otsitakse siit blogist ikka päris palju 🙂 Nojah, hooaeg ju…

Eks mul neid retsepte ole mitmeid, aga hiljuti jagas sõbranna veel üht ja väga head.

3 kg kurke, 0,5 l vett, 600 g suhkrut, 130 g jämesoola, 100 ml äädikat. Keedetud kuumas vees suhkur ja sool ära lahustada. Jahtunud vedelikulle lisada äädikas ja kallata tükeldatud kurgiviiludele. Hoida nii 1- 1,5 päeva ja siis koos vedelikuga ettevalmistatud purkidesse ja külmkappi.

Olen selle retsepti järgi tehtud kurke saanud ja tõepoolest on väga head. Kiidavad teisedki 🙂  Lollikindel asi ühesõnaga 😛

Aga mitte siis, kui tegemist on minuga 😀

Mina pidin ikka omamoodi tegema ja see käis siis nii:

Veidi alla kilo kurke (kuna nad mul juba mitu päeva niisama seisnud olid, siis koorisin ära, aga muidu ei pea seda tegema)

Üks suuuuuur punane sibul

Üks keskmine valge sibul

Klaas vett

5 spl suhkrut

1 spl soola

2 spl äädikat

Vedeliku valmistamine käib samamoodi kui eelpool kirjas, kurgid-sibulad hakkisin sisse, lasin kausis mõnda aega seista, siis läksid purki ja külmkappi.

Parima maitse omandab see kraam kolmandaks päevaks, mõnusalt magushapu ja üldsegi mitte kibe, nagu sibulast võiks arvata. Sobib lihatoitude kõrvale ülihästi.

Advertisements
14
juuli
11

enam ei jaksa…

Kõik tublid ja korralikud võivad järgneva vingumise ja hala lugemata jätta…

Mõnikord mulle tundub, et olen oma lapsi täitsa valesti kasvatanud 😦  Ma nimelt pole neil lapsepõlves malakaga selja taga seisnud ja hommikust õhtuni tööle sundinud…  Ei, ma ei saa öelda, et nad laisad  oleksid. Teevad tööd ja kõvasti kohe. Aga tundub, et kodus teevad ainult siis, kui vaim peale tuleb või ma nad oma naaksumisega surmani ära tüütan… Kõik leebemad vihjed kõlaksid nagu kurtidele kõrvadele.

Muidugi, sellest võib täitsa aru saada, et kui on kuus tööpäeva jutti, libiseva graafikuga ja koju jõutakse hilja, siis vabal päeval tahetakse end kõigepealt välja magada. Aga ega see siis tähenda, et ülejäänud päev kodutöödele läheks… Ikka vaadatakse mulle otsa – mida täna süüa saab? Aga kuidas toit poest koju jõuab või puud pliidi ette saavad, seda küsitakse harva.

Seni pole keegi söömata jäänud, puud on lõhutud saanud ja pliidid-ahjud köetud. Muud asjad ka enam-vähem tehtud. Aga vaat enam ei jõua…

Asi selles, et paar nädalat tagasi hakkas parem küünarnukk valutama. Ei valutanud kogu aeg, peamiselt siis, kui raske poekotiga tulin või midagi tõstsin. Viimasel ajal aga ei saa isegi joogipudeli korki enam lahti keeratud, noaga millegi hakkimine on kah paras piin, juukseid saab hädapärast kammitud…

Arst diagnoosis närvipõletiku ja käskis käele rahu anda. Aga kuidas see praktiliselt peaks välja nägema? Soovitaks keegi mulle head koduabilist?

Plaanisin siin puhkuse ajaks ühte-teist, jääb vist tegemata 😦  Kibuvitsajuurikad ootavad väljakaevamist, naadid kah… Isegi kurke pole saanud lihtsalt sellepärast hapnema panna, et ei suuda rõikajuurikat maast välja sikutada. Eks söövad siis niikaua värsket kurki, kuni keegi selle töö ära teeb.

Teistel veel puhkust pole, et saaks päriselt tegemised nende kaela lükata. Tupsu on mul siin igapäevaselt käepärast ja tema vähemalt püüab aidata, kuigi suurema osa päevast kulutab halisemisele kui iiiiiigav temal ikka on ja kas ma ei võiks sellele ja tollele helistada, et kedagi endaga mängima kutsuda. Siin läheduses ju lapsi pole, naabripreili on ka kas reisil või laagris, päev-kaks kodus ja läheb jälle…

Kõige parema meelega võtaks koti selga, kaamera kaenlasse ja kaoks kohe päris tükiks ajaks 🙂 Kaamerat hoian ju vasaku käega, päästikule vajutada käsi lubab. Nojah, et pärast arvutis vaja pilte töödelda – jälle jama, sest ega pikalt hiirega toimetada ka saa…

Njah, poisi spordisalvid igatahes on nüüd minu. Kui paremaks ei lähe, siis uuesti arstile ja ehk saab mõne tõhusama ravi. Seni aga tuleb prouat mängida…

09
juuli
11

“kiidan” teenindajaid

Kui keegi peaks mulle soovitama külastada Nõmme looduskaupade poodi, võib selle soovituse lahkesti endale pidada. Ma nimelt täna just käisin seal…

Mõtlesin, et teepuuõli kohe-kohe otsa saamas, äkki saan sealt uue. Kui poodi astusin, oli müüjanna elavas vestluses, ei saanudki aru, kas kliendi, sõbranna või muidututtavaga. Noh, õlide riiul kohe ukse kõrval, hakkasin siis ise vaatama. Õlid paraku nii madalal, et pidin kükitama. Ei leidnud. Mõtlesin siis, et küsin müüjalt, aga ta ei vaadanudki minu poole, jätkas vestlust.

Tõusin püsti ning silme ees läks mustaks – madala vererõhu viga. Krabasin riiulist kinni, nii et pudelikesed klirisesid. Müüja ei teinud väljagi, jätkas lobisemist. Läksingi minema, ei saanud targemaks midagi… Teist korda ma sinna poodi enam ei lähe, küllap seda teepuuõli mujaltki saab.

Teine ebameeldiv kogemus oli tütrel eile Nõmme keskuse kingsepa juures. Nimelt lagunesid ära tema gladiaatorikingade kontsad. Kuna siiani oleme sealt alati abi saanud ja seni pole olnud midagi ette heita, mõtles, et saab nüüdki. Aga nii kui meister kuulis, et tegu suvekingadega, ütles kohe, et ei ole mõtet parandada, isegi ei vaadanud neid kingi….

Tuleb siis ise kingsepaks hakata… Vaja läheb paksemat kummi, kummiliimi ja teravat nuga ning midagi keerulist siin ei tohiks olla, uue kontsapleki saab ju vana järgi lõigata.

Muidugi, võiks ju öelda, et poes kingi küll, milleks vaeva näha. Aga tütrel on nii väike jalanumber, et lihtsalt ei leia sobivaid… Püüdis seda kingsepale seletada ka, aga ei miskit…

No aru ma ei saa – kui mina olen klient ja nõus maksma, mis takistab teenindajal siis minu raha vastu võtmast? Ma ei usu, et kingsepatööga nüüd nii palju teenib, et rohkem vaja pole…




Leheküljed

Blog.tr.ee "";

ajaarvamine

juuli 2011
E T K N R L P
« apr.   aug. »
 123
45678910
11121314151617
18192021222324
25262728293031